„Kalapüüdmine” Fidžil

FIDŽI — see on nimi, mis kutsub esile kujutluspilte Lõunamerede paradiisist: lasuursinised veed, korallrahud, tuules õõtsuvad kookospalmid, rohelised mäed, troopilised kalad, eksootilised puuviljad ja lilled. Kõike seda leidub külluses sellel 300 saarest koosneval arhipelaagil, mis asub Vaikse ookeani lõunaosas umbes 1800 kilomeetrit Uus-Meremaast põhjas. Seega võiks nõustuda, et Fidži vastab igaühe ettekujutusele troopilisest paradiisist.

Kuid peale loodusilu köidab Fidži meid veel millegagi. Otsekui korallrahude kalade seas valitseb mitmekesisus, võib mitmekesisust märgata ka maismaal. Vaikse ookeani lõunaosas ehk ei leidugi midagi võrdset Fidži nii mitmekesisele etnilisele koostisele. Kaks suurimat rahvusrühma saare peaaegu 750000 elanikust on pärismaalastest fidžilased, kes on melaneesia päritolu, ja Fidžil sündinud indialased, kes on Briti koloniaalvõimu ajal Indiast sissetoodud tööliste järeltulijad. Kuid leidub ka banabalasi, hiinlasi, eurooplasi, gilbertlasi, rotumalasi, tuvalulasi ja teisi.

Jehoova tunnistajad on selles nii mitmekesise kultuuriga ühiskonnas hoolsalt „kala püüdmas”. (Markuse 1:17) Jumala Kuningriigi hea sõnumi kuulutamine oma olemuselt nii kirevas ühiskonnas on väljakutse. Kõigepealt tuleb ületada keele- ja kultuuribarjäärid. Kuigi ühiseks suhtlemiskeeleks on inglise keel, tuleb tihti kasutada fidži, hindi, rotuma või mõnda muud keelt.

Et vestelda inimestega, kellel on nii erinev religioosne taust, tuleb nende poole pöörduda vägagi mitmel moel. Enamik pärismaalastest fidžilasi ja muid saareelanikke kuulub mitmetesse kristlikesse sektidesse. Indialastest rahvastik koosneb hindudest, muhameedlastest ja sikhidest, kusjuures kõige rohkem on hindusid. Linnades ja külades on hulgaliselt kirikuid, kuid Fidži kahel kõige suuremal saarel pakuvad kontrasti arvukad hindude templid ja muhameedlaste mošeed.

Paljud kohalikud Jehoova tunnistajad on lapsest saadik õppinud rääkima kolme peamist keelt: inglise, fidži ja hindi keelt. Selline keeleoskus tuleb „kalapüüdmistöös” suuresti kasuks. Mõnikord on inimesed üllatunud, kui nad kuulevad fidžilast soravalt rääkimas hindi keelt või hindulast soravalt rääkimas fidži keelt. Nende kultuuriliste, religioossete ja keeleliste erinevuste tõttu on selleks, et „saada [hea sõnumi] kaasosaliseks”, tarvis kasutada väga mitmesuguseid sissejuhatusi. — 1. Korintlastele 9:23, UT.

„Kalapüüdmine” Fidži külas

Pärismaalastest fidžilased on sõbralikud ja külalislahked inimesed. On raske ette kujutada, et vaevalt sada aastat tagasi oli suguharude vaheline sõjapidamine laialt levinud. Kui saabusid esimesed eurooplased, oli Fidži koguni tuntud kui kannibalide saar. Kui lõpuks tuli võimule tähtsaim pealik, kes astus ristiusku, suri sõjapidamine ja kannibalism välja. Suguharude vahelised erinevused on säilinud vaid eri provintsides kasutatavates dialektides, kuigi bau dialektist saab aru enamik.

Fidžil on lisaks pealinnale Suvale arvukalt teisigi linnu. Enamik fidžilasi elab aga külades, kus valitseb turaga ni koro ehk pealik. Kui minnakse külasse „kala püüdma”, on kombeks pöörduda selle mehe poole ja paluda arvukate bure’de ehk fidži majade külastamiseks luba. Vaid mõnikord, tavaliselt mõne külavaimuliku vastuseisu tõttu, keeldutakse Jehoova tunnistajatele luba andmast. Kuidas näeb välja külaskäik fidžilase kodusse?

Sisenenud bure’sse, istume põrandale rätsepaistesse. Siin ei lähe tarvis hoolikalt sõnastatud sissejuhatust, mida kasutatakse Läänemaades huvi äratamiseks. Teretulnud on igaüks, kes tuleb rääkima Jumalast. Palve peale tõuseb majaperemees varmalt püsti, ning lausunud „tulou” (vabandage mind), võtab ta riiulilt fidžikeelse Piibli ja loeb innukalt ette jumalateenija mainitud piiblitekste. Kuid fidžilase külalislahke ja aupaklik hoiak esitab teiselaadilise väljakutse. Läheb tarvis head vahetegemisvõimet ja taktitunnet, et siinseid inimesi vestlusse kaasa tõmmata, et ergutada neid mõttearendust jälgima või aidata neil mõista vajadust võrrelda oma tõekspidamisi Piibli õpetustega.

Fidžilased on üldiselt rohkem huvitatud õpetuslikel teemadel vestlemisest kui ühiskondlikest oludest või probleemidest rääkimisest. Tegelikult paljud rohkem kui 1400 aktiivsest Jehoova tunnistajast Fidžil hakkasidki Piibli tõe vastu huvi tundma pärast seda, kui arutlusel olid sellised küsimused nagu: milline paik on põrgu? kes läheb taevasse? kas maa hävitatakse? Kuid ilmutatud huvi kasvatamine nõuab paindlikkust ja püsivust. Kokkulepitud ajal tagasi tulles võib tihti leida, et majaperemees on läinud teitei’sse (istandusse) või kusagile mujale. Mitte et nad just külastusest lugu ei peaks, vaid nende ajamõiste on lihtsalt teistsugune. Kohalike Jehoova tunnistajate meelest ei ole see muidugi mõista midagi ebatavalist. Nad on sihikindlad ja tulevad külla mõnel teisel ajal. Kuna pole olemas tänavanimesid ega majanumbreid, mida üles kirjutada, läheb tagasitulekuks tarvis head mälu.

„Kalapüüdmine” polüneesia moodi

Mingem nüüd „kala püüdma” koos reisiva jumalateenija ehk ringkonnaülevaatajaga, kes külastab väikest kogudust Rotumal. See rühm vulkaanilisi saari asub 500 kilomeetrit Fidžist põhjas. Sinnajõudmiseks võtame ette reisi lennukil, mis mahutab 19 reisijat. Peasaare pindala on kõigest 50 ruutkilomeetrit, ja kokku elab saarel umbes 3000 inimest. Piki kaldajoont lookleb liivatee, mis ühendab umbes 20 küla. Rotuma on küll Fidži valitsuse all, kuid siin on teistsugune kultuur ja keel. Rahvastik on polüneesia päritolu ja erineb välimuselt melaneesia fidžilastest. Mis puutub religiooni, siis valdav enamus on kas roomakatoliiklased või metodistid.

Kui lennuk kohale jõuab ja laskumismanöövreid teeb, silmitseme saare lopsakasrohelist taimestikku. Kõikjal võib näha kookospalmide suletaolisi liitlehti. Suur hulk rahvast on tulnud tervitama kord nädalas saabuvat lennukit. Vastutulnute seas on ka grupp Jehoova tunnistajaid. Meid tervitatakse soojalt ning meile ulatatakse mitu suurt rohelist kookospähklit, millel on tipus avaus, et saaksime kustutada janu.

Lühike reis viib meid majutuspaika. Meid ootab roog, mis on küpsetatud tulistel kividel maa sees. Meie ette asetatakse küpsetatud sealiha, kana, praetud kala, langustid ja kohalik juurvili taro. See on tõeline pidusöök noorte kookospalmide all, mis pakuvad lausa paradiislikku pilti!

Järgmisel päeval läheme külastama inimesi Rotuma küladesse, mida siin kutsutakse ho’aga’deks. Kui me esimese majani jõuame, traavib meist ruiates mööda laudast välja pääsenud põrsas. Majaperemees on märganud meie tulekut ja avab naeratades ukse, lausudes meile tervituseks rotumakeelse „Noya!”, ja pakub seejärel istet. Meie ette asetatakse kandik küpsete banaanidega ning joogiks pakutakse roheliste kookospähklite piima. Külalislahkus on Rotumas esikohal.

Siin ei leidu agnostikuid ega evolutsioniste. Kõik usuvad Piiblit. Teemad, nagu näiteks Jumala eesmärk maa suhtes, köidavad kohe nende tähelepanu. Majaperemees on üllatunud, kui saab teada, et maad ei hävitatagi, vaid seda asustavad õiglased inimesed, kes elavad seal peal igavesti. (Laul 37:29) Ta jälgib hoolega seda mõtet kinnitavate piiblitekstide lugemist ja võtab meeleldi vastu meie poolt pakutava piiblilise kirjanduse. Kui valmistume lahkuma, tänab ta meid külastuse eest ning ulatab meile küpsetest banaanidest pungil kilekoti, et meil teel olles midagi süüa oleks. Siin kuulutades võib küll kergesti kaalus juurde võtta!

Indialaste ühiskonnaga kohandumine

Kuigi ka teistes Vaikse ookeani lõunaosa saareriikides on eri rassidest inimesi, on Fidži selles suhtes ületamatu. Lisaks melaneesia, mikroneesia ja polüneesia kultuurile võib siin kokku puutuda ka kultuuriga, mis on toodud Aasiast. Aastatel 1879 kuni 1916 toodi Indiast töölisi lepingulisele tööle suhkrurooistandustesse. Selle korralduse, girmiti (kokkulepe) tagajärjel tuli Fidžile tuhandeid indialasi. Nende tööliste järeltulijad moodustavad saare põhirahva. Nad on säilitanud oma kultuuri, keele ja religiooni.

Fidži peasaare tuulealusel küljel asub Lautoka linn. See on Fidži suhkrurootööstuse keskus ja siin elab suurem osa kogu maa indialastest elanikke. Kolme siinse Jehoova tunnistajate koguduse liikmed peavad olema oma „kalapüüdmistöös” hästi paindlikud. Majast majja külastusi tehes tuleb olla valmis muutma vestlusteemat sõltuvalt majaperemehe rassist ja religioonist. Mingem koos grupi kohalike tunnistajatega külastama maju suhkrurooistanduste keskel Lautoka lähiümbruses.

Esimese majani jõudes märkame tarastatud õue nurgas pikki bambusteibaid, mille otsa on seotud punased riideribad. Selle järgi võib ära tunda hindu perekonna. Enamik hindude maju on kaunistatud nende jumalate piltidega. Paljudel on oma lemmikjumal, näiteks Krišna, ja tihti on püstitatud ka pisike pühamu.a

Enamik hindusid usub, et kõik religioonid on head ja kujutavad endast vaid erinevaid kummardusviise. Niisiis võib majaperemees viisakalt kuulata, kirjandust vastu võtta, suupisteid pakkuda ja olla arvamusel, et tema on oma kohuse täitnud. Et tõstatada sobivaid küsimusi, tõmbamaks majaperemeest kaasa mõttekamasse arutellu, on tihti hea teada lugusid, mis on hindude uskumuste aluseks. Kui me näiteks teame, et mõnes loos kujutatakse nende jumalaid tegevat selliseid tegusid, mida paljud inimesed küsitavaks peaksid, võime küsida: „Kas teie kiidaksite heaks oma naise (või mehe) sellise käitumise?” Tavaliselt kõlab vastus: „Muidugi mitte!” Siis võib inimeselt küsida: „Kas jumal võiks nõnda käituda?” Taolised vestlused pakuvad tihti võimalusi näidata, kui väärtuslik raamat on Piibel.

Hea arutlusteema on teinegi hinduismile iseloomulik joon — usk ümberkehastumisse. Ühelt haritud hindulannalt, kelle isa oli äsja surnud, küsiti: „Kas te sooviksite näha oma isa täpselt sellisena, nagu ta oli varem?” Ta vastas: „See oleks tõesti imetore.” Tema vastusest ja pärastisest vestlusest selgus, et teda ei rahulda uskumus, mille kohaselt tema isa elab mingil muul kujul edasi ja ta ei näe teda enam iial. Seevastu puudutas ta südant Piibli imeline õpetus ülesäratamisest.

Mõnedel hindudel on palju küsimusi ja nad otsivad neile rahuldustpakkuvaid vastuseid. Kui Jehoova tunnistaja üht hindulaste kodu külastas, küsis mees: „Mis on teie jumala nimi?” Tunnistaja luges talle ette Laul 83:19 ja selgitas, et Jumala nimi on Jehoova ning et Roomlastele 10:13 (NW) öeldakse, et pääste saamiseks peame me seda nime appi hüüdma. Mehele avaldas see muljet ja ta soovis rohkem teada saada. Tegelikult ta lausa janunes teadmiste järele. Ta selgitas, et tema isa, kes oli perekonnale kuuluva ebajumalakuju äärmiselt harras austaja, haigestus vahetult pärast seda, kui ta seda oli kummardanud, ja suri peatselt. Sama lugu juhtus tema vennaga. Seejärel ta lisas: „See jumalakuju toob meile elu asemel surma. Paistab, et ei ole õige seda kummardada. Võib-olla saab see Jumal, Jehoova, aidata meil elu teed leida.” Niisiis alustati tema, tema naise ja kahe lapsega piibliuurimist. Nad edenesid kiiresti ja peagi nad ristiti. Nad on loobunud oma pühakujudest ja käivad nüüd Jehoova, elu Jumala teed.

Nüüd jõuame majani, kus elab muhameedlaste perekond. Nad ilmutavad sedasama külalislahket vaimu, ja peagi võtame istet, käes jahe jook. Me ei näe seintel ühtki religioosset pilti, välja arvatud üks väike raamitud värss araabia kirjas. Mainime, et Piibli ja Koraani vahel on ühenduslüli, nimelt patriarh Aabraham, ning et Jumal tõotas Aabrahamile, et tema seemne kaudu õnnistatakse kõiki rahvaid. See tõotus peab täituma Jeesuses Kristuses, Tema Pojas. Mõned muhameedlased ei nõustu mõttega, et Jumalal on poeg. Seetõttu selgitame, et nii nagu esimest inimest Aadamat nimetatakse Jumala pojaks, sest Jumal lõi tema, on ka Jeesus Jumala Poeg. Jumal ei vaja taoliste poegade esiletoomiseks sõnasõnalist naist. Kuna muhameedlased ei usu kolmainsuse õpetust, kasutame seda ühist alust, näitamaks, et Jehoova Jumal on kõigist kõrgem.

Kätte on jõudnud lõunaaeg, ja meie grupi liikmed tulevad suhkruistanduste keskelt tagasi maanteele ootama bussi, mis meid linna tagasi viiks. Kuigi kõik on veidi väsinud, ollakse hommikusest „kalapüüdmisest” vaimustuses. Pingutused, mida tehti selle nimel, et kohanduda mitmesuguste ettetulnud olukordade ja uskumustega, olid seda väärt.

Fidži vett ja korallrahusid on õnnistatud paljude kalaliikidega. Et fidži gonedau (kalur) võiks edukas olla, peab ta oma tööd oskuslikult tegema. Sama peab paika „kalapüüdmistöö” kohta, mida Jeesus Kristus oma jüngritel teha käskis. Kristlikud „inimeste püüdjad” peavad oskuslikult kohandama oma esitlust ja põhjendusi vastavalt rahva mitmesugustele uskumustele. (Matteuse 4:19) Seda kõike läheb Fidžis kindlasti vaja. Tulemusi võib näha Jehoova tunnistajate iga-aastastel konventidel, kus Jehoova Jumalat teenivad ühtsuses fidžilased, indialased, rotumalased ja inimesed, kellel on etniline segataust. „Kalapüüdmistööl” Fidži vetes lasub tõesti Jehoova õnnistus.

[Allmärkus]

[Kaart lk 23]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Viti Levu

Vanua Levu

Suva

Lautoka

Nandi

0 100 km

18°

180°

[Pilt lk 24]

Bure ehk fidži maja

[Pilt lk 24]

Hindu tempel Fidžil

[Pildid lk 25]

Edukas „inimeste püüdmine” Fidžil

[Pildi allikaviide lk 24]

Fiji Visitors Bureau