Evolutsioon kohtupingis
Veendunud evolutsionistid nõuavad praegu valjult, et orgaanilise aine tekkelugu uuesti põhjalikult läbi vaadataks
KUJUTA ette, et sa oled jurist, kes osaleb kriminaalprotsessis. Kohtualune kinnitab oma süütust, ja tunnistajad annavad tunnistust tema kaitseks. Kuid nende tunnistusi kuulates paned sa tähele, et iga tunnistaja argumendid on teiste omadega vastuolus. Kui siis kaitse tunnistajad teist korda tunnistajapinki kutsutakse, räägivad nad hoopis teistsugust juttu. Kas sinu kui juristi silmis oleks nende tunnistustel kaalu? Kas sinu meelest tuleks süüdistatav õigeks mõista? Tõenäoliselt mitte, sest iga vastuolu kaitses õõnestab kohtualuse usutavust.
Just niisugune on lugu evolutsiooniteooriaga. Suur hulk tunnistajaid on selleks, et kaitsta evolutsiooniteooriat esitanud elu tekke kohta kõikvõimalikke selgitusi. Ent kas nende tunnistustel oleks kohtu silmis kaalu? Kas selle teooria pooldajate ütlused on omavahel kooskõlas?
Vastuolulised tunnistused
Kuidas on elu tekkinud? Ükski teine küsimus ei ole ehk andnud nii palju põhjust oletusteks või sütitanud sel määral vaidlusi. Ometigi ei kujuta see poleemika endast lihtsalt vaidlust: kas evolutsioon või loomine; kõige teravamad lahkhelid leiavad aset evolutsionistide endi vahel. Tuline vaidlus käib peaaegu iga evolutsiooni puudutava üksikasja üle — kuidas see toimus, kus see algas, kes või mis selle käivitas ja kui kaua see protsess kestis.
Evolutsionistid väitsid paljude aastate jooksul, et elu tekkis soojas orgaanilise aine „ürgpuljongis”. Nüüd usuvad mõned, et elu tekitajaks võis olla merevaht. Teiseks oletatavaks elu tekkimise paigaks on merepõhjas asuvad geisrid. Mõned arvavad, et elusorganismid sattusid maa peale meteooridega. Teised ütlevad, et ehk andsid asteroidid tõuke elu arenguks, kui need põrkusid maaga ning kutsusid esile muudatusi atmosfääris. „Suurel rauast asteroidil tarvitseks vaid maad rammida,” ütleb üks uurija, „ja kindlasti hakkaks toimuma nii mõndagi huvitavat.”
Ka elu tekkimistingimusi vaadatakse uuesti läbi. „Elu ei tärganud mitte rahulikes ja mahedates tingimustes, nagu kord eeldati,” arvab ajakiri Time, „vaid põrguliku taeva all planeedil, mida lõhestasid vulkaanipursked ning ohustasid komeedid ja asteroidid.” Mõned teadlased ütlevad nüüd, et selleks, et elu oleks saanud areneda niisuguses kaoses, pidi kogu protsess toimuma lühema aja jooksul, kui seda enne arvati.
Teadlased on erinevatel seisukohtadel ka selles suhtes, milline osa oli selles Jumalal — „kui ta olemas on”. Mõned ütlevad, et elu arenes ilma Looja sekkumiseta, samal ajal kui teised arvavad, et Jumal käivitas protsessi ning jättis edasise evolutsiooni hooleks.
Kuidas evolutsioon toimus, kui elu oli juba tekkinud? Isegi selles on arvamused omavahel vastuolus. Aastal 1958, sajand pärast raamatu The Origin of Species (Liikide tekkimine) ilmumist, teatas evolutsionist sir Julian Huxley: „Darwini suur avastus, loodusliku valiku üldpõhimõte, on peamiste evolutsiooniliste muutuste ainsa põhjustajana kindlalt ja lõplikult tõestatud.” Kuid 24 aastat hiljem kirjutas evolutsionist Michael Ruse: „Üha rohkem biolooge . . . väidab, et iga evolutsiooni puudutav teooria, mis rajaneb darvinlikel põhimõtetel — eriti iga teooria, mis peab looduslikku valikut evolutsiooniliste muutuste võtmeks —, on eksitavalt puudulik.”
Ajakirjas Time, kus öeldakse, et evolutsiooniteooriat toetab „palju kindlaid fakte”, mööndakse siiski, et evolutsiooni teooria on keeruline lugu, kus on „palju tühikuid ja millest rääkides ei tule puudu konkureerivatest teooriatest, mis püüavad täita lünki”. Olles kaugel sellest, et asi lõpetatuks kuulutada, nõuavad mõned kõige veendunumad evolutsionistid praegu valjult, et orgaanilise aine tekkelugu uuesti põhjalikult läbi vaadataks.
Seega ei rajane vaidlus evolutsiooni ümber — eriti elu tekkimine evolutsiooniteooria seisukohalt — kooskõlalistel tunnistustel. Teadlane T. H. Janabi täheldab, et evolutsiooni kaitsjad „on aastate jooksul loonud ja hüljanud palju väärteooriaid, ning teadlased ei ole siiamaani suutnud jõuda üksmeelele mitte ühegi teooria suhtes”.
On huvitav, et Charles Darwin aimas ette selliste lahkhelide esiletulekut. Raamatu „Liikide tekkimine” eessõnas kirjutas ta: „Olen täiesti teadlik, et selles raamatus ei ole käsitletud peaaegu ühtegi mõtet, mis faktide lisandumise korral ei võiks vägagi tõenäoliselt viia hoopis vastupidiste järeldusteni kui need, milleni mina olen jõudnud.”
Tõepoolest, niisugused vastuolulised tunnistused seavad evolutsiooniteooria usutavuse kahtluse alla.
Kas evolutsioon tähendab mõistuslikku valikut?
Raamatus Milestones of History (Ajaloo verstapostid) märgitakse, et algusest peale on evolutsiooniteooria „meeldinud paljudele inimestele, kuna see näib olevat palju teaduslikum kui liikide loomise teooria”.
Lisaks sellele võivad mõne evolutsionisti dogmaatilised väited inimeses kartust tekitada. Näiteks kinnitab teadlane H. S. Shelton, et mõte liikide loomisest on „liialt rumal, et seda tõsiselt võtta”. Bioloog Richard Dawkins teatab järsult: „Kui kohtate inimest, kes väidab, et ta ei usu evolutsiooni, on ta harimatu, rumal või peast põrunud.” Samalaadselt ütleb professor René Dubos: „Kõige haritumad inimesed peavad nüüd faktiks seda, et kõik kosmoses leiduv — taevakehadest inimolenditeni — on arenenud ning jätkab arenemist evolutsiooniliste protsesside teel.”
Need väited jätavad mulje, et iga vähegi intelligentne inimene peaks varmalt evolutsiooni tunnustama. Lõppude lõpuks tähendaks ju selle tunnustamine seda, et inimene on „haritud”, mitte aga „rumal”. Ometigi on olemas kõrgesti haritud mehi ja naisi, kes ei toeta evolutsiooniteooriat. „Leidsin, et paljudel teadlastel on isiklikult kahtlusi,” kirjutab Francis Hitching oma raamatus The Neck of the Giraffe, „ja et mõned üksikud on läinud isegi nii kaugele, et on öelnud, et darvinlik evolutsiooniteooria ei ole üldse mingi teaduslik teooria.”
Paljukiidetud briti teadlane Chandra Wickramasinghe on samal seisukohal. „Darvinliku evolutsiooni ühegi põhiõpetuse toetuseks ei ole tõendeid,” ütleb ta. „Juba aastal 1860 mõjutas maailma ühiskondlik arvamus, ning ma arvan, et tollest ajast peale on see olnud teadusele õnnetuseks.”
T. H. Janabi uuris evolutsionistide argumente. „Ma nägin, et olukord erineb üsna palju sellest, mida meid on pandud uskuma,” ütleb ta. „Tõendusmaterjal on liiga napp ja liiga katkendlik, et toetada nii keerukat teooriat kui seda on elu tekke teooria.”
Seega ei peaks neid, kes evolutsiooniteooriale vastu vaidlevad, lihtsalt „harimatute, rumalate või peast põrunutena” kõrvale lükkama. Isegi kõigutamatu evolutsionist George Gaylord Simpson pidi evolutsiooni vastu vaidlevate arvamuste suhtes möönma: „Kindlasti oleks vale need vaated lihtsalt muigega tagasi lükata või neid naeruvääristada. Nende pooldajad olid (ja on) põhjalikud ning arukad uurijad.”
Usu küsimus
Mõned arvavad, et usk evolutsiooni rajaneb faktidel, ent usk loomisesse rajaneb usul. On tõsi, et ükski inimene ei ole Jumalat näinud. (Johannese 1:18; võrdle 2. Korintlastele 5:7.) Ometigi ei ole evolutsiooniteoorial selles suhtes mingit eelist, kuna see toetub sündmustele, mida ükski inimene ei ole kunagi näinud ega korranud.
Näiteks ei ole teadlased kunagi näinud mutatsioone — isegi mitte kasulikke mutatsioone —, mis toovad esile uusi eluvorme; ometigi on nad kindlad, et uued liigid tekkisid just sel moel. Nad ei ole näinud elu isetärkamist; ometigi rõhutavad nad, et elu tekkis just niimoodi.
Sellise tõendite puudumise tõttu kutsub T. H. Janabi evolutsiooniteooriat „üksnes ’usuks’ ”. Füüsik Fred Hoyle kutsub seda „Darwini evangeeliumiks”. Dr Evan Shute läheb veel kaugemale. „Ma arvan, et kreatsionistil tuleb ära selgitada vähem mõistatusi kui andunud evolutsionistil,” ütleb ta.
Teised eksperdid nõustuvad sellega. „Kui ma mõtisklen inimese olemuse üle,” möönab astronoom Robert Jastrow, „siis näib selle harukordse olendi esiletulek soojas vees lahustunud keemilistest ainetest olevat sama suur ime kui Piibli jutustus tema päritolu kohta.”
Miks siis paljud sellele vaatamata hülgavad mõtte sellest, et elu on loodud?
[Pilt lk 3]
Mõnede dogmaatilised väited võivad inimeses kartust tekitada