Kas Jeesusel sai olla usk Jumalasse?

Kolmainsuse kitsaskoht

„KUIDAS sai Jeesusel olla usk? Ta on Jumal; ta teab ja näeb kõike, ilma et ta peaks selleks kellelegi teisele lootma. Kuna usk seisneb just nimelt kellelegi teisele toetumises ja selle tunnustamises, mida ei saa näha, siis on välistatud, et Jeesus-Jumalal oleks saanud olla usk.”

Prantsuse teoloogi Jacques Guillet’ sõnul on see katoliiklaste seas üldlevinud arvamus. Kas selline selgitus üllatab sind? Võib-olla mõtled sa, et kuna Jeesus on kristlastele kõiges eeskujuks, siis on ta ka usu eeskuju. Kui sa mõtled nii, siis oled sina ristiusumaailma kolmainsuse dogma oma arvestustest välja jätnud.

Jeesuse usu küsimus on tõepoolest mõistatuseks katoliku, protestandi ja õigeusu teoloogidele, kes usuvad Kolmainsust kui „kristliku usu ja elu keskset müsteeriumi”.a Kuid mitte kõik ei väida, et Jeesusel ei ole usku. Jacques Guillet kinnitab, et „Jeesuse usku on võimatu eitada”, kuigi ta tunnistab, et kolmainsuse õpetust arvestades on see „paradoks”.

Prantsuse jesuiit Jean Galot ja koos temaga enamik teolooge ütleb ühemõtteliselt, et kuna „Kristus on tõeline Jumal ja tõeline inimene, . . . ei saa ta uskuda iseendasse”. „Usk seisneb kellessegi teise, mitte iseendasse uskumises,” märgib ajakiri La Civiltà Cattolica. Niisiis takistab kolmainsuse dogma tunnustamast Jeesuse usku, kuna need kaks ideed on omavahel ilmses vastuolus.

„Evangeeliumid ei räägi kusagil Jeesuse usust,” ütlevad teoloogid. Kristlikes Kreeka Kirjades kasutatud vastavad sõnad pi·steuʹo (uskuma, usku omama) ja piʹstis (usk) viitavad tõesti peamiselt jüngrite usule Jumalasse või Kristusesse, mitte Jeesuse usule tema taevasesse Isasse. Kas me peaksime seega tegema järelduse, et Jumala Pojal ei olnud usku? Mida me võime järeldada tema sõnade ja tegude põhjal? Mida ütleb Pühakiri?

Palved ilma usuta?

Jeesus oli tõsine palvetaja. Ta palvetas igal puhul: kui teda ristiti (Luuka 3:21); terve öö enne 12 apostli valimist (Luuka 6:12, 13); enne tema imelist muutmist mäel, kus ta oli koos apostlite Peetruse, Johannese ja Jakoobusega (Luuka 9:28, 29). Ta oli just palvetanud, kui üks jünger palus temalt: „Õpeta meid palvetama,” ja nii õpetaski ta neile Meie Isa palve. (Luuka 11:1—4; Matteuse 6:9—13) Ta palvetas üksinda ja pikalt varastel hommikutundidel (Markuse 1:35—39); õhtupoolikul mäel pärast oma jüngrite ärasaatmist (Markuse 6:45, 46); koos oma jüngritega ja oma jüngrite eest (Luuka 22:32; Johannese 17:1—26). Palvetamine oli Jeesuse elus tõepoolest tähtsal kohal.

Ta palvetas ka enne imetegude tegemist, näiteks enne oma sõbra Laatsaruse ülesäratamist: „Ma tänan sind, Isa, et sa mind oled kuulnud! Mina ju teadsin, et sa mind ikka kuuled; kuid rahva pärast, kes siin ümber seisab, ma räägin, et nad usuksid, et sina mind oled läkitanud!” (Johannese 11:41, 42) See, et Jeesus oli nii kindel, et ta Isa sellele palvele vastab, näitab tema usu tugevust. Seost Jumala palumise ja temasse uskumise vahel näitab see, mida Kristus jüngritele ütles: „Kõike, mida te iganes palves endale palute — uskuge, et te olete saanud.” — Markuse 11:24, UT.

Kui Jeesusel ei olnud usku, miks ta siis Jumalat palus? Ristiusumaailma pühakirjavastane kolmainsuse õpetus, mis väidab, et Jeesus oli samal ajal nii inimene kui ka Jumal, hägustab Piibli sõnumit. See ei lase inimestel mõista Piibli lihtsust ja väge. Kelle poole inimene Jeesus hüüdis? Kas enda poole? Kas ta ei teadnud, et ta on Jumal? Ja kui ta oli Jumal ning teadis seda, miks ta siis palvetas?

Palved, mis Jeesus esitas oma maapealse elu viimasel päeval, aitavad meil veelgi sügavamalt mõista tema kindlat usku oma taevasesse Isasse. Ta väljendas oma lootust ja kindlat ootust, kui ta palus: „Ja nüüd austa mind sina, Isa, enese juures selle auga, mis mul oli sinu juures enne maailma olemasolu.” — Johannese 17:5.

Õlimäel Ketsemani aias veedetud ööl, mil ta teadis, et tema kõige raskemad katsumused ja surm on käega katsuda, „hakkas [ta] kurvaks minema ning ahastust tundma” ja ta ütles: „Minu hing on väga kurb surmani.” (Matteuse 26:36—38) Seejärel laskus ta põlvili ja palvetas: „Isa, kui sa tahad, siis võta see karikas minult ära; ometi ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine!” Siis „ilmus temale ingel taevast ja kinnitas teda”. Jumal võttis tema palvet kuulda. Ta tunded olid nii võimsad ja see katsumus nii ränk, et „tema higi oli nagu verepisarad, mis langesid maa peale”. — Luuka 22:42—44.

Mida Jeesuse kannatused, anumised ja see, et ta vajas kinnitust, näitavad? Jacques Guillet kirjutab: „Üks asi on kindel: Jeesus palvetas, ja palvel oli tema elus ja tema tegevuses tähtis koht. Ta palvetas nagu inimesed palvetavad, ja ta palvetas inimeste eest. See, et inimesed palvetaksid ilma usuta, on mõeldamatu. Kas oleks mõeldav see, et Jeesus palvetas ilma usuta?”

Kui Jeesus pisut enne surma piinapostil rippus, hüüdis ta valju häälega, tsiteerides üht Taaveti laulu. Seejärel hüüdis ta usus valju häälega viimase palve: „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!” (Luuka 23:46; Matteuse 27:46) Itaalia interkonfessionaalne tõlge Parola del Signore ütleb, et Jeesus ’usaldas oma elu’ Isa kätte.

Jacques Guillet kommenteerib: „Kirjeldades meile ristilöödud Kristust, kes hüüab oma Isa poole Iisraeli laulude kaudu, veenavad evangeeliumikirjutajad meid, et see hüüd, ainusündinud Poja hüüd, hüüd täis lõputut valu, hüüd täis piiritut usaldust, on usu hüüd, surmahüüd täis usku.”

Põrkudes kokku selle selge ja mõjuva tõendiga Jeesuse usu kohta, püüavad mõned teoloogid teha vahet usu ja „usalduse” vahel. Kuid Piibel ei anna sellise vahe tegemiseks mitte mingit alust.

Aga mida Jeesuse poolt üleelatud rängad katsumused tema usu kohta täpsemalt näitavad?

„Meie usu Täiustaja” on täiusele viidud

Apostel Paulus mainib kirjas heebrealastele 11. peatükis suurt pilve eelkristlike aegade ustavaid mehi ja naisi. Ta lõpetab viitega suurimale ja täiuslikule usu eeskujule: „Vaadates usu alustajale ja täidesaatjale [„Täiustajale”, NW] Jeesusele, kes risti kannatas temale oodatava rõõmu asemel, häbist hoolimata . . . Kujutlege ometi teda, kes niisugust vastuhakkamist enese vastu on saanud kannatada patustelt, et te ei väsiks ega läheks araks oma hinges.” — Heebrealastele 12:1—3.

Enamik teolooge ütleb, et see salm ei räägi „Jeesuse enda usust”, vaid hoopis tema kui „usu algataja ehk rajaja” osast. Selles tekstis esinev kreekakeelne sõna te·lei·o·teś viitab kellelegi, kes täiustab, kes viib millegi täide või lõpule. Jeesus viis „Täiustajana” usu lõpule selles mõttes, et tema maa peale tulles täitusid Piibli prohvetiennustused ja seega rajas ta usule kindlama aluse. Aga kas see tähendab siis, et temal endal ei olnud usku?

Lõigud kirjast heebrealastele, mida sa võid näha 15. leheküljel toodud kastis, annavad sellele täiesti ühese vastuse. Jeesus viidi täiusele tema kannatuste ja sõnakuulelikkuse kaudu. Kuigi ta juba oli täiuslik inimene, tegid tema kogemused ta täiuslikuks ja täielikuks igas mõttes, ka usus, et ta oleks täiesti kõlblik teenima Ülempreestrina, kes toob tõelistele kristlastele pääste. Ta anus oma Isa „suure hüüdmise ja silmaveega”, ta oli „ustav” Jumalale ning ’jumalakartlik’. (Heebrealastele 3:1, 2; 5:7—9) Heebrealastele 4:15 (NW) öeldakse, et ta on „läbi katsutud igas suhtes” täpselt „nagu meiegi” ehk nagu iga ustav kristlane, kelle usk läbib „mitmesuguseid katsumusi”. (Jakoobuse 1:2, 3, NW) Kas on loogiline uskuda, et Jeesus pandi katsele „nagu” tema järelkäijadki, ilma et oleks läbi katsutud ka tema usk, nagu katsuti läbi tema järelkäijate usk?

Anumised, sõnakuulelikkus, kannatused, katsumused, ustavus ja jumalakartus kinnitavad, et Jeesusel oli täielik usk. Need näitavad, et ta sai „meie usu Täiustajaks” alles pärast seda, kui tema enda usk oli täiuslikuks tehtud. On selge, et ta polnud Jumal-Poeg, nagu kolmainsuse õpetus seda kinnitab. — 1. Johannese 5:5.

Kas ta ei uskunud Jumala Sõna?

Kolmainsuse õpetus määrab teoloogide mõtteviisi sedavõrd, et nad on jõudnud äärmusliku väiteni, et Jeesus „ei saa uskuda Jumala Sõna ja selle sõnumit”, sest „olles ise Jumala Sõna, võib ta seda sõna üksnes kuulutada”. — Angelo Amato raamat Gesù il Signore, millel on vaimulikkonna ametlik heakskiit.

Aga mida näitab tegelikult see, et Jeesus pidevalt Pühakirjale viitas? Kui teda kiusati, tsiteeris ta kolm korda Pühakirja. Kolmandas vastuses Saatanale ütles Jeesus, et ta kummardab ainult Jumalat. (Matteuse 4:4, 7, 10) Mitmel korral mainis Jeesus enda kohta käivaid prohvetiennustusi, ilmutades usku nende täitumisse. (Markuse 14:21, 27; Luuka 18:31—33; 22:37; võrdle Luuka 9:22; 24:44—46.) Eeltoodud tekstide uurimise põhjal võime kindlalt järeldada, et Jeesus tundis oma Isa poolt inspireeritud Pühakirja, järgis seda usus ning oli täiesti kindel, et prohvetiennustused, mis puudutasid tema katsumusi, kannatusi, surma ja ülesäratamist, lähevad täide.

Jeesus on jäljendamist vääriv usu eeskuju

Jeesusel tuli võidelda usuvõitlust täieliku lõpuni, et jääda oma Isale lojaalseks ja ’võita ära maailm’. (Johannese 16:33) Ilma usuta on võimatu sellist võitu saavutada. (Heebrealastele 11:6; 1. Johannese 5:4) Selle võiduka usu poolest oli ta oma ustavatele järelkäijatele eeskujuks. Tal oli kindlasti usku tõelisse Jumalasse.

[Allmärkus]

[Kast lk 15]

„Täiustaja” Jeesus on täiusele viidud

Heebrealastele 2:10: „Temale, kelle pärast ja kelle läbi on kõik, sobis, et ta selle, kes palju lapsi ausse viib, nende õndsuse ülemjuhi, teeks täiuslikuks kannatuste kaudu.”

Heebrealastele 2:17, 18: „Ta [pidi] kõiges saama vendade sarnaseks, et ta oleks halastaja ja ustav ülempreester Jumala ees rahva pattude lepitamiseks. Sest selles, milles ta on kannatanud kiusatud olles [„kui teda läbi katsuti”, NW], võib ta aidata neid, keda kiusatakse [„läbi katsutakse”, NW].”

Heebrealastele 3:2: „[Ta] on ustav oma ametisseseadjale nagu Mooseski kogu tema kojas.”

Heebrealastele 4:15: „Meil pole niisugune ülempreester, kellel ei oleks kaastundmust meie nõtrustega, vaid kes kõiges on kiusatud [„läbi katsutud”, NW] otsekui meie, siiski ilma patuta.”

Heebrealastele 5:7—9: „Tema ohverdas oma liha päevil palveid ja anumisi suure hüüdmise ja silmaveega sellele, kes teda võis päästa surmast, ja tema palvet kuuldi ta jumalakartuse pärast. Ja ehk ta oligi Poeg, õppis ta sõnakuulmist sellest, mida ta kannatas. Ja kui ta oli saanud täielikuks, sai tema igavese õndsuse alustajaks.”

(Kõikides tekstides meie kursiiv.)