Kui halvad on lood lõhenenud kirikuga?

„NAGU vanas lagunemisohtlikus majas elav suur perekond, kes on ärevil, kui nende maja esisein äkitselt kokku kukub, nõnda on praegu peaaegu igas toas lärm lahti: tamburiine taguvad Jeesuse-lapsed karjuvad mustades siidülikondades elegantsete anglokatoliiklastest homoseksualistide peale.” — The Sunday Times, London, 11. aprill 1993.

See perekond on anglikaani kirik. Lärm läks lahti naistele preestriameti andmise pärast. See tabav kirjeldus täielikust lahkmeelsusest käib täpselt sama hästi ka kogu ülejäänud ristiusumaailma kohta. Nüüd, mil õigeusu kiriku patriarhid ja paavst mõistavad hukka otsuse, mis lubab naistel preestrina teenida, on lõpptulemuseks see, et „unistus taasühinemisest ülejäänud ristiusumaailmaga on raskemini teostatav kui kunagi varem”, tõdetakse ühes teadaandes.

Kui lõhenenud kirik on?

Nagu me loeme Matteuse 7:21, ütles Jeesus Kristus, et paljud, kes väidavad end uskuvat teda kui Issandat, ei tee siiski ’tema Isa tahtmist’. Ajakirjas Maclean’s tõdetakse: „Matteuse evangeeliumi lugejatele, kes on päästet otsimas, võib andeks anda, kui nad ei tea täpselt, mis on Jumala tahe, sest kristlased ja nende kirikud vastavad sellele küsimusele niivõrd erinevalt.” Pärast üht kanadalaste seas läbiviidud küsitlust jõudis ajakiri järeldusele, et „Kanada kristlaste uskumuste ja tavade vahel valitseb tohutu segadus — kusjuures tegelikult valitseb iga usulahu oma liikmete seas suurem segadus kui eri usulahkude endi vahel”.

Vastavalt sellele uurimusele on 91 protsenti katoliiklasi nõus rasestumisvastaste vahendite kasutamisega, kuigi nende kirik selle hukka mõistab; 78 protsenti arvab, et naistel tuleks lubada preestrina teenida; ja 41 protsenti arvab, et „teatud olukorras” võib aborti teha. Eri usulahkude vahelised lahkarvamused „väga paljudes teoloogilistes küsimustes tõstavad esile lõhesid, mis suuremate kirikute vahelist ühtsust kõigist õmblustest rebivad”, ütleb Maclean’s.

Kahesugused normid

Moraaliküsimustes esineb nii kahesuguseid kui ka vastuolulisi norme. Mõned väidavad, et nad toetavad Piibli põhimõtteid, samas kui teised neid mõnitavad. Kas oli näiteks kahe lesbi vahelise „abielu” registreerimine, mis toimus Toronto Metropolitani kirikus, Jumala tahtega kooskõlas? Asjaosaliste meelest nähtavasti oli. „Me tahame pühitseda oma armastust avalikkuse ja Jumala ees,” ütlesid nad.

Ühe ajalehe ringvaatekirjutaja küsis, kuidas juhtus nii, et „katoliku peapiiskop, kellele esitati üks kaebus teise järel, viis pedofiilsed preestrid üle järgmise altaripoiste rühma juurde”. Preester Andrew Greeley arvamuse kohaselt on 2000 kuni 4000 preestri kuritarvitamise ohvriks langenud 100000 alaealist, sageli ilma et selles suhtes midagi erilist ette oleks võetud.

Lahkmeelne kirik tekitab lahkhelisid ka inimeste vahel. Balkanimaades arvavad nii serbia kui ka horvaadi „kristlased”, et Kristus toetab neid nende „õiglases” sõjas. Paljud kannavad lahingutes risti kaasas; üks mees olevat „risti alati oma suus hoidnud, kui lahing kõige ägedamaks läks”.

„Et ei oleks lõhesid teie seas”

Tõsi küll, Piibel jätab mõned küsimused südametunnistuse otsustada, kuid sellepärast ei peaks veel selliseid lõhesid tekkima. Apostel Paulus ütleb selgelt: „Et te kõik ühtviisi räägiksite [ja tegutseksite] ja et ei oleks lõhesid teie seas.” — 1. Korintlastele 1:10; Efeslastele 4:15, 16.

Kui nüüd, umbes kaks tuhat aastat pärast seda, kui apostel Paulus need sõnad kirjutas, „kristlusele” aus pilk heita, kerkivad mõned väga tõsised küsimused. Miks on „kristlased” nii lõhenenud? Kas selline lõhenenud kirik võib püsima jääda? Kas ristiusumaailm saavutab kunagi ühtsuse? Neid küsimusi vaatleb järgmine artikkel.

[Pilt lk 3]

Preestrite demonstratsioon abordi vastu

[Allikaviide]

Esikaan ja ülal: Eleftherios/Sipa Press