Miks on Issanda Õhtusöömaajal sinu jaoks tähendus
JEESUS KRISTUS seadis Issanda Õhtusöömaaja korralduse sisse oma inimelu viimasel õhtul. See toimus neljapäeva õhtul, 31. märtsil, ja Jeesus suri reede pärastlõunal, 1. aprillil. Kuna juudi kalendri järgi kestis päev ühest õhtust järgmise õhtuni, siis leidsid nii Issanda Õhtusöömaaeg kui ka Jeesuse surm aset m.a.j. 33. aasta 14. niisanil.
Miks Jeesus selle söömaaja korralduse sisse seadis? Mis tähendus on leival ja veinil, mida ta kasutas? Kes peaksid neist osa võtma? Kui sageli peaks seda söömaaega tähistatama? Ja kuidas võib sellel sinu jaoks tähendus olla?
Miks see korraldus sisse seati?
Jeesus ütles oma apostlitele Issanda Õhtusöömaaja kohta: „Seda tehke minu mälestuseks!” (1. Korintlastele 11:24) Tegelikult viidatakse Issanda Õhtusöömaajale sageli kui Kristuse surma Mälestusõhtule.
Jeesus suri kui Jehoova suveräänsuse laitmatust säilitav toetaja ning tõestas sellega, et Saatan on valetav pilkaja, kui ta väidab, et õiglased inimesed teenivad Jumalat üksnes omakasupüüdlikel ajenditel. (Iiob 2:1—5) Tema surm rõõmustas Jumala südant. — Õpetussõnad 27:11.
Selle alusel, et Jeesus suri täiusliku inimesena, ’andis ta ka oma hinge lunaks paljude eest’. (Matteuse 20:28) Jumala vastu patustamisega kaotas esimene inimene täiusliku inimelu ja selle väljavaated. Kuid „nõnda on Jumal [inim]maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu”. (Johannese 3:16) Jah, „patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas”. — Roomlastele 6:23.
’Issandalt saadud’
Apostel Pauluse sõnad heidavad valgust Kristuse surma mälestamisele: „Mina olen Issandalt saanud selle, mis ma teilegi olen andnud, et Issand Jeesus sel ööl, mil ta ära anti, võttis leiva ja tänas ja murdis ning ütles: ’See on [„see tähendab”, NW] minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!’ Samuti ta võttis ka karika pärast söömaaega ning ütles: ’See karikas on uus leping [„tähendab uut lepingut”, NW] minu veres. Seda tehke nii sageli kui te iganes seda joote, minu mälestuseks!’ Sest iga kord [„nii sageli”, NW], kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma, kuni ta tuleb!” — 1. Korintlastele 11:23—26.
Kuna Paulus ei olnud 14. niisanil 33. aastal m.a.j. koos Jeesuse ja 11 apostliga, siis oli ta selle informatsiooni ilmselt inspireeritud ilmutuse kaudu „Issandalt saanud”. Jeesus seadis Mälestusõhtu korralduse sisse „sel ööl, mil ta” Juuda käe läbi „ära anti” juutidest religioossetele vastastele, kes ajendasid roomlasi Kristust puuse pooma. Need, kellele on antud õigus võtta osa sümboolsest leivast ja veinist, teevad seda tema mälestuseks.
Kui sageli seda tähistada?
Mida tähendavad Pauluse sõnad: „Iga kord, [„nii sageli”, NW] kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma, kuni ta tuleb!” Ustavad võitud kristlased võtavad Mälestusõhtu sümbolitest „sageli” osa, kuni nad surevad, et hiljem taevasele elule üles äratatud saada. Seega annavad nad sageli Jumala ja maailma ees tunnistust oma usust Jehoova poolt korraldatud Jeesuse ohvrisse. Mis ajani nad seda tähistavad? „Kuni ta tuleb,” ütles Paulus, mõeldes ilmselt sellega, et selle sündmuse tähistamist jätkatakse Jeesuse tulemiseni, mil ta oma „juuresviibimise” jooksul oma võitud järelkäijad ülesäratamise kaudu taevasse võtab. (1. Tessalooniklastele 4:14—17, NW) See on kooskõlas Kristuse sõnadega, mida ta oma 11 lojaalsele apostlile ütles: „Kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen.” — Johannese 14:3.
Kas peaks Kristuse surma mälestatama iga päev või ehk iga nädal? Jeesus seadis Issanda Õhtusöömaaja korralduse sisse ja ta hukati paasapüha ajal, millega mälestati Iisraeli vabastamist Egiptuse orjusest. Tegelikult öeldi tema kohta „meie paasatall Kristus”, sest tema on kristlaste eest ohverdatud Tall. (1. Korintlastele 5:7) Paasapüha peeti vaid kord aastas, 14. niisanil. (2. Moosese 12:6, 14; 3. Moosese 23:5) See viitab sellele, et Jeesuse surma peaks mälestatama täpselt sama sageli nagu paasapüha — kord aastas, mitte kord päevas või nädalas.
Mitmete sajandite vältel mälestasid paljud nendest, kes end kristlasteks tunnistasid, Jeesuse surma üks kord aastas. Kuna nad tähistasid seda 14. niisanil, kutsuti neid quartodecimanideks, mis tähendab „neljateistkümnendad”. Ajaloolane J. L. von Mosheim kirjutas nende kohta: „Väike-Aasia kristlased olid harjunud seda pühalikku söömaaega — Issanda Õhtusöömaaja korraldusekohast tähistamist ja Jeesus Kristuse surma — pühitsema samal ajal, mil juudid sõid oma paasatalle, nimelt esimese kuu [niisani] neljateistkümnenda päeva õhtul. . . . Nende jaoks oli Kristuse eeskujul seadusele vastav kehtivus.”
Sümbolite tähendus
Paulus ütles, et Jeesus „võttis leiva ja tänas ja murdis [seda]”. Seda kuivikusarnast jahust ja veest haputaignata (ehk pärmita) küpsetatud leiba tuli söömiseks murda. Piibli sümboolses keeles tähendab haputaigen pattu või rikutust. Kui Paulus soovitas Korintose kristlastele tungivalt üks ebamoraalne mees kogudusest välja heita, ütles ta: „Eks te tea, et pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks? Pühkige välja vana haputaigen, et oleksite uus taigen, nõnda nagu te oletegi hapnemata. Sest ka meie paasatall Kristus on tapetud. Siis pidagem pühi, mitte vana haputaignaga, mitte pahede ega kurjuse haputaignaga, vaid puhtuse ja tõe hapnemata taignaga. (1. Korintlastele 5:6—8) Samamoodi nagu pisut haputaignat paneb hapnema kogu leivataigna ehk kogu leivateo, muutub kogudus Jumala silmis ebapuhtaks, kui patuse inimese rikkuvat mõju ei eemaldata. Nad peavad „haputaigna” eneste keskelt ära heitma, nagu iisraellastelgi ei tohtinud paasapühale järgnenud hapnemata leibade püha ajal majas haputaignat olla.
Mälestusõhtul tarvitatava hapnemata leiva kohta ütles Jeesus: „See on [„see tähendab”, NW] minu ihu, mis teie eest antakse.” (1. Korintlastele 11:24) Leib kujutab Jeesuse täiuslikku lihalikku keha, mille kohta Paulus kirjutas: „Maailma tulles ütleb [Jeesus]: ’Ohvrit ega andi sa ei tahtnud, aga sa valmistasid mulle ihu: põletus- ja patuohvrid ei olnud sulle meelepärast! Siis ma ütlesin: vaata, ma tulen — rullraamatus on minust kirjutatud — tegema su tahtmist, oh Jumal!’ . . . Selles tahtmises oleme meiegi pühitsetud Jeesuse Kristuse ihu ohvriga ühel hoobil.” (Heebrealastele 10:5—10) Jeesuse täiuslikus inimkehas ei olnud pattu ja sellest sai inimkonna lunastusohver. — Heebrealastele 7:26.
Pärast seda, kui Jeesus oli teinud palve naturaalse punase veini karika eest, ütles ta: „See karikas tähendab uut lepingut minu vere alusel.” (1. Korintlastele 11:25, NW) Ühes teises tõlkes öeldakse: „See karikas tähendab minu verega ratifitseeritud uut lepingut.” (Moffatt) Just nagu ohverdatud härgade ja sikkude veri tegi Jumala ja Iisraeli rahva vahelise Seaduselepingu kehtivaks, pani Jeesuse surmaga valatud veri kehtima uue lepingu. Selle lepingu nimetamine aitab meil määratleda neid, kellel on seaduslik alus Mälestusõhtu sümbolitest osa võtta.
Kes peaks sümbolitest osa võtma?
Jeesuse võitud järelkäijatel, kes on uues lepingus, on õigus Mälestusõhtu sümbolitest osa võtta. See leping on sõlmitud Jumala ja vaimse Iisraeli vahel. (Jeremija 31:31—34; Galaatlastele 6:16) Kuid uus leping toob lõpptulemusena õnnistusi kogu sõnakuulelikule inimkonnale, ja sinagi võid olla nende õnnistuste saajate seas.
Mälestusõhtu sümbolitest osavõtjad peavad olema isiklikult Kuningriigi lepingus, mille Jeesus tegi. Kui Jeesus selle söömaaja korralduse sisse seadis, ütles ta oma lojaalsetele apostlitele: „Mina teen teiega lepingu, nii nagu minu Isa on teinud minuga kuningriigi jaoks lepingu.” (Luuka 22:29, NW) Kuningriigi leping, mille Jumal kuningas Taavetiga tegi, näitas ette, et tuleb Jeesus, see, kes valitseb igavesti taevases Kuningriigis. Koos Jeesusega valitsema hakkavat 144000 vaimset iisraellast kirjeldatakse seismas taevasel Siioni mäel koos Tallega, Jeesus Kristusega. Pärast seda, kui nad on üles äratatud, hakkavad nad valitsema Kristuse kaaskuningate ja kaaspreestritena. (2. Saamueli 7:11—16; Ilmutuse 7:4; 14:1—4; 20:6) Issanda Õhtusöömaaja sümbolitest on õigus osa võtta üksnes neil, kes on uues lepingus ja kes on Jeesusega isiklikus lepingus.
Jumala vaim koos võitute vaimuga annab tunnistust sellest, et nad on Tema lapsed ja Kristuse kaaspärijad. Paulus kirjutas: „Vaim tunnistab ühes meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me aga oleme lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui ka Kristuse kaaspärijad, et kui me ühes temaga kannatame, siis meid ühes temaga ka austatakse.” (Roomlastele 8:16, 17) Jumala püha vaim ehk aktiivne jõud tekitab võitutes kindlustunde, et nad on määratud taevasele elule. Nad tajuvad, et kõik see, mida Pühakiri taevase elu kohta ütleb, käib nende kohta, ja nad on valmis ohverdama kõik maised asjad, sealhulgas ka inimelu. Olgugi et elu maises Paradiisis oleks imeline, ei ole neil seda lootust. (Luuka 23:43) Kindel ja muutumatu taevane lootus, mis ei rajane valereligiooni vaadetel, annab neile õiguse Mälestusõhtu sümbolitest osavõtmiseks.
Jehoovale ei meeldi, kui keegi inimene, kellel sellist kutsumust ei ole, esitab end ise sellena, kes on taevaseks kuningaks ja preestriks kutsutud. (Roomlastele 9:16; Ilmutuse 22:5) Jumal hukkas Korahi selle eest, et see endale jultunult preestriametit nõudis. (2. Moosese 28:1; 4. Moosese 16:4—11, 31—35) Mis saaks siis, kui inimene tugevatest tundmustest või endistest religioossetest arusaamadest ajendatuna Mälestusõhtu sümbolitest ekslikult osa võtaks? Siis ei peaks ta nendest enam osa võtma ja ta peaks alandlikult Jumalalt andestust paluma. — Laul 19:14.
Kuidas see sind puudutab
Selleks, et saada kasu Jeesuse lunastusohvrist ja saada igavest elu maa peal, ei nõuta inimeselt Mälestusõhtu sümbolitest osavõtmist. Näiteks ei viita Piibel mingil moel sellele, et sellised jumalakartlikud inimesed nagu Aabraham, Saara, Iisak, Rebeka, Boas, Rutt ja Taavet kunagi nendest sümbolitest osa võtavad. Kuid nemad ja kõik teised, kes soovivad sellel maal lõputult elada, peavad näitama üles usku Jumalasse ja Kristusesse ning Jehoova poolt korraldatud Jeesuse lunastusohvrisse. (Johannese 3:36; 14:1) Kristuse iga-aastase surma tähistamise eesmärk on selle suure ohvri meeldetuletamine.
Jeesuse ohvri tähtsust näidati apostel Johannese järgmiste sõnadega: „Seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Ja kui keegi pattu teeb, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige. Ja tema on lepitus meie pattude eest; aga mitte ükspäinis meie, vaid ka kogu maailma pattude eest.” (1. Johannese 2:1, 2) Võitud kristlased võivad öelda, et Jeesus „on lepitus [nende] pattude eest”. Kuid ta on ohver ka kogu maailma pattude eest, tehes sõnakuulelikule inimkonnale võimalikuks igavese elu Paradiisis maa peal, mis on nüüd väga lähedal.
Kui sa viibid juures Kristuse surma mälestamisel, saad kasu Piiblil põhinevast mõtlemapanevast kõnest. See tuletab sulle meelde seda, kui palju Jehoova Jumal ja Jeesus Kristus meie heaks teinud on. Kogunemine koos nende inimestega, kellel on sügav lugupidamine Jumala ja Kristuse vastu ning Jeesuse lunastusohvri vastu, on vaimselt tasutoov. See sündmus võib tublisti tugevdada sinu soovi saada Jumala ärateenimata lahkust, mis viib igavesse ellu. Esitame sulle südamliku kutse koguneda koos Jehoova tunnistajatega 6. aprillil 1993. aastal pärast päikeseloojangut, et mälestada Jeesus Kristuse surma, sest Issanda Õhtusöömaajal võib sinu jaoks suur tähendus olla.