Mitte Jumala Sõnaga hangeldajad
„ME MÜÜSIME oma jumalateenimist raha eest.” Need sõnad kuuluvad endisele „teleevangelistile, kes telefoni abil viib läbi jumalateenistusi”. Teda intervjueeriti 1991. aasta lõpus Ameerika teleevangeliste käsitlevas uurimuses.
Too programm keskendus Ühendriikide teleevangelistide kolmele teenimisalale. See tegi teatavaks, et ainuüksi nende kolme abil pügatakse inimestelt igal aastal kümneid miljoneid dollareid. Ühte „teenimisala” kirjeldati kui „annetuste saamise kunsti vabrikut”. Kõigiga olid seotud arvukad pettused. Kas see šokeerib sind?
Religioon kontrolli all
Valitsused, erajärelevalveagentuurid ja inimeste üldsus ei kontrolli mitte ainult teleevangelismi, vaid isegi ortodoksseid, äärmustesse mittekalduvaid religioone. Mõnel juhul tekitab see, kui kirikul on aktsiaid, kui poliitilisi huve finantseeritakse religiooni rahadega ja kui suurepalgaline vaimulikkond elab luksuslikku elu, küsimusi selle kõige sobivuse kohta.
Kuidas vastavad mõned religioonijuhid kaunile kristliku teenimise kirjeldusele, mille andis apostel Paulus ligi 2000 aastat tagasi? Ta kirjutas: „Me ei ole nagu mitmed, kes Jumala sõnaga hangeldavad, vaid puhtast meelest, jah, otsekui Jumalast, me kõneleme Kristuses Jumala ees!” (2. Korintlastele 2:17) Kes selle kirjeldusega tänapäeval kokku sobivad?
Et aidata sul asju kaaluda, vaadelgem lähemalt, kuidas Pauluse ja tema kaaslaste kristlikku teenimist finantseeriti. Kuidas erines see teistest tema päevil esinenud viisidest?
Esimese sajandi reisivad jutlustajad
Paulus ei olnud ainus rändjutlustaja. Tol ajal asusid paljud teele selleks, et levitada oma suhtumist religiooni ja filosoofiasse. Piiblikirjutaja Luukas räägib „mõningatest ümberrändajatest juudi lausujatest”. (Apostlite teod 19:13) Kui Jeesus Kristus mõistis hukka varisere, lisas ta: „Te käite läbi mered ja maad, et saavutada ühegi, kes heidab teie usku.” (Matteuse 23:15) Jeesus ise oli reisiv jumalateenija. Ta õpetas oma apostleid ja jüngreid välja teda jäljendama ja kuulutama mitte ainult Juuda- ja Samaariamaal, vaid „maailma otsani”. — Apostlite teod 1:8.
Oma reiside ajal kohtasid Jeesuse järelkäijad mittejuutidest jutlustajaid. Paulus vaidles Ateenas epikureismi ja stoitsismi filosoofidega. (Apostlite teod 17:18) Kogu Rooma keisririigis veensid küünikud inimesi valjuhäälsete kõnedega. Isisele ja Serapisele andunud inimesed laiendasid oma mõju naistele ja orjadele, tõotades religioosset ning sotsiaalset võrdsust vabade meestega. Ida viljakusekultus pani aluse arvukatele kreeka-rooma müsteeriumireligioonidele. Patust lunastamise tõotus ja soov saada osa jumalikest saladustest tõmbas järelkäijaid väärjumalate Demeteri, Dionysose ja Kybele juurde.
Kuidas kaeti kulusid?
Ent reisimine oli kulukas. Lisaks veorahale, tollimaksule ja laevasõidukuludele vajasid rännulised toitu, peavarju, küttepuid, riideid ja arstiabi. Jutlustajad, õpetajad, filosoofid ja müstikud rahuldasid neid vajadusi peamiselt viiel viisil. Nad 1) õpetasid tasu eest; 2) võtsid endale tööd teenijana või oskustöölisena; 3) võtsid vastu külalislahkust ja vabatahtlikke annetusi; 4) sidusid ennast jõukate inimestega, sageli pedagoogidena; 5) kerjasid. Et ennast äraütlemiseks ette valmistada, palus kuulus kerjusküünik Diogenes almust isegi elututelt kujudelt.
Paulus teadis mõningaid jutlustajaid, kes väitsid, et nad on kristlikud teenijad, kuid kes, nagu kreeka filosoofid, tegid sõprust rikastega, kuid võtsid vaestelt. Ta tõreles Korintose kogudusega, öeldes: „Te sallite, . . . kui keegi teid paljaks sööb, kui keegi teid koorib.” (2. Korintlastele 11:20) Jeesus Kristus ei koorinud kunagi kedagi, ja samuti ei teinud seda ka Paulus ega tema kaastöölised. Kuid Korintose ahned evangelistid olid „valeapostlid, petised töötegijad” ja Saatana teenijad. — 2. Korintlastele 11:13—15.
Jeesuse juhendid oma jüngritele välistasid tasu eest õpetamise. „Muidu olete saanud, muidu andke!” andis ta nõu. (Matteuse 10:8) Kuigi kerjamine oli üldine, vaadati sellele noil päevil halvakspanuga. Ühes oma piltlikest näidetest kujutab Jeesus ühte majapidajat ütlevat: „Kerjata on mul häbi.” (Luuka 16:3) Sellepärast ei leia me ühestki Piibli jutustusest Jeesuse ustavaid järelkäijaid palumas raha või asju. Nad elasid põhimõtte järgi: „Kes ei taha tööd teha, ärgu ka söögu.” — 2. Tessalooniklastele 3:10.
Jeesus julgustas oma jüngreid hoolitsema endi vajaduste eest kahel viisil. Esiteks võisid nad, nagu Paulus ütles, ’elada evangeeliumist’. Kuidas? Võttes vastu hea meelega pakutavat külalislahkust. (1. Korintlastele 9:14; Luuka 10:7) Teiseks võisid nad endid materiaalselt ise varustada. — Luuka 22:36.
Pauluse rakendatud põhimõtted
Kuidas Paulus eelpooltoodud põhimõtteid rakendas? Luukas kirjutas apostli teise misjonireisi kohta: „Me läksime Troast teele ja tulime otsekohe Samotraakesse ja järgmisel päeval Neapolisse ja sealt Filipisse, mis on esimesi linnu tolles Makedoonia osas, asulinn. Sinna linna me jäime peatama mõneks päevaks.” Sellega seotud reisimise, toidu ja peavarju eest hoolitses igaüks isiklikult. — Apostlite teod 16:11, 12.
Üks naine nimega Lüüdia võttis mõne aja pärast vastu selle, millest „Paulus rääkis. Aga kui tema ja ta pere olid ristitud, palus ta meid ning ütles: ’Kui te arvate, et ma olen saanud usklikuks Issandasse, siis tulge mu kotta ja jääge sinna!’ Ja ta käis meile peale”. (Apostlite teod 16:13—15) Võib-olla vähemalt osaliselt Lüüdia külalislahkuse tõttu võis Paulus kirjutada usukaaslastele Filipis: „Ma tänan oma Jumalat iga kord, kui ma teid meelde tuletan, alati igas oma palves teie kõikide eest rõõmuga palvetades; ma tänan teie osaduse pärast evangeeliumiga esimesest päevast siiani.” — Filiplastele 1:3—5.
Luukas toob arvukalt näiteid inimestest, kes neid reisivaid kristlikke töölisi heal meelel vastu võtsid. (Apostlite teod 16:33, 34; 17:7; 21:7, 8, 16; 28:2, 7, 10, 14) Oma inspireeritud kirjades tunnustas Paulus külalislahkust ja ande, mida ta oli saanud, ning tänas nende eest. (Roomlastele 16:23; 2. Korintlastele 11:9; Galaatlastele 4:13, 14; Filiplastele 4:15—18) Kuid ei tema ega ka tema kaaslased ei vihjanud, et neile tuleks anda ande või rahalist abi. Jehoova tunnistajad võivad öelda, et sellist head suhtumist võib ikka veel näha nende reisivate ülevaatajate seas.
Mitte külalislahkusest sõltuv
Paulus ei sõltunud külalislahkusest. Ta oli õppinud ametit, mis nõudis kõva töötamist ja võttis kaua aega, kuid pakkus kasinat teenistust. Kui apostel saabus misjonärina Korintosse, „leidis [ta] juudi, nimega Akvila . . . ühes oma naise Priskillaga . . . Nende juurde tuli tema. Ja et neil oli ühesugune amet, siis ta jäi nende juurde ja nad tegid ühes tööd; sest nad olid ametilt telgitegijad”. — Apostlite teod 18:1—3.
Hiljem, Efesoses, tegi Paulus ikka veel kõvasti tööd. (Võrdle Apostlite teod 20:34; 1. Korintlastele 4:11, 12.) Ta võis olla spetsialiseerunud tööle ciliciumiga, tema kodukandist pärineva jämedakoelise kitsekarvust telgimaterjaliga. Me võime ette kujutada Paulust toolil istumas, hilise õhtuni kummargil oma tööpingi kohal lõikamas ja õmblemas. Kuna töökojas oli tõenäoliselt väga vähe müra, sai töö ajal kergesti juttu ajada, ja Paulusel võis olla võimalust anda tunnistust töökoja omanikule, tema töölistele, orjadele, klientidele ja sõpradele. — Võrdle 1. Tessalooniklastele 2:9.
Misjonär Paulus keeldus muutmast oma teenimist äriks või jätmast mingilgi moel muljet, et ta elatus Jumala Sõnast. Ta rääkis tessalooniklastele: „Te teate ise, kuidas te peate meie eeskuju järgi elama, sest me ei ole elanud korratult teie keskel ega ole kellegi juures leiba muidu söönud, vaid oleme vaeva ja rängeldamisega ööd ja päevad teinud tööd, et mitte kedagi teie seast koormata; ei mitte, et meil poleks selleks meelevalda, vaid et me annaksime teile head eeskuju käia meie järel.” — 2. Tessalooniklastele 3:7—9.
Need, kes elavad eeskuju järgi kahekümnendal sajandil
Jehoova tunnistajad järgivad tänapäevani Pauluse head eeskuju. Kogudusevanemad ja teenistusabilised ei saa koguduselt, keda nad teenivad, palka ega isegi mitte toetusraha. Selle asemel toidavad nad oma perekonda nagu iga teine, ja enamik neist käib tööl. Täisaegsed pioneerteenijad varustavad end samuti ise, ja paljud neist töötavad just nii palju, kui läheb tarvis põhivajaduste rahuldamiseks. Igal aastal reisivad mõned tunnistajad omaenese kulul kuulutama kaugetesse paikadesse, kuhu hea sõnumiga jõutakse harva. Kui kohalikud perekonnad kutsuvad neid lõunale või pakuvad öömaja, hindavad nad seda, kuid nad ei kuritarvita sellist külalislahkust.
Kogu Jehoova tunnistajate kuulutamis- ja õpetamistöö on vabatahtlik ja nad ei võta kunagi oma teenimise eest tasu. Kuid mõõdukad annetused nende ülemaailmse kuulutustöö heaks võetakse vastu ja lähetatakse sel eesmärgil Vahitorni Ühingule. (Matteuse 24:14) Tunnistajate teenimine on igas suhtes mittekaubanduslik. Nagu Pauluski, võib igaüks neist tõemeelselt ütelda: „Ilma palgata kuulutasin [teile] Jumala evangeeliumi.” (2. Korintlastele 11:7) Jehoova tunnistajad ei ole need, „kes Jumala Sõnaga hangeldavad”.
[Kast lk 27]
KUIDAS MÕNED ANNETAVAD KUNINGRIIGI KUULUTUSTÖÖ HEAKS
◻ ANNETUSED ÜLEMAAILMSE TÖÖ HEAKS: Paljud panevad kõrvale või näevad eelarves ette summa, mille nad panevad annetuskastidesse pealdisega: „Annetused Ühingu ülemaailmse töö heaks — Matteuse 24:14.” Igal kuul saadavad kogudused need summad edasi lähimasse harubüroosse.
◻ ANNID: Vabatahtlikud rahaannetused võib saata otse Ühingu harubüroosse sellel maal, kus annetaja elab. Ka juveele või teisi väärtasju võib annetada. Nende annetustega peaks kaasnema lühike kiri, mis näitab, et see on otsene annetus.
◻ TINGIMUSLIK ANNETAMINE: Ühingule võib anda raha hoiule kuni annetaja surmani korraldusega, et isikliku vajaduse korral see tagastatakse annetajale.
◻ KINDLUSTUS: Ühingut võidakse nimetada elukindlustuspoliisi saajaks. Igast sellisest korraldusest tuleks Ühingut informeerida.
◻ TESTAMENDID JA VOLITUSED: Vara või raha võib pärandada Ühingule ametlikult kinnitatud testamendiga. Koopia testamendist või volitusest peaks saadetama Ühingule.
Lisainformatsiooni saamiseks neis asjus kirjuta Ühingu kohalikule harubüroole.
[Kast lk 29]
TA TAHTIS AIDATA
ÜHETEISTKÜMNEAASTANE Tiffany on USA Louisiana osariigi Baton Rouge’i koolitüdruk. Hiljuti kirjutas see noor Jehoova tunnistaja kirjandi teemal „Haridus Ameerikas”. Selle tulemusena said tema tunnistajatest vanemad kooli direktorilt järgmise kirja:
„Ameerika haridusnädala ajal loetakse kooli raadios ette üks silmapaistev kirjand igast klassist. Mul oli rõõm kasutada täna hommikul Tiffany kirjandit. Ta on tõesti tähelepanuväärne noor neiu. Ta on hea rühiga, enesekindel, andekas ja heasoovlik. Olen harva näinud kuuenda klassi õpilast, kellel on nii palju selliseid omadusi. Tiffany on meie kooli varandus.”
Tiffany võitis kirjandivõistlusel esimese koha. Pärast seda kirjutas ta Vahitorni Ühingule ja ütles: „Ilmselt võitsin ma võistluse ainult tänu väljaandele Questions Young People Ask—Answers That Work (Noored küsivad — praktilisi vastuseid). . . . Kasutasin hariduse kohta käivaid peatükke. . . . Tänan teid väga selle kasuliku ja loominguliselt inspireeriva raamatu väljaandmise eest. Sain oma võidukirjandi eest seitse dollarit. Annetan need 7 dollarit ja veel 13, kokku 20 dollarit, ülemaailmse kuulutustöö heaks. . . . Kui ma suureks saan, loodan astuda ka Beeteli-teenistusse.”
[Pilt lk 26]
Vahetevahel teenis Paulus elatist telkide valmistamisega