Jää ja tule maal kuulutatakse vastupidavusega
ISLAND asetseb Atlandi ookeani põhjaosas, poolel teel Põhja-Ameerikast Euroopasse. Kuigi see asub just enne põhjapolaarjoont, on sealne kliima üle ootuste pehme, ja seda tänu Golfi hoovuse soojale mõjule. Islandit on nimetatud jää ja tule maaks, sest seal on Euroopa suurimad liustikud ja samuti on see üks maailma kõige aktiivsema vulkaanilise tegevusega piirkond. Ta on tuntud oma paljude kuumaveeallikate ja solfataaride ehk vulkaaniliste piirkondade poolest, kus väävliallikatest hoovab kuuma auru ja väävligaase.
Selle Euroopa suuruselt teise saare 260000 elanikku on siia rohkem kui 1100 aastat tagasi asunud viikingite järglased. Islandi keel on põhiolemuselt sama mis vanaislandi keel ehk viikingiteaegne skandinaavia keel. See on säilinud peaaegu muutumatuna, sest islandlased armastasid lugeda oma vanasid saagasid, millest suurem osa kirjutati 13. sajandil.
Piiblit hakati tõlkima islandi keelde 16. sajandil. „Uus Testament” ilmus 1540. aastal ja Piibel tervikuna 1584. aastal. Üle 90 protsendi inimestest kuulub evangeelsesse luteri kirikusse, mis on ametlik riigikirik. Olgugi et Piiblit võib leida pea igast kodust, usuvad vähesed, et see on Jumala Sõna. Suuremal osal islandlastest on religiooni vabameelne suhtumine ja üldiselt armastavad nad iseseisvalt mõelda.
Hea sõnum jõuab Islandile
Esimesed islandlased, kes Kuningriigi head sõnumit kuulsid, elasid tollal Kanadas. Üks neist oli Georg Fjölnir Lindal. Tema vanemad olid pärit Islandilt ja ta kõneles islandi keelt. Varsti pärast seda, kui ta oli oma elu Jehoova Jumalale pühendanud, sai temast hea sõnumi täisaegne kuulutaja. Aastal 1929, mil ta oli 40-aastane, viis ta hea sõnumi selle jää ja tule maa inimestele.
Milline tohutu suur ülesanne see ühe inimese jaoks oli! Põhja-lõuna suunas on Island umbes 320 kilomeetrit pikk ja ida-lääne suunas ligi 500 kilomeetrit lai. Rannajoon koos fjordide ja lahtedega on umbes 6400 kilomeetrit pikk. Sel ajal polnud seal korralikke teid ega praktiliselt ka autosid või mingeid muid kaasaegseid liiklusvahendeid. Ent vend Lindal käis kogu saare kümne aastaga läbi ja levitas tuhandeid raamatuid. Mööda rannikuäärt reisis ta mitme paadiga, ja kui ta sisemaal talusid külastas, kasutas ta kahte hobust: ühe seljas istus ta ise ja teisega vedas kirjandust ja oma varustust.
Vend Lindal oli peaaegu 18 aastat ainuke tunnistaja Islandil. Hoolimata oma vaevarikkast tööst, ei leidnud ta ainsatki inimest, kes oleks sel ajal oma seisukoha Kuningriigi poolel võtnud. Tema kauakestnud üksiolek lõppes 25. märtsil 1947, kui saabusid esimesed Vahitorni Gileadi Piiblikooli lõpetajad. Sa võid kujutleda tema rõõmu, kui Jehoova lõpuks vastas ta palvetele saata lõikusele rohkem töötegijaid. (Matteuse 9:37, 38) Vend Lindal jätkas oma teenistust Islandil, kuni ta 1953. aastal Kanadasse tagasi pöördus.
Rohkem töötegijaid lõikusele
Misjonärid, kes 1947. aastal tulid, olid kaks Taanist pärit venda. Kaks aastat hiljem saabus veel misjonäre. Kui nad koos mõningate Islandile kolinud sõpradega kuulutustööd jätkasid, levitasid nad tuhandeid väljaandeid. Suurem osa islandlastest luges meelsasti, kuid vähesed avaldasid heale sõnumile soodsat vastukaja. Pärast 27 aastat istutamist ja kastmist said kannatlikud vennad näha oma töö vilju. Aastal 1956 võttis seitse uut inimest oma seisukoha Kuningriigi poolel ja pühendas oma elu Jehoovale.
Viimase kümne aasta jooksul on Kuningriigi kuulutajate arv rohkem kui kahekordistunud. Praegu on seal seitse kogudust ja üks eraldiasetsev grupp, moodustades ühtekokku 280 hea sõnumi kuulutajat. Tehkem ümber selle saare üks reis, et neid kogudusi külastada.
Pealinna ümbrus
Kõigi nende aastate jooksul vastu pidanud vendi ja õdesid on rikkalikult õnnistatud. Pealinnas Reykjavíkis on nüüd kaks hästi edenevat kogudust. Nad käivad koos toredas kuningriigisaalis, mis asub harubürooga samas majas ja mis pühitseti 1975. aastal.
Friðrik ja Ada olid nende seitsme hulgas, kes 1956. aastal ristiti. „Mäletan, et koosolekud toimusid meil ärklikorruse väikses toas, kus elasid misjonärid,” ütleb Friðrik. „Tuppa mahtus 12 tooli, kuid mõnikord, kui kohale tuli tavalisest rohkem inimesi, avasime väiksesse kõrvaltuppa viiva ukse. Kui teistsugune on olukord tänapäeval, mil kaks kogudust täidavad kuningriigisaali!”
Esimestel kokkutulekutel oli Friðrik vastutav toitlustusosakonna tegevuse eest. „Suurema osa tööst tegin ise ning samal ajal oli tavaline asi, et mul oli iga päev kolm või neli programmiosa. Köögis töötades oli mul ees põll. Kui oli aeg minna kõnet pidama, panin pintsaku selga ja kiirustasin saali. Mitmel korral pidid vennad mulle meelde tuletama, et ma põlle eest võtaksin. Nüüd tuleb kokkutulekule 400 kuni 500 inimest, sealhulgas tublid kogudusevanemad, kes programmi esitamises osalevad. Ka toitlustusosakonnas on palju abivalmis käsi.”
Reykjavíki lähim kogudus Keflavík asub 50 kilomeetrit lääne poole. Maantee lookleb üle laavaväljade. Kümme protsenti Islandist on kaetud laavaga. Esimesed taimed, mis nendele väljadele ilmuvad, on samblikud ja samblad, kuid vanematelt laavaväljadelt võib leida ka metsamarju ja madalaid põõsaid.
Keflavíki koguduses on 19 kuulutajat ja see moodustati 1965. aastal. Selle lähedal asub rahvusvaheline lennujaam ja ka USA sõjaväebaas. Kuigi tunnistajatel pole kunagi õnnestunud selle territooriumil majast majja käia, on seal viidud läbi palju piibliuurimisi ja üsna mitmed inimesed on õppinud tõde.
Veel üks kogudus asub Selfossis, Reykjavíkist 55 kilomeetri kaugusel idas. Siin me näeme rohelist põllumajanduspiirkonda veiste ja lammastega ning ka Islandi suurimat meiereid. Teel möödume väiksest linnast Hveragerðist, mis asub maalilises orus. Kaugelt märkame kõikjal orus paiknevatest kuumaveeallikatest tõusvaid aurusambaid. See on üks suuremaid kuumaveeallikate piirkondi sellel maal ja selleks, et neid võimalusi ära kasutada ning tomateid, kurke ja mitmesuguseid lilli kasvatada, on ehitatud palju kasvuhooneid.
Selles piirkonnas on väike, kuid aktiivne kogudus 19 Kuningriigi kuulutajaga. Sigurður ja Guðrún Svava kolisid siia Reykjavíkist, et seda väikest gruppi toetada, umbes sel ajal, kui siin 1988. aastal kogudus moodustati. Sigurður on siin ainuke kogudusevanem. Enne kui ta ligi kümme aastat tagasi Jehoova tunnistajaks sai, oli ta tuntud muusik, kes mängis mitmes ansamblis trummi. Praegu teenib ta elatist aknapesijana ning õpetab ka muusikat. Tema estraadikunstniku elustiil tõi talle kaasa palju probleeme, nagu näiteks narkootikumide kuritarvitamise, liigse joomisharjumuse ja purunenud abielu. Kui rahul on ta nüüd, mil tal on elumõte ja ta teenib Jehoovat!
Idatippu
Lahkunud Selfossist, alustame 680 kilomeetri pikkust reisi, mis kulgeb suuremalt jaolt kitsastel ja konarlikel kruusateedel. Me suundume saare idarannikul asetseva järgmise koguduse poole Reyðarfjörðuri linnas. Poole tunni pärast jõuab meie vaatevälja Islandi kõige suurem vulkaan Hekla. Sel sajandil on see pursanud neli korda.
Aastal 1973 leidis Vestmannaeyjaril (Westmanni saartel) aset väga suur vulkaanipurse. Kogu elanikkond, ligi 5300 inimest, viidi mõne tunniga turvaliselt suurele maale. Pärast linna taastamist tuli suurem osa elanikkonnast vähehaaval tagasi. Praegu elab seal kaks tunnistajat ja nad kuulutavad selles väikses ühiskonnas inimestele head sõnumit. Järgmise kahe tunni jooksul naudime sõidul kaunist vaadet suursugusele Vatnajökulli liustikule, mis on teistest Islandi liustikest märksa suurem ja mis hõlmab 8300 ruutkilomeetri suurust maa-ala. Teel möödume samuti paljudest kaunitest jugadest ja jõgedest.
Olnud teel umbes kümme tundi, jõuame oma sihtpunkti. Reyðarfjörðuris kohtume Islandi noorima koguduse 12 kuulutajaga. Selles piirkonnas polnud ühtki tunnistajat kuni selle ajani, mil 1988. aasta teisel poolel rajati siin misjonikodu. Misjonäridest abielupaar Rootsist, Kjell ja Iiris, kes on teeninud Islandil alates 1963. aastast, määrati töötama siinses 15000 elanikuga maapiirkonnas. Paljud inimesed elavad väikestes kalurikülades, mis paiknevad 500 kilomeetri ulatuses mööda rannajoont.
Kjell jutustab: „Pole kahtlust, et Jehoova on selles Islandi osas Kuningriigi tööd rikkalikult õnnistanud. Kogudus moodustati siin 1993. aasta 1. jaanuaril, ning me viime läbi palju toredaid piibliuurimisi inimestega, kes hästi edenevad. Kuigi transpordivahendid on nüüd teistsugused kui siis, mil vend Lindal siin hobusega reisis, pole alati sugugi lihtne sõita pimedatel talvekuudel mööda jäiseid ja kitsaid mägiteid, seda isegi neljarattaveolise maastikuautoga. Ükskord paiskus see jäisel teel ümber ja veeres kaks või kolm tiiru kallakust alla. Kui õnnelikud me olime, et pääsesime vigastusteta!”
Pärast 30-aastast Islandil teenimist ütleb Iiris: „Aastate jooksul on paljud vennad tulnud teistest maadest siia appi. Kuigi suurem osa neist on pidanud mitmesugustel põhjustel lahkuma, on nende osa istutamis- ja kastmistöös olnud tõesti suur. Oleme rõõmsad, et meil on olnud võimalus siia jääda, sest nüüd on meil eesõigus näha lõikust. Jehoova kiirendab oma tööd ka siin.”
Suur osa kasvust on tingitud sellest, et uued kuulutajad annavad tunnistust oma töökaaslastele. Atli õppis misjonäride kaudu tõde ja hakkas sellest rääkima teistele, kellega ta ühes ehitusfirmas koos töötas. Praegu osalevad kaks tema töökaaslast kuulutustöös ja üks neist ristiti koos oma naisega 1992. aasta novembris. Kolmas töökaaslane õpib tunnistajatega Piiblit.
Teekond läbi põhja
Kui oleme Reyðarfjörðurist lahkunud, suundume läände. Järgmine kogudus asub sealt 300 kilomeetri kaugusel, Akureyri linnas. Siia määrati 1950-ndate aastate alguses tööle kuulutajad, kes olid erilises täisaegses teenistuses. Kohe algusest saadik leidis töö siin vaimulike poolt tugevat vastuseisu. Kohalikes ajalehtedes kirjutati Jehoova tunnistajate kohta inimestele hoiatavaid artikleid. Paljud linnaelanikud olid seotud ka spiritismiga. Kuid tänu paljude pioneeride ning misjonäride vastupidavusele ja kannatlikkusele, on seal praegu 35 Kuningriigi kuulutajaga aktiivne ja armastav kogudus.
Friðrik, üks siinne kogudusevanem, oli kalur. Pärast seda, kui ta oli käinud 1982. aastal piirkonnakonvendil, oli ta veendunud, et ta õpib tõde. Ta läks tagasi Akureyrisse ning oli täis otsustavust anda tunnistust oma perele, sõpradele ja töökaaslastele. Friðrik kavatses loobuda oma kaluriametist, et tal koguduse jaoks rohkem aega jääks. Ta rääkis oma sõbratarile Helgale, et kuni nad pole abiellunud, ei saa nad enam koos elada, sest ta tahab saada Jehoova tunnistajaks. Friðrik tahtis samuti, et ka Helga hakkaks Piiblit uurima, kuna ta ei soovinud ’abielluda uskmatuga’. (1. Korintlastele 7:39) Tema üllatuseks hakkas Helga uurima. Nad abiellusid 1983. aasta veebruaris ja pisut pärast seda nad ristiti. Aja jooksul võtsid ka Friðriku ema ja õde tõe vastu.
Meie viimane peatuskoht on Akranes, mis asub Akureyrist 350 kilomeetri kaugusel ja mille vahele jäävad kolm mäeahelikku ja paljud kaunid orud. Siinsed teed on sillutatud ja teevad sõidu meeldivaks, kui võrrelda seda konarlike ja kitsaste kruusateedega, millel me suurema osa teest oleme sõitnud. Akranesis on Islandi kõige väiksem kogudus — viis kuulutajat, kellest kaks teenib kogudusevanemana. Kogudus koosneb kahest perekonnast, kes vastasid Makedoonia kutsele, jätsid maha suurema koguduse Reykjavíkis ja seadsid end sisse selles väikses linnas, et teenida seal, kus vajadus on suurem. (Apostlite teod 16:9, 10) Nüüdseks on nad sellel territooriumil rohkem kui kaks aastat kannatlikult head sõnumit kuulutanud ja nad on kindlad, et Jehoova paneb asjad kasvama. — 1. Korintlastele 3:6.
Säravad juurdekasvu väljavaated
Islandi talumehed on maasoojusenergiaga köetavates ja kunstliku valgusega kasvuhoonetes saanud kasvatada mitmesuguseid puuvilju, köögivilju ja teisi taimi. Samamoodi on ka need tunnistajad, kes on varustatud vaimse tõe, lahke ja tasase veenmisoskuse ning Jehoova püha vaimu õnnistusega, kogenud Islandi põllul imelisi tulemusi.
Sel aastal viibis Kristuse surma Mälestusõhtul 542 inimest ja praegu viiakse läbi ligi 200 kodust piibliuurimist. Lisaks annab positiivne vastukaja julgustusele tulla teenima nendele territooriumidele, kuhu kedagi veel määratud pole, meile veendumust, et kõik selle suure saare lambasarnased inimesed saavad kuulda Hea Karjase Jeesus Kristuse häält. (Johannese 10:14—16) Milline rõõmustav tulemus neile ustavatele Kuningriigi kuulutajatele, kes on sellel jää ja tule maal viimase 64 aasta jooksul head sõnumit kuulutades näidanud üles nii palju kannatlikkust ja vastupidavust!
[Kaart lk 24]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
Akureyri
Akranes
Keflavík
Selfoss
Vestmannaeyjar
Reyðarfjörður
Hekla
Geysir
VATNAJÖKULL
REYKJAVÍK
[Allikaviide]
Põhineb Jean-Pierre Biardi kaardil