Paradiis või prügimägi — kumba sina eelistad?
TEDA oli võimatu pidada ekslikult kellekski teiseks, kui ta tegelikult oli: eurooplasest turist, kes vajab puhkust ja igatseb nautida saareparadiisi päikesepaistet. Ületades merekallast ääristavaid suuri liivaluiteid, rajas ta endale ettevaatlikult teed prahi vahel, mis koosnes äravisatud pudelitest, konservikarpidest, kilekottidest, närimiskummi- ja kompvekipaberitest, ajalehtedest ja ajakirjadest. Silmanähtavalt ärritatuna mõtles ta, kas see ongi see paradiis, milleni jõudmiseks ta oli reisi ette võtnud.
Kas sa oled kunagi midagi sellist kogenud? Miks unistavad inimesed puhkusest kusagil paradiisis, aga kui nad kord sinna jõuavad, pole neil ilmselt mingeid sisetundepiinu selle tõeliseks prügimäeks muutmise pärast?
Mitte ainult „paradiisis”
Ilmne hoolimatus ilu, korra ja puhtuse vastu ei piirdu vaid „paradiisidega”, kuhu suurel hulgal turiste koguneb. Peaaegu kõikjal hukutab kaasaja ühiskonda saastamine. Suures ulatuses saastab maad arvukalt tööstusettevõtteid, mis toodavad tonnide kaupa jäätmeid. Hoolimatult käsitsetud toksilised jäätmed ja juhuslik õlireostus ähvardavad hävitada meie maa laialdasi piirkondi, tehes need elamiskõlbmatuks.
Ka sõjad saastavad. Maailm vaatas õudusega pealt, kuidas 1991. aasta Pärsia lahe sõda selles suhtes uued mõõtmed saavutas. Iraagi väed süütasid tahtlikult põlema 600 naftaallikat, muutes Kuveidi „apokalüptiliseks põrgunägemuseks”, nagu üks Euroopa ajaleht seda kirjeldas. Saksa ajakiri Geo nimetas seda suurt tulekahju „suurimaks keskkonnakatastroofiks, mida inimkäsi eales põhjustanud on”.
Kui sõda lõppes, algasid otsekohe puhastustööd. Ainuüksi põlevate naftaallikate kustutamine nõudis mitmeid kuid ränka tööd. Ülemaailmne Tervishoiuorganisatsioon teatas, et suurenenud saastamine Kuveidis võib seal suremust 10 protsendi võrra suurendada.
Vähem ohtlik, kuid suure pahameele põhjustaja
Iga silmapaistva ja häbiväärse suureulatusliku keskkonnasaastamise kohta tuleb tuhandeid väikeseulatuslikke näiteid. Ehk on prügiloopijad ja „graffitikunstnikud” vähemohtlikud saastajad, kuid sellele vaatamata aitavad nad röövida planeet Maalt võimaluse olla paradiis.
Mõningais paigus on graffiti sedavõrd üldlevinud, et inimesed on muutunud „graffitipimedaiks”: nad ei märka seda enam peaaegu üldse. Seda leidub metroovagunitel, hoonete seintel ja telefonikabiinidel. Graffiti ei piirdu enam avalike käimlate seintega.
Mõned linnad on täis räämas ja mahajäetud hooneid. Elamupiirkondi rikuvad korratud majad ja aiad. Autovrakid, mahajäetud masinad ja vana praht risustavad talumaid, mis võiksid muidu meeldivat vaatepilti pakkuda.
Teatud ringkondades ei näi inimestele muret valmistavat see, et nende keha on must ja räpane. Uhkeldavalt korratu rõivastus ja välimus võib olla vastuvõetav ja isegi moodne. Neid, kes hindavad korralikkust ja puhtust, peetakse lootusetult vanamoodsaks.
Milline hiigeltöö!
Millist hiigelsuurt puhastuskampaaniat läheks tarvis, et muuta meie maise kodu rannad, metsad ja mäed selliseks nagu läikpaberil trükitud turismiajakirjade kaanepiltidel kujutatud paradiisid — rääkimata sellest, mida oleks tarvis ette võtta suur- ja väikelinnadega, taludega ning inimeste endiga!
Eelmainitud turistil oli rõõm näha, et selsamal päeval käis koristusmeeskond piirkonna läbi ja koristas suurema prahi ära. Ent nad jätsid maha klaasikillud, pudelikorgid, konservikarpide sildid ja lugematul hulgal suitsukonisid. Niisiis oli isegi pärast koristamist küllaldaselt tõendeid selle kohta, et maastik sarnaneb pigem prügimäe kui paradiisiga.
Et planeet Maa ei muutuks ülemaailmseks prügimäeks, läheks tarvis ülemaailmset suurpuhastust, mis kaotaks kõik need kahjustuste jäljed. Kas on mingit väljavaadet, et taoline suurpuhastus toimub? Kui on, siis kuidas see toimub? Kes seda teeb? Millal?