Jehoova muudab aegu ja aastaid Rumeenias

AASTAL 1989 vuhisesid läbi Ida-Euroopa muutuste tuuled. Valitsused, mis kunagi seisid kui võitmatud kindlused, varisesid ahelreaktsioonina kokku vaid mõne kuu jooksul. Koos poliitilise ümberkujundamisega tulid sotsiaalsed, majanduslikud — ja mis Jehoova tunnistajaid kõige enam huvitab — religioossed muudatused. Ühel maal teise järel anti Jehoova tunnistajatele ametlik tunnustus ja neile anti tagasi vabadus viia läbi oma religioosset tegevust.

Kuid näis, et Rumeenias lähevad asjad teistmoodi. Valitsus hoidis rahvast kindlalt oma haardes ja tundus, et muutuste tuultel on vähe võimu. Kui sealsed Jehoova tunnistajad kuulsid, mis toimub teistes Ida-Euroopa maades, küsisid nad endalt: „Kas meie võime üldse enne Harmagedooni tunda rõõmu kummardamisvabadusest?” Nende südamed igatsesid aega, mil nad saaksid ühes oma vaimsete vendade ja õdedega koguneda kristlikele koosolekutele, kuulutada avalikult head sõnumit ja uurida oma piiblilisi väljaandeid vabalt, ilma et nad peaksid neid kogu aeg peitma. Kõik see tundus vaid unistusena.

Siis sai unistusest tegelikkus! See sündis 1989. aasta detsembris. Kõigi üllatuseks lagunes Ceauşescu režiim üleöö. Ühtäkki muutusid nende kristlaste olukorrad kergemaks. Üheksandal aprillil 1990 tunnustati Jehoova tunnistajaid seaduslikult kui religioosset organisatsiooni Rumeenias. Jehoova on muutnud aegu ja aastaid sealse 17000 aktiivse tunnistaja heaks. — Võrdle Taaniel 2:21.

Pikk ajalugu

Aastal 1911 pöördusid Carol Szabo ja Josif Kiss Ameerika Ühendriikidest Rumeeniasse tagasi, olles Ühendriikides õppinud Piibli tõde ja pühendanud oma elu Jehoovale, et täita tema tahet. Nad tahtsid jagada head sõnumit oma kaasmaalastega. Kui nad saabusid Rumeeniasse, hakkasid nad kohe kuulutama. Esimese maailmasõja puhkedes arreteeriti nad selle eest, mida nad tegid. Siiski hakkasid nende külvatud Kuningriigi seemned vilja kandma. Aastaks 1920, mil töö ümber korraldati, oli Rumeenias ligikaudu 1800 Kuningriigi kuulutajat.

Selleks ajaks oli Rumeenias üha enam tunda revolutsioonilist vaimu, mis leegitses Balkanimaades, ja rahutuste arv kasvas. Rasketele aegadele vaatamata jätkasid meie vaimsed vennad tööd. Aastal 1924 avas Vahitorni Ühing Cluj-Napocas Regina Maria tänav 26 büroo, et kanda hoolt Rumeenias, Ungaris, Bulgaarias, Jugoslaavias ja Albaanias tehtava töö eest.

Kuid poliitiline olukord läks väga pingeliseks ja lisaks võimude poolt tekitatud raskustele oli ka organisatsioonis endas raskusi. Aastaraamatus 1930 Year Book teatatakse: „Ühe meie Ühingu poolt sinna saadetud inimese ustavusetuse tõttu on sõbrad laiali hajutatud ja nende usaldust on suuresti kõigutatud. Ühing on otsinud võimalusi töö taaselustamiseks sellel maal, kuid kohalikud võimud ei luba midagi teha ja me peame ootama kuni Issand avab soodsama võimaluse.” Siis, aastal 1930, määrati Martin Magyarosi, 1922. aastal ristitud Rumeenia tunnistaja, uueks harubüroo sulaseks ja büroo viidi hiljem üle Bukaresti, Crişana tänav 33. Pärast pikki heitlusi registreeriti Ühing lõpuks 1933. aastal seadusliku korporatsioonina Rumeenias.

Raskused jätkusid

Rumeenia tunnistajate rasked katsumused jätkusid. Aastaraamatus 1936 Year Book antakse teada: „Kahtlemata ei tööta vennad kuskil mujal maailmas suuremates raskustes kui Rumeenias.” Hoolimata kõikidest rasketest olukordadest, on 1937. aasta Rumeenia teenistusaruandes mainitud 75 kogudust ja 856 kuulutajat. Mälestusõhtul viibis 2608 inimest.

Kui algas Teine maailmasõda, ei jäänud sellest puudutamata ka Rumeenia. Septembris 1940 haaras valitsuses võimu kindral Ion Antonescu ja hakkas Hitleri sarnaselt valitsema. Terroriaktid olid igapäevased asjad. Sadu meie vendi arreteeriti, peksti ja piinati. Vend Magyarosi arreteeriti 1942. aasta septembris, kuid ta suutis isegi vanglast koordineerida Transilvaania tööd.

Kui Hitleri sõjavägi 1944. aastal maale tungis, jätkus tagakiusamine. Ühes Bukarestist tulnud aruandes kirjeldati olusid natsliku režiimi all: „Selle maa Jehoova tunnistajaid on kohutavalt taga kiusatud. Kui me olime ahelates koos kommunistidega ja Hitlerit toetav vaimulikkond süüdistas meid, et oleme veel halvemad kui kommunistid, mõisteti paljud meist kas 25 aastaks või kogu eluks vangi või surma.”

Viimaks sõda lõppes ja 1. juunil 1945 jätkas Ühingu Bukaresti büroo oma tegevust. Hoolimata raskustest paberi hankimisel, trükkisid andunud töölised üle 860000 brošüüri ja üle 85000 eksemplari ajakirja Vahitorn rumeenia ja ungari keeles. Jehoova õnnistas rikkalikult nende hoolsat tööd. Aastaks 1946 oli ristitud 1630 uut inimest. Tolle aasta kõrgpunkt oli üleriigiline konvent, mis toimus 28. ja 29. septembril Bukarestis. Vaimulikkond püüdis igati konvendile vahele segada ja seda peatada, kuid see ei läinud neil korda, ning avalikku kõnet oli kuulamas ligi 15000 inimest. See oli esimene kord, kui Rumeenia vendadel oli võimalik sellist konventi pidada.

Ühing saatis Rumeeniasse vend Alfred Rütimanni Šveitsi harubüroost. Augustis 1947 sai ta rääkida rohkem kui 4500 vennale 16 paigas, ehitades neid üles eelseisvateks sündmusteks. Varsti avaldati tunnistajatele taas survet, sel korral kommunistliku režiimi poolt. Veebruaris 1948 keelasid võimud meie trükkimis- ja kuulutustegevuse. Siis, 1949. aasta augustis, otsiti läbi Alioni tänav 38 asuv büroo. Sellele järgnes paljude vendade, sealhulgas ka vend Magyarosi arreteerimine. Seekord esitati neile süüdistus, et nad on imperialistid, ja nad saadeti vanglatesse või töölaagritesse. Järgneva 40 aasta vältel oli töö keelatud ja Jehoova tunnistajatele said osaks suured kannatused. Vastaste õhutatud raskused organisatsiooni sees suurendasid viletsust. Lõpuks kukutati Ceauşescu režiim 1989. aastal ja nad olid vabad! Kuidas nad nüüd oma vabadust kasutavad?

Taas avalik kuulutamine

Tunnistajad ei lasknud hetkegi kaotsi minna. Nad alustasid kohe majast majja kuulutamist. Kuid nende jaoks, kes olid aastaid vapralt põranda all tööd jätkanud ja eraviisilist tunnistust andnud, polnud see sugugi kerge. Nüüd, kui nad võisid avalikult kuulutada, olid nad arglikud. Enamik neist polnud seda kunagi varem teinud ja viimati olid mõned majast majja kuulutustööd teinud 1940-ndate aastate lõpul. Millised tulemused on neil olnud? Vaadakem.

Võiksime alustada pealinnast Bukarestist, kus on 2,5 miljonit elanikku. Kaks aastat tagasi oli selles linnas vaid neli kogudust. Nüüd on seal kümme kogudust ja 1992. aastal tuli Mälestusõhtu pühitsemisele üle 2100 inimese. Varsti võib oodata mõnede uute koguduste moodustamist, sest viiakse läbi palju edenevaid koduseid piibliuurimisi.

Maa edelaosas asub Craiova, umbes 300000 elanikuga linn. Kuni 1990. aastani oli kogu linnas vaid umbes 80 tunnistajat. Siis levis seal pioneerivaim ja töö lausa tõttas edasi. Üksnes 1992. aastal ristiti 74 inimest ja viidi läbi üle 150 piibliuurimise. Nüüd on seal üle 200 kuulutaja ja nad otsivad õhinal kuningriigisaali jaoks sobivat paika.

Üks tunnistajast õde ja kaks venda läksid Tîrgu-Mureşes õigeusu preestri juurde, et nende nimed kiriku nimekirjast kustutataks. Saades teada nende külastuse eesmärgi, kutsus preester nad sisse ning neil oli seal suurepärane jutuajamine. Siis ütles preester: „Ma kadestan teid, kuid mitte halvas mõttes. Meie peaksime tegema seda tööd, mida teie teete. Kahju, et õigeusu kirik on magav hiiglane”! Ta võttis vastu brošüüri Should You Believe in the Trinity? (Kas sa peaksid uskuma Kolmainsust?) ja ühe Vahitorni numbri. Õde on õnnelik, et ta ei ole enam „magava hiiglase” osa. — Ilmutuse 18:4.

On tähendusrikas, et suurem osa neist, kes tänapäeval tõde õpivad, on noored inimesed. Miks? Ilmselt ootasid nad valitsuse vahetusest suuri muudatusi, kuid nad pettusid. Nad on õnnelikud, saades teada, et üksnes Jehoova Kuningriik saab meie probleemidele kestva lahenduse tuua. — Laul 146:3—5.

Suured asjad, mis sünnivad väikestes paikades

Ocoliş on väike küla Põhja-Rumeenias. Aastal 1920 pöördus siia Vene rindelt tagasi Pintea Moise’i nimeline mees, kes oli olnud sõjavang. Kunagi oli ta olnud katoliiklane, kuid enne tagasitulekut sai temast baptist. Kolm nädalat hiljem külastasid teda piibliuurijad, kellena Jehoova tunnistajaid tol ajal tunti. Pärast külaskäiku teatas ta: „Nüüd olen ma leidnud tõe Jumala kohta!” Aastaks 1924 oli Ocolişes 35 inimesest koosnev grupp.

Tänapäeval on sealse 473 kohaliku elaniku seas 170 Kuningriigi kuulutajat. Iga kuulutaja territooriumiks on määratud keskmiselt kaks maja ning nad töötavad ka ümberkaudsetes külades. Siiski on nad optimistlikud. Äsja ehitasid nad kauni 400 istekohaga kuningriigisaali. Kogu töö tegid kohalikud tunnistajad.

Valea Largă on paik, kuhu vennad Szabo ja Kiss end 1914. aastal sisse seadsid. Aastal 1991 oli sealse 3700 elaniku hulgas kaheksa kogudust ja 582 Kuningriigi kuulutajat. Mälestusõhtul viibis 1992. aastal 1082 inimest — peaegu iga kolmas selle oru elanik.

Eripioneerid sillutavad teed

Eripioneeridel on suur osa hea sõnumi viimisel kõrvalisemate paikade inimesteni. Niipea kui kuulutamiseks vabadus anti, hakkas Ionel Alban töötama kahes linnas, olles igal nädalal kaks päeva Orşovas ja viis päeva Turnu-Severinis.

Kui Ionel Orşovasse saabus, polnud seal ühtki tunnistajat. Esimesel nädalal alustas ta piibliuurimist 14-aastase poisiga. Poisike tegi kahe kuu jooksul nii palju muudatusi, et tema sõber ja naaber hakkasid samuti uurima. Naaber Roland, kes oli katoliiklane, tegi hämmastavaid edusamme. Pooleteise kuu pärast hakkas ta Ioneliga kuulutustööl kaasas käima ja viie kuu pärast läks ristimisele. Ta astus kohe täisaegsesse teenistusse. Ka tema ema hakkas uurima ja ristiti 1992. aasta „Valgusekandjate” piirkonnakonvendil. Praegu on Orşovas kümme kuulutajat ja nad viivad läbi 30 kodust piibliuurimist.

Esimene, kes Turnu-Severinis tõe vastu võttis, oli administraator hotellis, kus Ionel peatus. Kahe kuu pärast sai see mees ristimata kuulutajaks ja kolme kuu pärast sai ta ristitud. Praegu on ta üks 32 sealsest kuulutajast, kes viivad läbi ühtekokku 84 kodust piibliuurimist.

Teine eripioneer Gabriela Geica teenis isegi meie töö keelu all olemise ajal üldpioneerina. Tema soov oli töötada seal, kus vajadus on suurem. Talle määrati väga suur territoorium. Mõnikord reisis ta 100 kuni 160 kilomeetrit, et külastada huvitatud inimesi. Motru linnas, kus ta samuti töötas, oli vaid neli tunnistajat. „Suurenenud aktiivsuse tõttu Motrus hakkasid preestrid ja teised religioossed rühmitused meile vastupanu avaldama,” jutustab õde. „Nad mõjutasid linnapead ja politseid avaldama survet perekondadele, kes mind öömajale võtsid. Need viskasid mind välja ja nii pidin ma peaaegu iga teine kuu uue peatumispaiga otsima.”

Gabriela hakkas Orşovas uurima ühe ateistiga, kes ütles, et teda ei huvita ei religioon ega Piibel. Kuid pärast neljakuist uurimist hakkas naine Piiblit kaitsma. Kuigi ta abikaasa teda õhtul majja ei lasknud ja ähvardas abielulahutuse või isegi tapmisega, säilitas ta laitmatuse. Veel enne kui ta ristitud sai, viis ta läbi kümmet piibliuurimist.

Ees on imelised väljavaated

Augustis 1992 saavutas Rumeenia kõrgarvu: 24752 kuulutajat 286 koguduses. Mälestusõhtul viibis üle 66000 inimese. Bukaresti väikses harubüroos annavad 17 töölist oma parima, et hoolitseda oma vendade vaimsete vajaduste eest. Nad ootavad pikisilmi peagi algavat suurema harubüroo ehitamist.

Rumeenia Jehoova tunnistajad ei suuda tagasi hoida hämmastust kõikide nende viimaste aastate kiirete muudatuste üle. Nad on tänulikud Jehoova Jumalale, et nad on osa rahvusvahelisest kogudusest, mis kannab tema nime ja aitab inimestel õppida täpselt tundma teda ning tema muutumatut eesmärki. Kuivõrd tänulikud nad on Jehoovale pärast nii paljusid aastaid kestnud raskusi ja tagakiusamist, et ta tõepoolest on muutnud aegu ja aastaid Rumeenias!

[Kaart lk 23]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

UNGARI

RUMEENIA

Bukarest

Cluj-Napoca

Craiova

Tîrgu-Mureş

Orşova

Turnu-Severin

Motru

Turda

BULGAARIA

[Pildid lk 24, 25]

1. Ligikaudu 700 tunnistajat kogunes 1947. aastal metsas

2. Lendleht kutsega avalikule kõnele 1946. aastast

3. Hiljutine kokkutulek Rumeenias

4. Tunnistuse andmine tänapäeval Cluj-Napocas

5. Kuningriigisaal Turda lähistel

6. Bukaresti Beeteli pere