Euroopa kõrgem kohus kinnitab õigust Kreekas kuulutada
MIKS arreteeritakse mees, kelle kohta tema naabritel on ainult head öelda, alates 1938. aastast enam kui 60 korda? Miks tuuakse see aus poepidaja Kreeta saarelt Kreekast 18 korda Kreeka kohtute ette ja miks peaks ta istuma enam kui kuus aastat vanglas? Tõepoolest, miks lahutatakse see töökas perekonnainimene, Minos Kokkinakis, oma naisest ja viiest lapsest ja saadetakse mitmele karistuse kandmiseks ettenähtud saarele?
Selles on suuresti süüdi seadused, mis võeti vastu 1938. ja 1939. aastal ning mis keelustasid poolehoidjate püüdmise. Need seadused kehtestas Kreeka diktaator Ioannis Metaxas, kes tegutses kreeka õigeusu kiriku mõju all.
Selle seaduse väljaandmise tulemusena on aastast 1938 kuni aastani 1992 Jehoova tunnistajaid arreteeritud 19147 korda ning kohtud on määranud kohtuotsusega ühtekokku 753 aastat vanglakaristust, millest 593 tegelikult ära kanti. Kõike seda tehti sellepärast, et Jehoova tunnistajad Kreekas järgivad, samuti nagu igal pool mujal, Jeesus Kristuse juhendit ’teha jüngriteks kõik rahvad, . . . õpetades [neid] pidama kõike’, mida tema käskis. — Matteuse 28:19, 20.
Kuid 1993. aasta 25. mail saavutati kummardamisvabaduse kasuks suur võit! Sellel päeval kinnitas Euroopa Inimõiguste Kohus Prantsusmaal Strasbourgis ühe Kreeka kodaniku õigust õpetada oma uskumusi teistele. Otsuse tegemisel töötas see Euroopa kõrgem kohus religioosse vabaduse heaks välja laiaulatuslikud kaitsvad seadused, mis võivad kõikjal inimeste elule sügavat mõju avaldada.
Vaadelgem lähemalt seda asjade käiku, kaasa arvatud häbistavat kohtlemist, mida koges kõigest üks Kreeka kodanik ning mis viis selle kaaluka kohtuotsuseni.
Aastaid tagasi
Aastal 1938 sai see kodanik Minos Kokkinakis üheks esimeseks Jehoova tunnistajaks, kes mõisteti süüdi Kreeka seaduse alusel, mille kohaselt poolehoidjate püüdmine on kriminaalkuritegu. Ilma kohtuprotsessita saadeti ta 13 kuuks pagendusse Egeuse mere Amorgose saarele. Aastal 1939 mõisteti ta kaks korda süüdi ja vangistati mõlemal korral kaheks ja pooleks kuuks.
Aastal 1940 pagendati Kokkinakis kuueks kuuks Melose saarele. Järgmisel aastal, Teise maailmasõja ajal, hoiti teda Ateena sõjavanglas enam kui 18 kuud. Ta meenutab seda perioodi järgnevalt:
„Toidupuudus läks vanglas järjest hullemaks. Jäime nii nõrgaks, et me ei suutnud enam kõndida. Kui tunnistajad Ateenast ja Piraeuse aladelt poleks varustanud meid toiduga oma peaaegu ammendatud varudest, oleksime surnud.” Hiljem, aastal 1947, mõisteti ta järjekordselt süüdi ja ta oli veel neli ja pool kuud vanglas.
Aastal 1949 pagendati Minos Kokkinakis Makrónisose saarele, mille nimi toob seal asuva vangla tõttu kreeklaste meeltesse õuduse. Nende umbes 14000 vangi hulgas, kes olid Makrónisosel vangistatud, oli umbes 40 tunnistajat. Kreeka entsüklopeedia Papyros Larousse Britannica täheldab: „Julma piinamise meetodid, . . . elamistingimused, mis on vastuvõetamatud tsiviliseeritud rahvale, ning valvurite alandav käitumine vangide suhtes . . . on Kreeka ajaloo häbiplekiks.”
Kokkinakis, kes veetis aasta Makrónisose vanglas, kirjeldab neid tingimusi nii: „Sõdurid, kes olid nagu inkvisiitorid, kuulasid igat vangi hommikust õhtuni üle. Ei leidu sõnu, et kirjeldada neid piinamisviise, mida nad kasutasid. Paljud vangid kaotasid oma mõistuse, teised tapeti, suur hulk jäi invaliidiks. Kui me nendel kohutavatel öödel kuulsime piinatavate karjeid ja oigeid, esitasime koos palveid.”
Pärast Makrónisosel üleelatud kannatusi arreteeriti Kokkinakis 1950-ndate aastate jooksul veel kuus korda ja ta oli kümme kuud vangis. 1960-ndatel aastatel arreteeriti ta veel neli korda ja mõisteti kaheksaks kuuks vangi. Kuid pea meeles, et Minos Kokkinakis oli ainult üks sadade Jehoova tunnistajate seast, kes aastate jooksul arreteeriti ja vangistati sellepärast, et nad oma usust teistele rääkisid!
Kuidas see juhtus, et need kohutavalt ülekohtused teod, mis Kreekas Jehoova tunnistajate vastu toime pandi, lõpuks Euroopa Inimõiguste Kohtu ette jõudsid?
Katselepanev kohtuasi
Kohtuasi sai oma alguse 1986. aasta 2. märtsil. Sellel päeval külastas Minos Kokkinakis, kes oli siis juba 77-aastane pensionile läinud ärimees, oma abikaasaga proua Georgia Kyriakaki kodu Kreetal Sitias. Proua Kyriakaki abikaasa, kes oli kohaliku kreeka õigeusu kiriku kantor, teatas sellest politseile. Politsei tuli ja arreteeris härra ja proua Kokkinakise, kes seejärel kohalikku politseijaoskonda viidi. Öö olid nad sunnitud veetma seal.
Milline süüdistus neile esitati? Sama süüdistus, mis Jehoova tunnistajate vastu eelnenud 50 aasta jooksul tuhandeid kordi on esitatud: nimelt see, et nad püüavad poolehoidjaid. Kreeka põhiseaduse (1975) 13. säte ütleb: „Poolehoidjate püüdmine on keelatud.” Vaata samuti Kreeka seadust, paragrahv 4, lõiked 1363/1938 ja 1672/1939, mille kohaselt poolehoidjate püüdmine on kriminaalkuritegu. Seal öeldakse:
„’Poolehoidjate püüdmise’ all mõeldakse eriti igasugust otsest või kaudset katset peale sundida religioosseid uskumusi inimesele, kellel on erinevad religioossed veendumused, . . . kavatsusega õõnestada neid uskumusi kas siis mingisuguse meelitusvahendiga või tõotades midagi head või pakkudes moraalset toetust või materiaalset abi või pettuse teel või kasutades ära tema kogenematust, usaldust, hädaolukorda, vähest intellekti või naiivsust.”
Lasithi Kriminaalkohus Kreetas käsitles seda kohtuasja 1986. aasta 20. märtsil ning leidis, et härra ja proua Kokkinakis on süüdi poolehoidjate püüdmises. Mõlematele määrati neljakuune vanglakaristus. Kohus teatas selle abielupaari süüdimõistmisel, et need süüalused tungisid kallale „kreeka õigeusu kristlaste uskumustele . . . nende kogenematust, nende vähest intellekti ja nende naiivsust ära kasutades”. Süüaluseid süüdistati ka selles, et nad „õhutasid [proua Kyriakakit] oma kaalutletud ja oskuslike selgitustega . . . muutma oma kreeka õigeusu kristlase uskumusi”.
Kohtuotsus kaevati edasi Kreeta Apellatsioonikohtusse. Kreeta kohus mõistis 1987. aasta 17. märtsil proua Kokkinakise õigeks, kuid kinnitas tema abikaasa süüdimõistmist, siiski vähendades tema vanglakaristuse kolmele kuule. Kohtuotsuses öeldi, et härra Kokkinakis oli „kasutanud ära [proua Kyriakaki] kogenematust, tema vähest intellekti ja tema naiivsust”. Selles öeldi, et ta „hakkas lugema Pühakirjast lõike, mida ta oskuslikult analüüsis sellisel viisil, millele kristlik naine, kes õpetusi piisavalt ei tundnud, ei osanud vastu vaielda”.
Üks apellatsioonikohtunik, kes oli eriarvamusel, kirjutas, et härra Kokkinakis „tuleks samuti õigeks mõista, kuna ükski tõend ei näita, et Georgia Kyriakaki . . . oleks eriliselt kogenematu kreeka õigeusu kristlikes õpetustes, kuna ta oli abielus kantoriga, või et ta on eriliselt vähese intellektiga või eriliselt naiivne, nii et süüalune sai teda ära kasutada ja . . . [seega] mõjutada teda saama Jehoova tunnistajate sekti liikmeks”.
Härra Kokkinakis kaebas kohtuasja edasi Kreeka Kassatsioonikohtusse ehk Kreeka Ülemkohtusse. Kuid see kohus lükkas selle kaebuse 1988. aasta 22. aprillil tagasi. Niisiis pöördus härra Kokkinakis 1988. aasta 22. augustil Euroopa Inimõiguste Komisjoni poole. Tema kaebust tunnustati lõpuks 1992. aasta 21. veebruaril ja see võeti vastu Euroopa Inimõiguste Kohtusse.
Kohtuasjaga seotud vaidlusküsimused
Kuna Kreeka on Euroopa Nõukogu liikmesmaa, siis on ta kohustatud toimima kooskõlas Euroopa Inimõiguste Konventsiooni sätetega. Konventsiooni 9. säte kõlab järgnevalt: „Igaühel on õigus mõtlemis-, südametunnistuse-, ja usuvabadusele; see õigus sisaldab endas vabadust muuta oma religiooni või uskumusi, ja vabadust kas üksikisikuna või koos teistega ning avalikult või eraviisiliselt teha teatavaks oma religiooni või uskumusi, seda kummardamisega, õpetamisega, ellurakendamisega ja kommetega.”
Seega sai Kreeka valitsus Euroopa kohtus süüaluseks. Seda süüdistati avalikus üleastumises Kreeka kodaniku põhilisest inimõigusest: õigusest tegelda religiooniga, et järgida Jeesus Kristuse käsku, nimelt ’õpetada ja teha inimesi jüngriteks’. (Matteuse 28:19, 20, NW) Lisaks ütles apostel Paulus: „[Jeesus] on meid käskinud rahvale kuulutada ja tunnistada.” — Apostlite teod 10:42.
Ajakirja Human Rights Without Frontiers 1992. aasta üks eriväljaanne kandis pealkirja „Kreeka — inimõiguste tahtlikud rikkumised”. See ajakiri selgitas 2. leheküljel: „Kreeka on ainus maa EÜ-s [Euroopa Ühenduses] ja ka Euroopas, kus on karistuslik seadusandlus, mis määrab trahvi või vanglakaristuse igaühele, kes ajendab teist inimest muutma oma religiooni.”
Selleks ajaks hakkas ärevus juriidilistes ringkondades ja ka väljaspool seda kasvama. Mida otsustatakse Kreeka seaduse küsimuses, mis keelab oma uskumuste õpetamise teistele?
Asja arutamine Strasbourgis
Lõpuks saabus asja arutamise päev — 1992. aasta 25. november. Strasbourgi kohal olid suured pilved ning ilm oli lõikavalt külm, kuid kohtumajas tõid kohtunikud tuliselt oma argumente esile. Tõendusmaterjale esitati kaks tundi. Professor Phedon Vegleris, Kokkinakise advokaat, jõudis vaidlusküsimuse tuumani, kui ta küsis: „Kas see piirav seadus, mis on töötatud välja selleks, et kaitsta kreeka õigeusu kiriku liikmeid teiste religioossete ideede poolt ümber pööramise eest, peaks jääma alles ja kas seda tuleks veelgi rakendada?”
Ilmselt hämmelduses olles, küsis professor Vegleris: „Ma imestan, miks see [poolehoidjate püüdmise] seadus võrdsustab õigeusu rumaluse ja võhiklusega. Ma olen alati imestanud, miks peaks õigeusk vajama kaitset rumaluse ja vaimse ebakompetentsuse eest . . . See on midagi, mis häirib ja šokeerib mind.” On tähelepanuväärne, et valitsuse esindaja ei suutnud tuua ühtegi näidet, kus seadust oleks rakendatud kellegi teise vastu peale Jehoova tunnistajate.
Kokkinakise teine advokaat, härra Panagiotis Bitsaxis, näitas, kui põhjendamatu see poolehoidjate püüdmise seadus on. Ta ütles: „Vastastikuse mõju tunnustamine on täiskasvanud inimeste vahelise vestluse eeltingimuseks. Muidu me kuuluksime vaikivate loomasarnaste inimeste veidrasse ühiskonda, kes küll mõtlevad, kuid ei väljenda ennast, kes räägivad, kuid ei suhtle, kes eksisteerivad, kuid ei eksisteeri koos.”
Härra Bitsaxis esitas ka sellise argumendi, et „härra Kokkinakis mõisteti süüdi mitte selle pärast, ’mida ta tegi’, vaid [selle pärast], ’kes ta on’ ”. Härra Bitsaxis näitas seega, et religioosse vabaduse põhimõtetest pole mitte ainult üle astutud, vaid need on täielikult maha tallatud.
Kreeka valitsuse esindajad püüdsid luua tegelikkusest erinevat pilti, väites, et Kreeka on „inimõiguste paradiis”.
Kohtuotsus
Saabus kauaoodatud kohtuotsuse teatamise päev — 25. mai 1993. Kuue häälega kolme vastu otsustas kohus, et Kreeka valitsus on rikkunud 84-aastase Minos Kokkinakise religioosset vabadust. Lisaks tema avaliku teenimise elutee õigeksmõistmisele määras kohus talle 14400 dollarit kahjutasu. Sellega lükkas kohus tagasi Kreeka valitsuse väited selle kohta, et Kokkinakis ja Jehoova tunnistajad kasutavad survetaktikat, kui nad teistega oma uskumustest räägivad.
Kuigi Kreeka põhiseadus ja muistne Kreeka seadus võivad poolehoidjate püüdmise keelustada, otsustas see Euroopa kõrgem kohus, et selle seaduse kasutamine Jehoova tunnistajate tagakiusamiseks on väär. See pole kooskõlas Euroopa Inimõiguste Konventsiooni 9. sättega.
Kohtuotsuses selgitati: „Religioon oli ’inimese pidevalt uueneva mõttevoolu’ osa ja oli võimatu ette kujutada, et see kõrvaldatakse avalikult arutlemiselt.”
Üks nendest üheksast kohtunikust andis samasuguse hinnangu, öeldes: „Poolehoidjate püüdmise eest, mida defineeritakse kui ’innukust usu levitamisel’, ei saa seega karistust määrata; see on viis — iseenesest täiesti seaduslik viis — ’oma religiooni teatavakstegemiseks’ ”.
„Käesolevas kohtuasjas mõisteti edasikaebaja [härra Kokkinakis] süüdi lihtsalt sellise innukuse ülesnäitamise pärast, ilma et ta seda mingil moel ebasündsalt oleks teinud.”
Kohtuotsuse tagajärjed
Euroopa Inimõiguste Kohtu selge juhend on see, et Kreeka valitsuse ametnikud lõpetaksid poolehoidjate püüdmist keelava seaduse kuritarvitamise. Loodetavasti peab Kreeka sellest kohtu juhendist kinni ja lõpetab Jehoova tunnistajate tagakiusamise.
Jehoova tunnistajate eesmärk ei ole viia läbi sotsiaalseid muudatusi või uuendada seadusandlikku süsteemi. Nende peamine huvi on kuulutada head sõnumit Jumala Kuningriigist, et kuuletuda Jeesus Kristuse käsule. Kuid et seda teha, nad meeleldi ’kaitsevad ja kinnitavad head sõnumit seaduslikele alustele’, nagu apostel Paulus esimesel sajandil tegi. — Filiplastele 1:7, NW.
Jehoova tunnistajad on seadust austavad kodanikud kõikides maades, kus nad elavad. Üle kõige tahavad nad siiski kuuletuda Jumala seadusele, mis on kirjas Pühas Piiblis. Seepärast, kui mõne maa seadus keelab neid rääkimast teistele Piiblil põhinevaid uskumusi, on nad sunnitud võtma apostlite seisukoha: „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna.” — Apostlite teod 5:29.
[Kast lk 28]
ÜKS TEINE VAIMULIKKONNA POOLT ÕHUTATUD TAGAKIUSAMISE JUHTUM
Juba aastakümneid on Kreeka vaimulikkond püüdnud ’teha kurja seaduse varju all’. (Laul 94:20) Kreeta saarel lahendati hiljuti ka üks teine juhtum. Aastal 1987 süüdistasid üks kohalik piiskop ja 13 preestrit üheksat Jehoova tunnistajat poolehoidjate püüdmises. Lõpuks, 1992. aasta 24. jaanuaril, jõudis see asi kohtu ette.
Kohtusaal oli rahvast pungil täis. Umbes 35 preestrit olid valmis toetama prokuröri süüdistusi. Enamik kohti oli siiski juba hõivatud Jehoova tunnistajate poolt, kes olid tulnud oma kristlikke vendi julgustama. Enne kui korralised kohtumenetlused said üldse alatagi, tõi süüdistatavate advokaat esile prokuröri poolt tehtud tõsised õigusvastased vead.
Lõpptulemus oli see, et kohtumenetluses osalejad läksid suletud nõupidamisele. Pärast kaks ja pool tundi kestnud nõupidamist teatas kohtu president, et süüaluste advokaadil on õigus. Seetõttu need üheksa tunnistaja vastu esitatud süüdistused tühistati! Ta määras, et selle kindlaks tegemiseks, kas süüdistatavad on süüdi poolehoidjate püüdmises või mitte, on vaja alustada uus juurdlus.
Kohe pärast selle teate esitamist tekkis kohturuumis põrgulärm. Preestrid hakkasid hüüdma ähvardusi ja solvanguid. Üks preestritest ründas Jehoova tunnistajate advokaati ristiga ja püüdis teda risti kummardama sundida. Politsei pidi vahele astuma ning lõpuks said tunnistajad rahulikult lahkuda.
Pärast kohtuprotsessi ärajätmist valmistas riigiprokurör nende üheksa tunnistaja vastu ette uue süüdistuse. Kohtuprotsess määrati 1993. aasta 30. aprillile, mis oli kõigest kolm nädalat enne seda, kui Euroopa Inimõiguste Kohus tegi Kokkinakise kohtuasjas oma otsuse. Jällegi oli juuresviibijate hulgas kohal palju preestreid.
Üheksa süüaluse advokaadid esitasid vastuväite selle kohta, et Jehoova tunnistajate süüdistajaid polnud kohtusaalis. Kui riigiprokurör oli rutuga valmistanud uue süüdistuse, oli ta teinud sellise tõsise vea, et jättis süüdistajatele kohtukutsed saatmata. Seega palusid Jehoova tunnistajate advokaadid selle tõsise vea alusel kohtuprotsessi ärajätmist.
Seepeale lahkusid kohtunikud kohtusaalist ja pidasid omavahel nõu peaaegu terve tunni. Pärast nende tagasitulekut teatas kohtu president oma peakummardusega, et kõik üheksa tunnistajat on süüdistustest vabastatud.
Kreeka Jehoova tunnistajad on tänulikud selle kohtuasja lõpptulemuse eest ja ka Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt käesoleva aasta 25. mail Kokkinakise kohtuasjas langetatud otsuse eest. Nende palveks on, et saadud juriidiliste võitude tulemusena võiksid nad oma kristlikku elu ’vaikselt ja rahulikult kõiges jumalakartuses ja aususes’ edasi elada. — 1. Timoteosele 2:1, 2.
[Pilt lk 31]
Minos Kokkinakis koos oma naisega