Teistliiki avastused Bahama saartel

BAHAMA saared, mis on Florida ja Kuuba vahelises taevasinises meres nagu astumiskivid, said 1992. aastal maailma massiteabevahendite enneolematu tähelepanu osaliseks. Miks? Kuna enamik autoriteete arvab, et kui Christoph Kolumbus oma ajaloolisel merereisil 1492. aastal Ameerika mandri avastas, nägi ta maismaast kõige esimesena Bahama saari. Kolumbuse randumise 500. aastapäeva juubel 12. oktoobril tõmbas rahvusvahelist tähelepanu.

Sellele vaatamata ei jäänud 500. aasta juubeli õhin täiesti kahandamata. Teadete kohaselt ütles John Carew (rahvusvaheliste uurimuste professor) Mustanahaliste juristide 23. riikliku konverentsi poole pöördudes, et Kolumbus „päästis Kariibi mere ümbruskonnas valla surmalaine”. — The Nassau Guardian.

Tänapäeval ei saa ükski Bahama saarte 250000 põliselanikust tõestada oma veresugulust rahumeelsete pärismaalastega, kellega Kolumbus kohtus ja keda ta kirjeldas kui „hea kehaehitusega inimesi, kellel on kaunid kehad ja ilusad näod”. Mis nende saareelanikega juhtus? Raamat A History of the Bahamas vastab: „Aastate 1500 ja 1520 vahelisel ajal viidi kogu Bahama saarte rahvastik, tõenäoliselt umbes 20000 saarte lucayani suguharu liiget” orjatööle Hispaania kullakaevandustesse Hispaniolas.

Kui Bahama saared sellega rahvastikust tühjaks tehti, „avastati” see kõigepealt britlaste ja hiljem suurte „lojalistide” hulkade poolt uuesti. Viimased olid peamiselt Põhja-Ameerika kolooniatest tulnud istanduseomanikud. Olles lojaalsed Briti kuningavõimule, põgenesid nad iseseisvussõja eest, mis tollal Põhja-Ameerikas puhkemas oli. Tänapäeval on Bahama saarte elanikud peamiselt nende kolonistide ja nende orjade järeltulijad. Pärast vabaduse saamist jätsid paljud orjad oma endiste isandate nimed endale alles.

Teistliiki avastamine

Kahtlemata pidas Kolumbus end teatud määral misjonäriks. Teadete kohaselt ütles ta: „Jumal pani mind uue taeva ja uue maa sõnumitoojaks. . . . Ta näitas mulle, kust seda leida.” Kuid sellele järgnenud laastamistöö tõestas vastupidist. Jumala poolt tõotatud õiglased ’uued taevad ja uus maa’ pidid teistliiki avastamist ootama jääma. — 2. Peetruse 3:13.

Aastal 1926 saabusid Bahama saartele Edward McKenzie ja tema naine. Erinevalt neile eelnenud avastajatest tuli see alandlik Jamaicast pärit abielupaar otsima ausa südamega inimesi, kellele nad võiksid varandusi anda. Nad olid esimesed, kes tõid Bahama saartele head sõnumit Jumala Kuningriigist. (Matteuse 13:44; 24:14, NW) Hiljem samal aastal liitusid nendega veel kaks jamaikalast, Clarence Walters ja Rachel Gregory. Aastaks 1928 oli Bahama saartel seitse Kuningriigi kuulutajat. Nelja aasta jooksul tegid nad saareelanikele hea sõnumi kuulutamisel hoolega tööd.

Seejärel tuli sinna E. P. Roberts, hoogne kõnemees Trinidadist. Avalikud kõned, mida ta rahva koosolekusaalides pidas, tegid valeuskumuste hajutamiseks palju ära ning puudutasid paljude inimeste südant Piibli tõega. Ühel neist koosolekutest istus saalis kõnest kütkestatuna Donald Oscar Murray, keda hiljem hellitavalt D. O.-ks nimetati. Lõpuks hakkas tema tööd juhtima.

Misjonär Nancy Porter mäletab hästi, kuidas D. O. Murray rääkis oma tulistest palvetest, mis kuulutustööle abi saamiseks tehti. Aastal 1947 said Nancy ja tema abikaasa George koos kahe teise misjonäriga esimesteks misjonärideks, keda Vahitorni Ühing Bahama saartele saatis. Ta meenutab: „Esimene koosolek, kuhu me läksime, oli midagi sellist, mida me vist kunagi ei unusta. Seal oli umbes üheksa või kümme inimest. Vend Murray oli juhataja ning ta tegi avapalve, tänades Jehoovat misjonäride kohalejõudmise eest. Ta ütles, et abi oli tarvis ning et ’me oleme toetuse saamiseks nii kaua palvetanud’. Ühing oli lubanud abi saata ja nüüd me olime kohal. See palve oli nii liigutav, et me tundsime: me tahame siia jääda ja mitte kunagi lahkuda.” Nüüd, umbes 45 aastat hiljem ning vaatamata oma abikaasa surmale, viib õde Porter ikka veel saareelanikele lohutavat Kuningriigi sõnumit.

Eriti 1947. aastast alates on täisaegsed teenijad ja teised, kes on saari paadiga külastanud, toonud suurt kasu Bahama saartel tehtavale Kuningriigi kuulutustööle. Neil on sageli tulnud meritsi mööda reetlikke liivamadalikke ja pealt virvendava veega madalikke sõita ning seejärel kaldale sumada, et kõrvalistesse asundustesse head sõnumit viia. Need varased püüdlused on tänase päevanigi vilja kandnud.

Aastal 1950 jõuti ühe verstapostini. Selle aasta detsembris külastasid Vahitorni Ühingu tollane president Nathan H. Knorr ja tema sekretär Milton G. Henschel esimest korda Bahama saari. Knorr pidas kõne 312 inimesele, kes olid end vaevaga mahutanud Emadeklubi saali, Jaili tänaval asuvasse väiksesse puuhoonesse. Seal viibis nii mõnigi hästituntud isik, kaasa arvatud üks parlamendi liige ja ühe päevalehe toimetaja. Sellel õhtul tegi vend Knorr teatavaks Ühingu harubüroo rajamise Bahama saartele.

Saareelanike sõbralik vastukaja

Tavaliselt on Bahama saarte sõbralikud elanikud Kuningriigi sõnumit huviga kuulanud. Siiski esitab kõikideni jõudmine väljakutse. Miks see nii on? Sest kuigi enamik inimesi elab pealinnas Nassaus ja naabersaarel Grand Bahamal, elavad ülejäänud hajusalt 15 suuremal saarel ja mõnel 700 väiksemal saarel ja atollil, mis selle saarterühma moodustavad.

Üha enam kohalikke tunnistajaid ja paljusid mujal elavaid kuulutajaid on selleks vajadust nähes väikestesse saareühiskondadesse elama kolinud, et aidata seal kuulutustööd teha. On kiiduväärt, et nad on selleks märkimisväärseid ohvreid toonud ning kulutusi teinud. Kuid nende pingutused on rohket tasu toonud.

Üks noor abielupaar kolis suurele Androse saarele. Ühel päeval kohtasid nad majast majja kuulutades üht Haiti immigranti. Bahama saartel on tuhandeid selliseid inimesi. Mees nõustus valmilt koduse piibliuurimisega. Sellega tehti algust kohe samal õhtul ning selleks kasutati inglise- ja prantsusekeelseid raamatuid Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal. Järgmisel õhtul käis ta esimest korda kristlikul koosolekul. Peagi loobus mees suitsetamisest, tegi kiireid edusamme ja hakkas kuulutustöös osalema.

Selle päeva hommikul, mil see mees ristimisele minema pidi, sai ta oma Haitil elavalt perekonnalt ühe helikasseti, kuigi ta polnud viie aasta jooksul neist midagi kuulnud. Mida nad tahtsid öelda? Nad jutustasid, kuidas neist olid saanud Jehoova tunnistajad. Nad selgitasid, et ta õde oli juba üldpioneer ehk täisaegne kuulutaja, ning nad ergutasid teda, et ta otsiks üles tunnistajad ning uuriks nendega Piiblit. Pole vaja öeldagi, et see mees ristiti samal päeval täiesti veendununa selles, et ta teeb õigesti.

Sellised entusiastlikud vastukajad on soojendanud kohalike tunnistajate südant. Üha suuremad hulgad neist on alustanud täisaegse evangeeliumikuulutaja tööd ning see on kasvule kaasa aidanud. Ja nii jõudiski Kuningriigi kuulutajate arv Bahama saartel 1988. aastal 1000-ni. Praegu on praktiliselt kõikidel suurematel saartel kokku umbes 1300 Kuningriigi kuulutajat, kes moodustavad 19 kogudust.

Tulevikuks ette valmistatud

Tunnistajatel on nende arvulise kasvu tõttu olnud raskusi soodsate hoonete leidmisel, mis oleksid piisavalt suured nende iga-aastaste konventide jaoks. Et suure rahvahulga eest hoolt kanda, tuli kaks konventi eri saartel pidada. Niisiis tehti plaane, et ehitada uue harubüroo kõrvale kokkutulekusaal. Tööd alustati 1989. aasta detsembris. Sajad rahvusvahelised ja kohalikud vabatahtlikud töötasid projekti juures „südamest, nõnda nagu Issandale”. — Koloslastele 3:23.

Kahtlemata leidis suurim ja rõõmsaim kogunemine, mis Bahama saarte tunnistajatel tänase päevani toimunud on, aset 1992. aasta 8. ja 9. veebruaril, uue harubüroo ja kokkutulekusaali pühitsemisel. Ootusärevus kasvas pidevalt, kui saarte kõikides osades elavad vennad selleks sündmuseks ettevalmistusi tegid. Ilm oli ebatavaliselt jahe ning pühitsemisprogrammile eelnenud ööl sadas vihma. Kuid miski ei suutnud summutada 2714 inimesest koosneva juubeldava rahvahulga rõõmu, kui John E. Barr, Jehoova Tunnistajate Juhtiva Kogu liige, pidas pühitsuskõne, mille pealkiri oli „Teokraatia kasvu laul”.

Südamed olid selle rõõmsa ja meeliülendava võimaluse eest täis ülevoolavat tänulikkust taevase Isa, Jehoova Jumala vastu. Need, kes seal viibisid, olid üha enam täis otsustavust rakendada kogu oma energia vaimsesse haridustöösse, mis selle füüsilise laiendamise vajalikuks teinud oli.

Selle üle, kas Kolumbuse avastusretk oli nende saarte jaoks paremusele viiv pöördepunkt või ei, jäädakse ilmselt edaspidigi vaidlema. Sellele vaatamata on kõik Bahama saarte Jehoova tunnistajad ühtsena Jumalale tänulikud selle eest, et ta on saatnud sinna Kuningriigi kuulutajaid, kelle ennastohverdav vaim ajendas neid julgelt tundmatule vastu minema ning viima hiilgavat head sõnumit sinna, kus vaimselt kaardistamata veed olid olnud. Nende töö ja „avastuste” tulemusena on kõik Bahama saartel elavad tõeotsijad saanud võrreldamatuid rikkusi.

[Kaart/pildid lk 24, 25]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Grand Bahama

Abaco

Andros

New Providence

Nassau

Eleuthera

Cat Island

Great Exuma

Rum Cay

San Salvador

Long Island

Crooked

Acklins Island

Mayaguana

Little Inagua

Great Inagua

KARIIBIMERI

FLORIDA

KUUBA

[Pildid]

Kuulutamine „Õleturul”

Kaldale sumamine, et jagada head sõnumit

Harubüroo asub künkal, millelt avaneb vaade kokkutulekusaalile