Jumal kasvatab — kas sina teed oma osa?
KUJUTA endale ette sellist olukorda. Sa oled kaunis aias, sind ümbritsevad majesteetlikud puud, lopsakad põõsad, suured hulgad imetoredaid värviküllaseid lilli. Sügavrohelised muruga kaetud nõlvad laskuvad hästihoolitsetud kallastega oja juurde, milles vuliseb kristallselge vesi. Miski ei riku seda vaadet. See avaldab sulle sügavat mõju ja sa küsid, kes on selle armsa koha teinud. Vastuseks ütleb aednik tagasihoidlikult, et kõike kasvatab Jumal.
Muidugi sa teadsid seda. Ja sa pead aedniku sõnu meeles, kui lähed koju ja vaatad oma hooldamata tagaõue, kus ei kasva midagi meeldivat, kus kuhjub prügi ja kus vihmavesi maapinnas olevaid inetuid auke täidab. Sa soovid väga, et ka sinul oleks selline aed nagu see, kus sa just käisid. Niisiis laskud sa kindlalt aedniku sõnu uskudes põlvili ja palvetad palavalt Jumala poole, et ta paneks su aias kasvama kaunid lilled. Mis juhtub? Loomulikult mitte midagi.
Kuidas on lugu vaimse kasvuga? Sul võib olla väga suur soov näha asju vaimselt kasvamas, näiteks, et uued jüngrid Jumala Sõna tõele soodsat vastukaja osutaksid või et sa ise vaimselt edeneksid. Ja sa võid palavalt Jehoovat paluda, et ta sellise kasvu esile tooks, olles sügavalt veendunud, et tal on selle tegemiseks jõudu. Kuid kas annavad sinu suur soov, palav palve ja veendumus Jumala jõus iseenesest selle kasvu?
Jumal kasvatab
Võib-olla tundub sulle, et sinu osa vaimse kasvu esiletoomises on ebaoluline, koguni tähtsusetu. Kas ei vihjanud apostel Paulus sellele 1. Korintlastele 3:5—7? Ta kirjutas: „Mis on siis Apollos? Mis on Paulus? Teenrid, kelle kaudu teie olete hakanud uskuma, nimelt nõnda, nagu Issand igaühele on andnud: mina olen istutanud, Apollos on kastnud, kuid Jumal on kasvatanud. Nõnda’p siis ei loe midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab.” — UT.
Paulus tunnustab õigustatult, et kasvamise eest kuulub kogu tunnustus Jumalale. Aednik võib maa ette valmistada, külvata oma seemned ja hoolega taimede eest hoolitseda, kuid lõpuks kasvavad asjad Jumala imelise loomisjõu tõttu. (1. Moosese 1:11, 12, 29) Kuid mida Paulus mõtleb, kui ta ütleb, et „ei ole siis midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab”? („Ei loe midagi aednikud, kes istutavad ja kastavad”, The New English Bible.) Kas peab ta üksikteenija osa uute inimeste jüngriteks tegemisel tähtsusetuks, esitades sellise mõtte, et lõpptulemus oleneb vähe sellest, kuidas meie oma teenimist läbi viime?
„Ei ole midagi see, kes istutab”
Pea meeles, et oma kirja selles osas ei arutle Paulus kristliku teenimise üle, vaid selle üle, kui rumal on Jeesus Kristuse asemel inimesi järgida. Korintoses pidasid mõned inimesed silmapaistvaid Jehoova sulaseid, nagu Paulust ja Apollost, teenimatult tähtsaks. Teised soodustasid sektantlust ja ülendasid mehi, kes arvasid, et nad on oma kristlikest vendadest ülemad. — 1. Korintlastele 4:6—8; 2. Korintlastele 11:4, 5, 13.
Inimeste ülistamine sellisel viisil pole kohane. See on lihalik mõtlemine, mis tekitab kadedust ja riidu. (1. Korintlastele 3:3, 4) Paulus näitab, millised on sellise mõtlemise tagajärjed. Ta ütleb: „Teie seas on riidlemisi. Ma räägin sellest, et teie seast igaüks räägib omaviisi; üks: ’Mina olen Pauluse poolt!’ teine: ’Mina olen Apollose poolt!’ kolmas: ’Mina olen Keefase poolt!’ ja neljas: ’Mina olen Kristuse poolt!’ ” — 1. Korintlastele 1:11, 12.
Niisiis, kui apostel kirjutab, et „ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab”, võitleb ta sellise lihaliku mõtlemise vastu ja rõhutab vajadust vaadata Jeesus Kristusele kui Juhile ning tunnustada, et kogu austus koguduses toimuva kasvu eest kuulub Jumalale. Apostlid ja teised vanemad on lihtsalt koguduse sulased. Kedagi ei peaks kõrgemaks tõstetama ja samuti ei peaks nad ise prestiiži või silmapaistvust otsima. (1. Korintlastele 3:18—23) Paulus ütleb, et niisiis pole istutaja ja kastja midagi, „võrreldes sellega, kes annab seemnele elu”. — 1. Korintlastele 3:7, Phillips.
Jumala kaastöölised
Seetõttu ei vähendanud apostel Paulus seda öeldes selle osa tähtsust, mis meil istutamises ja kastmises on. Ta ei mõelnud, et me võtaksime seisukoha: „Jumal paneb omal ajal asjad kasvama”, ja siis lihtsalt istuksime maha ja ootaksime, et ta seda teeks. Ta teadis, et see, mida me teeme, ja see, kuidas me seda teeme, mõjutab asjade kasvamist.
Sellepärast julgustas Paulus pidevalt kristlasi, et nad oma teenimises hoolsasti töötaksid ja parandaksid oma oskusi õpetajatena. Mõtle nõuannetele, mida ta annab noorele mehele Timoteosele: „Pane tähele iseennast ja õpetust [„oma õpetamist”, NW]; püsi kindlasti selles; sest kui sa seda teed, päästad sa enese ja need, kes sind kuulevad.” (1. Timoteosele 4:16) „Ma vannutan sind . . . kuuluta sõna, astu esile, . . . kõige pika meelega ja õpetamisega . . . Täida oma ametit õieti.” (2. Timoteosele 4:1, UT; 4:2, 5) Timoteosel ei oleks erilist mõtet oma oskuste parandamiseks hoolsasti tööd teha, kui tema istutamine ja kastmine asjade kasvamist ei mõjutaks.
Nagu Paulusel ja Apollosel, võib ka sinul olla hindamatu eesõigus teenida Jumala kaastöölisena. (1. Korintlastele 3:9; 2. Korintlastele 4:1; 1. Timoteosele 1:12) Nii on sinu töö tähtis. Aednik ei oota, et Jumal ime läbi kauni aia looks, ilma et aednik ise pingutama peaks. Kas peaks see vaimse kasvuga teisiti olema? Kindlasti mitte. Nagu põllumehel, kes kannatlikult „ootab maa kallist vilja”, tuleb ka meil ennast kõigepealt istutamises ja kastmises pingutada, samal ajal oodates, et Jumal seda kasvataks. — Jakoobuse 1:22; 2:26; 5:7.
Tee oma osa
Kuna igaüks „saab oma palga oma töö järgi”, nagu Paulus ütleb, teeme hästi, kui küsime endalt, kuidas me tööd teeme. — 1. Korintlastele 3:8.
Aiandusasjatundja Geoffrey Smith ütleb: „Selleks et saada aednikuks, pole vaja mingeid erilisi võimeid, vaid lihtsalt huvi taimede vastu.” (Shrubs & Small Trees) Samamoodi pole meil selleks, et saada Jumala kaastööliseks, vaja erilisi kaasasündinud võimeid, vaid lihtsalt ehtsat huvi inimeste vastu ja soovi, et Jumal meid kasutaks. — 2. Korintlastele 2:16, 17; 3:4—6; Filiplastele 2:13.
Mõtle mõnedele headele nõuannetele, mida vilunud aednikud on andnud. Üks selle ala autoriteet ütleb, et kui algaja aednik on valmis kuulama neid, kes on temast kogenenumad, „võib õppijast kiiremini asjatundja saada”. Ja sama autoriteet ütleb, et „asjatundja leiab alati midagi uut, mida õppida”. (The Encyclopedia of Gardening) Kas sa võtad meelsasti vastu abi ja väljaõpet, mida Jehoova pakub, et sa võiksid tõhusalt istutada ja kasta? Kui sa seda teed, oled sa selles töös uus või kogenud, võid sa Jumala kaastöölisena edasisi oskusi arendada ja seega saada „osavaks õpetama ka teisi”. — 2. Timoteosele 2:2.
Geoffrey Smith ütleb, et kui algaja on valmis kuulama ja õppima, „väldib ta kõige halvemaid lõkse”. Kui me kuulame juhendeid, mida Jehoova oma Sõna ja organisatsiooni kaudu annab, siis me teeme asju tema viisil. Näiteks väldime siis selliseid lõkse nagu rumal vaidlemine nendega, kes tahavad ainult tülitseda või sõnade üle vaielda. — Õpetussõnad 17:14; Koloslastele 4:6; 2. Timoteosele 2:23—26.
Teine hea aiandusnõuanne soovitab asjad hoolikalt läbi mõelda, enne kui maapinda üles kaevama tormata. The Encyclopedia of Gardening ütleb: „Enne kui labida maasse lööd, istu natuke vaikselt [oma väljavaateid] hinnates.” Kas sa langed püünisesse tormata kristlikku teenimisse ilma kõigepealt hoolikalt ja palvemeeles mõtlemata, mida sa tahad korda saata ja kuidas oleks seda kõige parem teha? Tee oma eesmärgid enne alustamist endale selgeks. Mõtle näiteks, milliseid inimesi sa võid kohata ja milliste probleemidega võid silmitsi seista, ning valmista end nendega toimetulemiseks ette. Sellega võid sa ’rohkem inimesi võita, saades kõikidele kõigeks’. — 1. Korintlastele 9:19—23.
„Ära lase oma käsi puhata”
Kui me hindame eesõigust teenida Jumala kaastöölistena, ei ole me oma osa tegemisel kitsid. „Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub, kas see või teine, või tulevad mõlemad ühtlaselt head!” (Koguja 11:6) Lõplikud tulemused on Jehoova käes, kuid me lõikame ainult siis, kui me enne hoolsalt külvame. — Koguja 11:4.
Ühtki aeda pole kunagi sellega ilusaks tehtud, et kaevatakse ja pillutakse seemneid laiali vaid vormitäiteks ning hooletult. Samamoodi nõutakse kristlikus teenimises rohkemat kui vaid vormitäiteks Piibli kirjanduse levitamisel osalemist. Meil on Jumala kaastöölistena tarvis hoolikalt ja põhjalikult kuulutada head sõnumit Jumala Kuningriigist, otsides neid, kes on õigesti meelestatud. (Apostlite teod 13:48, NW) Pea meeles põhimõtet, mis on apostel Pauluse sõnades 2. Korintlastele 9:6: „Kes kasinasti külvab, see lõikab ka kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see lõikab ka rohkesti.”
Me püüame nagu kõik head aednikud külvata heasse pinda. Aga kui miski on kord ka kõige paremasse pinda külvatud, pole asi sellega veel lõppenud. Geoffrey Smith ütleb: „See ei tähenda, et kui on kord istutatud, pole asja eest vastutaval isikul tarvis teha muud, kui osta lamamistool ja päiksevari.” Ei, et asjad kasvaksid, on tarvis taimede kastmisel ja kaitsmisel pingutusi teha. — Võrdle Õpetussõnad 6:10, 11.
Tegelikult võib kristlik teenimine tähendada pikki hoolsa töö perioode, mille jooksul tundub, et praktiliselt midagi ei toimu. Kuid ühtäkki ja mõnikord ootamatult saabuvad imelised tulemused. Geoffrey Smith ütleb: „Aiandus seisneb pikas rutiinses vaevanägemises, mille vahelduseks on sellise üleva ilu hetked, et kõik kaevamine, rohimine ja alatine muretsemine ununeb.” Ka sinul võib olla selliseid üleva rahulolu hetki, kui vastuvõtlik süda tõesõnumile soodsat vastukaja osutab — kui sa oled valmis kõigepealt kaevama, istutama, rohima ja kastma. — Võrdle Õpetussõnad 20:4.
Paulus ja Apollos teadsid, et Kuningriigi kuulutamise ja inimeste jüngriteks tegemise tööga ei pälvinud nad kristlikus koguduses mingit erilist silmapaistvust. Nad mõistsid, et Jumal on see, kes kõike kasvatab. Siiski istutasid ja kastsid nad — ja seda hoolega. Järgigem nende eeskuju ja olgem Jumalale kättesaadavad kui „käsilised [„teenijad”, NW], kelle kaudu [teised saavad] usklikuks”. — 1. Korintlastele 3:5, 6.
[Pilt lk 23]
Jumal kasvatab kõike, kuid ka aednik teeb oma osa