Noorusest peale olen usaldanud Jehoovat

JUTUSTANUD BASIL TSATOS

Oli aasta 1920; olime Kreekas Arkaadia mägedes kaunil Peloponnesose poolsaarel. Mina lamasin voodis, olles raskesti haigestunud kardetud hispaania grippi, mis levis üle kogu maailma.

IGA kord kui kirikukellad lõid, teadsin, et see kuulutab järjekordse ohvri surma. Kas mina olen järgmine? Õnneks ma paranesin, kuid miljonid teised mitte. Olgugi et olin siis ainult kaheksa-aastane, elab see hirmuäratav kogemus ikka veel selgelt mu mälestustes.

Varased vaimsed huvid

Pisut hiljem suri mu vanaisa. Mäletan, et pärast matuseid tuli ema minu ja õe juurde meie kodu rõdule. Pole kahtlust, et ta püüdis leevendada meie kurbust, kui ta ütles vaiksel häälel: „Jah, lapsed, me kõik peame jääma vanaks ja surema.”

Kuigi ta ütles seda nii mahedalt, tegid tema sõnad mind rahutuks. „Kui kurb! Kui ülekohtune!” mõtlesin ma. Aga me mõlemad muutusime rõõmsamaks, kui ema lisas: „Ent kui Issand tagasi tuleb, äratab ta surnud üles ja me ei sure enam!” Milline lohutus see küll oli!

Sellest ajast alates tahtsin ma väga teada saada, millal see õnnelik aeg saabub. Küsisin seda paljude inimeste käest, kuid keegi ei osanud seda mulle öelda ja tundus, et keegi pole selle arutamisest huvitatudki.

Ühel päeval, kui olin umbes 12-aastane, sai mu isa ühe raamatu oma vennalt, kes elas Ameerika Ühendriikides. Selle pealkiri oli Jumala kannel ning selle oli välja andnud Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing. Vaatasin sisukorda ja mu silmad lõid särama, kui nägin peatükki „Meie Issanda tagasitulemine”. Lugesin seda suure huviga, kuid olin pettunud, et seal polnud antud tagasitulemise aastat. Siiski viitas raamat sellele, et see aeg pole enam kaugel.

Peagi hakkasin käima keskkoolis ja süvenesin oma õpinguisse. Ent aeg-ajalt saatis Ameerikas elav onu Vahitorni numbreid, mida ma rõõmuga lugesin. Samuti käisin ma igal pühapäeval pühapäevakoolis, kus piiskop tuli sageli meiega rääkima.

Ühel pühapäeval oli piiskop väga ärritunud ja ütles: „Külastajad täidavad meie linna ketserlike väljaannetega.” Seejärel tõstis ta üles ühe Vahitorni numbri ja teatas valjul toonil: „Kui keegi teie seast oma kodust selliseid väljaandeid leiab, toogu need kirikusse ja ma põletan need ära.”

Tema hääletoon häiris mind, kuid veelgi enam tegi seda tema pahatahtlik vaim. Seepärast ei täitnud ma tema käsku. Siiski kirjutasin ma oma onule ja palusin, et ta ei saadaks enam Vahitorni väljaandeid. Ent Kristuse tagasitulemise üle mõtisklesin ma ka edaspidi.

Vaimne isu kasvab

Kui tuli suvevaheaeg, võtsin oma rõivaste pakkimiseks välja oma kohvri. Selle põhjas oli kolm Vahitorni Ühingu poolt trükitud brošüüri. Miskipärast polnud ma neid varem märganud. Ühe pealkiri oli Kus viibivad surnud?

„See näib olevat huvitav,” mõtlesin ma. Kuigi mul oli piiskopi hoiatus meeles, otsustasin lugeda need brošüürid hoolikalt läbi, et leida vigu, mida arvasin seal olevat. Võtsin pliiatsi ja alustasin hoolikalt oma otsinguid. Minu üllatuseks näis kõik nendes brošüürides loogilisena, ja iga väite juurde oli lisatud kirjakoht, et lugeja võiks seda Piiblist kontrollida.

Kuna meil polnud Piiblit, tahtsin ma teada, kas pole mainitud kirjakohti äkki valesti tarvitatud, et neid kirjutajate eesmärgiga sobitada. Niisiis kirjutasin oma onule ja palusin tal saata mulle terve Piibli. Ta tegi seda viivitamatult. Lugesin selle kohe kaks korda otsast lõpuni läbi ja kuigi seal oli palju asju, mis jäid mulle arusaamatuks, äratasid minus uudishimu Taanieli ja Ilmutuse raamat. Tahtsin mõista nendes ennustatud asju, kuid sealkandis polnud kedagi, kes oleks võinud mind aidata.

Lahkusin koolist 1929. aastal ja varsti pärast seda saatis Ameerikas elav onu mulle uuesti Vahitorne. Need hakkasid mulle üha enam ja enam meeldima ning ma palusin, et ta saadaks mulle neid korrapäraselt. Hakkasin ka teistele rääkima sellest tulevikulootusest, mida ma ajakirjadest õppisin. Kuid siis toimus mu elus suur muudatus.

Vaimsed edusammud Birmas

Mu ema vennad olid immigreerunud Birmasse (praegusesse Myanmari) ja meie perekond arvas, et kui ma nendega liitun, laiendaks see mu silmaringi ja avaks mulle ehk ärivõimalusi. Idamaad olid mind alati paelunud ja seetõttu vaimustas mind sinna minemise väljavaade. Ka Birmasse saatis onu mulle Vahitorne, kuid ma ei olnud kunagi isiklikult kohanud piibliuurijaid, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal nimetati.

Ühel päeval olin ma erutatud, kui leidsin Vahitornis teate kaheköitelise raamatu kohta, mille pealkiri oli Valgus ja mis selgitas Piibli Ilmutuse raamatut. Lisaks sellele sain teada, et Birma piibliuurijate tegevuse eest hoolitseb Vahitorni Ühingu India harubüroo, mis asub Bombays. Kirjutasin kohe oma soovist saada Valguse raamatud ja samuti palusin, et Indias elavaid piibliuurijaid saadetaks Birmasse kuulutama.

Raamatud saabusid posti teel kohe, ja umbes nädal hiljem külastasid mind kohalikud birmalastest piibliuurijad. Olin õnnelik, kui sain teada, et Birma pealinnas Ranguunis (praeguses Yangonis), kus ma elasin, oli väike rühm piibliuurijaid. Nad kutsusid mind oma piibliuurimisrühma, mis käis korrapäraselt koos, ja samuti ühes nendega majast majja kuulutustöös osalema. Esialgu olin pisut tõrges, kuid peagi hakkasin tundma rõõmu piiblialaste teadmiste jagamisest niihästi budistide, hinduistide, muhameedlaste kui ka nimikristlastega.

Siis saatis India harubüroo Ranguuni kaks täisaegset teenijat (keda nimetati pioneerideks), Ewart Francise ja Randall Hopley. Mõlemad olid pärit Inglismaalt, kuid nad olid mõned aastad Indias teeninud. Nad andsid mulle palju julgustust, ja 1934. aastal mind ristiti Jehoovale pühendumise sümbolina.

Julge tunnistaja

Mõne aja pärast saatis India harubüroo Birmasse veel pioneere. Kaks neist, Claude Goodman ja Ron Tippin, külastasid raudteejaama ja rääkisid jaamaülem Sydney Coote’iga. Ta võttis raamatud vastu, luges need läbi ja hakkas kirjutama oma abielus õele Daisy D’Souzale, kes elas Mandalays. Ka tema leidis, et need raamatud on huvitavad, ning küsis neid juurde.

Daisy, kes oli olnud aktiivne katoliiklane, oli ebatavaliselt julge inimene. Ta hakkas külastama oma naabreid ja rääkima neile asjust, mida ta õppis. Kui teda külastas kihelkonna preester, kes tahtis teada, miks ta enam kirikus ei käi, näitas Daisy talle, et Piibel ei toeta neid asju, mida tema õpetas, nagu näiteks tulist põrgut.

Lõpuks küsis preester temalt: „Kuidas ma võin nüüd, pärast kõiki neid aastaid, mil olen rääkinud neile tulisest põrgust, hakata rääkima, et sellist paika ei olegi? Siis ei taha keegi enam kirikusse tulla.”

„Kui te olete aus kristlane, siis õpetate neile tõde tagajärgedest olenemata,” vastas Daisy. Seejärel ta lisas: „Kui teie seda ei tee, teen seda mina!” Ja nii ta tegigi.

Dick ja Daisy ning nende kaks vanemat tütart ristiti Ranguunis samal ajal kui mindki ristiti. Kolm aastat hiljem, aastal 1937, abiellusin ma nende teise tütre Phyllisega.

Põgenemine Indiasse

Jaapani väed tungisid Teise maailmasõja ajal Birmasse, ja Ranguun langes 1942. aasta 8. märtsil. Võõramaalastest tsiviilelanikke sunniti kiiresti Indiasse minema. Sajad inimesed püüdsid põgeneda läbi džungli, kuid paljud neist hukkusid teel. Olin juhuslikult ühe evakueerimist korraldava ohvitseriga isiklikult tuttav ja nii avanes mul võimalus panna kinni piletid ühele viimastest kaubalaevadest, mis läksid Ranguunist Calcuttasse. Meie kõigi jaoks oli kurb hetk, kui pidime oma maja ja suurema osa asjadest sellise kiiruga maha jätma. Jaapani okupatsioon kestis Birmas 1942. aastast kuni 1945. aastani.

Kui me Indiasse jõudsime, oli meie rahaline seis kehv ja tööd polnud kerge leida. See pani meie usu proovile. Kohtasin Inglise ohvitseri, kes pakkus mulle hästitasuvat tööd, mis ei nõudnud otsest osavõttu lahingust, kuid mis oli seotud sõjaväes teenimisega. Jehoova abiga suutsin sellest pakkumisest keelduda ja säilitada seega puhta kristliku südametunnistuse. (Jesaja 2:2—4) Tundsime Jehoova armastavat kätt ka teistes asjades.

Seadsime end sisse Delhis, India pealinnas, kus elamispinda oli peaaegu võimatu leida. Sellele vaatamata leidsime ruumika korteri otse südalinnast. Sellel oli eraldi sissepääsuga suur fuajee ning mõne järgmise aasta jooksul kasutas Delhi Jehoova Tunnistajate Kogudus seda kuningriigisaalina. Kuid kuna 1941. aastal keelustati Indias kõik Vahitorni Ühingu väljaanded, polnud meil võimalik Piibli kirjandust hankida.

Kuidas keeld kõrvaldati

Ühel 1943. aasta pühapäeval said inimesed, kes käisid Delhi kirikutes jumalateenistusel, lendlehe, millele olid alla kirjutanud eri kirikute 13 vaimulikku. Seal hoiatati: „DELHI KODANIKUD, HOIDUGE JEHOOVA TUNNISTAJATEST.” Meid süüdistati selles, et me oleme Indias keelatud poliitilistel põhjustel.

Bombay harubüroo heakskiidul trükkisime ja jagasime kiiresti laiali lendlehe, mis paljastas vaimulikkonda. Kuna mina olin juhtiv ülevaataja, oli selle karmisõnalise lendlehe alla trükitud minu nimi ja aadress. Kui politsei varsti pärast seda tabas Margrit Hoffmani ja minu neid lendlehti jagamas, arreteeriti meid ja pandi vangi. Kuid varsti vabastati meid kautsjoni vastu.

Hiljem külastas Margrit teenistuses olles sir Srivastava, India asekuninga kabineti tuntud ministri kodu. Sir Srivastava võttis teda lahkelt vastu ja vestluse käigus rääkis Margrit talle, et meie kirjandus on Indias ebaõiglaselt keelu alla pandud. Tol päeval kohtas Margrit juhtumisi ka Madrasi osariigi parlamendiliiget. Ta oli linnas selleks, et võtta osa parlamendi koosolekust. Margrit mainis talle, et meie kirjandus on ebaõiglaselt keelu alla pandud, ning mees lubas selle küsimuse eeloleval istungil üles võtta.

Sel ajal töötasin ma kohalikus haiglas füsioterapeudina. Juhtus nii, et sir Srivastava sai vigastada ja mind saadeti haiglast vaatama, kas talle oleks vaja füsioteraapiat. Leidsin, et sir Srivastava on armastusväärne isik, ja temaga vesteldes mainisin ma möödaminnes, et preili Hoffman ja mina oleme vanglast kautsjoni vastu vabastatud. Selgitasin, et vaimulikkonna survel keelustati meie Piibli kirjandus poliitilistel põhjustel, kuid me ei tegele üldse poliitikaga. Ütlesin veel, et meie harubüroo esindaja Edwin Skinner on palunud meie seisukohtade selgitamiseks vestlust, kuid talle on ära öeldud.

Paar päeva hiljem ütles sir Srivastava mulle: „Härra Jenkins [valitsusametnik, kes oli meelestatud meie töö vastu] läheb mõne päeva pärast pensionile ja tema asemele tuleb sir Francis Mudie. Palu härra Skinneril kohale tulla, ja ma esitlen teda sir Francisele.”

Sir Srivastava korraldas kohtumise, nagu ta oli lubanud. Selle käigus ütles sir Francis Mudie vend Skinnerile: „Ma ei saa teile midagi lubada, kuid ma uurin seda asja.” Kuna parlament pidi mõne päeva pärast tööd alustama, jäi vend Skinner tulemust ootama. Madrasist tulnud parlamendiliige pidas oma sõna: ta tõusis püsti ja küsis: „Kas on tõsi, et Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu väljaanded on keelatud poliitilistel põhjustel?”

„Ei ole, keeld anti ettevaatusest, kuid valitsus on nüüd otsustanud keelu tühistada,” vastas sir Francis Mudie.

Milline meeliülendav hetk see küll oli, kui me seda uudist kuulsime! Nädala pärast sai Bombay harubüroo keelu lõppu kinnitava kirja.

Tagasi sõjast laastatud Birmas

Pärast Teist maailmasõda läks Birma jälle Briti valitsuse alla ja mõne kuu pärast pöördusime kümnekonna Jehoova tunnistajaga Ranguuni tagasi. Olime rõõmsad, nähes jälle neid väheseid allesjäänud kohalikke tunnistajaid. See maa oli trööstitus seisus. Ühiskondlikud teenused, sealhulgas ka elekter ja ühiskondlik transport, puudusid. Niisiis ostsime sõjaväelt maastikuauto ja kasutasime seda inimeste transportimiseks koosolekutele, mida me peagi pärast saabumist korraldama hakkasime.

Üks huvitatu pakkus meile maad ning selle paikkonna lahkete inimeste kaasabil ehitasime üsna suure kuningriigisaali. Ehitasime selle vastupidavatest bambuspostidest, põimitud bambusseinte ja rookatusega. Nathan H. Knorr, Vahitorni Ühingu tolleaegne president, ja tema sekretär Milton G. Henschel pidasid siin 1947. aasta aprillikuus oma Ranguuni külastuse ajal kõnesid. Sel ajal oli kogu Birmas 19 tunnistajat. Kuid vend Knorri avalikku kõnet Uues Excelsiori Teatris oli kuulamas 287 inimest!

Seame end sisse Austraalias

Jaanuarikuu 4. päeval 1948. aastal andis Suurbritannia Birmale iseseisvuse ning suurem osa eurooplastest pidas paremaks sellelt maalt lahkuda. Pärast palvemeelset kaalutlemist otsustasime Phyllisega võtta tütre kaasa ja immigreeruda Austraaliasse. Seadsime end sisse Perthis, Lääne-Austraalia pealinnas.

See, et pidime Birmast uuesti lahkuma, ja nüüd juba alatiseks, oli meie jaoks väga kurb hetk. Aeg-ajalt kuulsime sõnumeid sealsetest armsatest inimestest ja meil oli väga hea meel teada, et kuningriigitöö läks sel maal kindlal sammul edasi.

Alates 1978. aastast oli meil rõõm neli aastat teenida kõiki kreeka keelt kõnelevaid kogudusi Austraalia suuremates linnades. See tähendas laialdast reisimist, sest selle suure maa läänerannikust idarannikuni on rohkem kui 4200 kilomeetrit. Mõne aja pärast halvenes meie tervis, kuna kliima on eri osariikides märgatavalt erisugune. Seetõttu seadsime end jälle sisse Perthis, kus teenin kogudusevanemana ühes selle linna 44 kogudusest.

Aastate möödudes on mu nägemine läinud halvemaks ja lugemine valmistab mulle nüüd raskusi. Ent terviseprobleemidele vaatamata on meie süda siiski noor. Täis usaldust, ootame mõlemad õnnelikku päeva, mil kõik, kes kardavad Jehoovat, näevad, et tema soosingu päikesepaiste ’tõuseb, ja paranemine tema tiibade all! Me läheme siis välja ja lööme kepsu nagu nuumvasikad!’ — Malakia 3:20.a

[Allmärkus]

[Pilt lk 24]

Minu pere koos vend Henscheli ja vend Knorriga Birmas (Myanmaris) 1947. aastal

[Pilt lk 25]

Basil Tsatos ja tema naine Phyllis Austraalias