„Ihaldusväärsete asjade” kogumine Poolas

VÄIDETAVASTI on Poola katoliiklik maa. Ametliku statistika järgi kuulub 93 protsenti elanikkonnast katoliku kirikusse. Ent hiljutistel seal toimunud poliitilistel ja sotsiaalsetel muutustel on olnud tähelepanuväärne mõju inimestele ja nende religioossele elule. Küsitlused näitavad, et ainult 50 protsenti küsitletutest peavad end tegutsevateks katoliiklasteks.

Poolas tunnustati Jehoova tunnistajaid ametlikult religioosse organisatsioonina 1989. aasta mais. Sellest ajast peale on Kuningriigi hea sõnumi kuulutajate ridadega liitunud umbes 11 000 uut inimest. Nüüd on rohkem kui 106 000 Kuningriigi kuulutajat ühinenud umbes 1300 kogudusega ja 1991. aastal viibis Kristuse surma Mälestusõhtul juures 200 422 inimest. Niisiis leiab Poolas aset ennustatud ’ihaldusväärsete asjade’ kogumine. (Haggai 2:7, NW) Hiljuti peeti Poolas Jehoova tunnistajate tähelepanuväärne rahvusvaheline konvent. Aga pilk mõnele selle riigi väiksemale linnale näitab eriti, kuidas sellel maal kogumistöö edeneb.

Pioneerid avavad tee

Sztum on umbes 10 000 elanikuga linn, mis asub seal lähedal, kus Vistula jõgi suubub Läänemerre. Kuulutustöö seisukohalt on seda linna kaua aega kiviseks territooriumiks peetud. Selles piirkonnas oli 1987. aastal ainult kaheksa kuulutajat. Ent olukord hakkas muutuma, kui saabusid pioneerid ehk täisaegsed Kuningriigi kuulutajad. Viiendal koosolekul, mida peeti kinoteatris, oli kohal 100 huvitatud inimest! Kogudus moodustati peale kaht aastat kestnud hoolsaid pingutusi. Nüüd on 90 kuulutajal oma kuningriigisaal ja 150 inimest käib regulaarselt nende koosolekutel.

Nagu oletada võis, algas varsti katoliku kiriku vastupanu. „Spetsialistist” nunn pidas mõned laimavad kõned tunnistajate kohta, süüdistades neid valeõpetuste õpetamises. Aga nii nagu tihti juhtub, tõi see kahju asemel hoopis kasu. Tema loengud äratasid inimestes vaid soovi tõsiasju teada saada. Paljud neist on õppinud tõde tundma ja on praegu üldpioneerid! Nad ütlevad: „Kui õppisime tõde, arvasime, et igaüks, kes tahab olla tunnistaja, peab olema oma õpetaja sarnane, mis tähendas pioneeriks saamist.” Niisiis täidab tervet kogudust pioneerivaim.

Selle tulemusena viiakse selles paikkonnas läbi umbes 180 kodust piibliuurimist. Raamatu abil Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal on mõned isegi lugema õpetatud. Samal ajal õppisid nad tundma ka tõde. Kohalike vangidega peetakse regulaarseid kümneminutilisi uurimisi, kui nad tulevad välja tänavaid puhastama. Üks nendest astus välja tunnistaja kaitseks, keda üks mööduv naine sõimama hakkas. Vang jooksis õe juurde, võttis ta käest Igavese elu raamatu, tõstis selle üles ja küsis sõimavalt naiselt: „Kas te ei oska lugeda? Mis siia on kirjutatud? Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal! Kas te olete üldse kuulnud midagi sellist? Mispärast te küll solvate Jumalat ja tema kummardajaid?”

Kõneaine linnas

Kruszwica, mis oli legendi järgi endine Poola pealinn, on katoliikluse tugipunkt. Isegi 1990. aasta keskel oli selle 9300 elaniku hulgas ainult mõni tunnistaja. Kuid Kuningriigi kuulutajate pingutustel oli Jehoova rikkalik õnnistus.

Nähes oma religioonijuhtide silmakirjalikkust, pöördus ikka rohkem ja rohkem inimesi — eriti noori — tunnistajate poole vastuste saamiseks. Väga lühikese aja jooksul alustati 20 kodust piibliuurimist. Kohalik preester pidas paar õelat jutlust Jehoova tunnistajate kohta, kuid see ei hirmutanud siiraid inimesi koosolekul käimast. Tunnistajad said peamiseks kõneaineks poodides, parkides ja isegi kirikus. Poole aasta pärast moodustati kaks suurt raamatu-uurimisgruppi. Nüüd on Kruszwicas väga aktiivne kogudus, kus on umbes 35 Jehoova kummardajat. Nad viivad läbi 75 kodust piibliuurimist ja toovad usinalt „ihaldusväärseid asju”, mida kunagi hoiti valereligiooni vangistuses.

Nende hulgas on 23-aastane Bogdan, vankumatu katoliku perekonna liige. Ta meenutab: „Ma jõin, suitsetasin ja elasin ebamoraalset elu. Olin tuntud kui punkar ja anarhist ning keegi ei näinud sellest hoolivat. Ent kui ma hakkasin Piiblit uurima, ähvardas mu ema, et mürgitab end. Kuna ma polnud võimeline seda pinget taluma, katkestasin kõik sidemed tunnistajatega. Tänu eripioneeride armastavale abile olin hiljem võimeline vabanema kõikidest halbadest harjumustest. Kui mind 1991. aasta ’Vabaduse armastajate’ piirkonnakonvendil ristiti, valisin oma elu eesmärgiks täisaegse teenistuse ja olen siiamaani abipioneerina teeninud.”

Kahekümne ühe aastane Sławomir oli segatud spiritismi ja satanismi, mille ta hülgas, kui nägi, et Piibel sellise teguviisi hukka mõistab. „Aga Saatan jätkas visalt,” ütles ta. „Ühel ööl hakkas plaadimängija mängima, ilma et oleksin seda sisse lülitanud, ja ma kuulsin saatanlikku muusikat, kuigi olin kodunt kõrvaldanud kõik, mis oli seotud Kuradi kummardamisega. Ma palusin Jehoovat ja ta aitas mul vaimse tasakaalu tagasi saada. Psühhiaater, kellega ma vanemate õhutusel konsulteerisin, märkas mu seisundis põhjalikku paranemist ja jõudis järelduseni, et olen terve. Ta kirjutas mu kaardile: ’Jehoova tunnistajad ravisid terveks.’ ”

Vastupanek ilmalikule vaimule

Kruszwicast edelas asub Środa Śląska. „Ihaldusväärsed asjad” tulevad esile ka selles 9000 elanikuga väikelinnas. Neli aastat tagasi elas seal ainult üks meie vaimne õde. Kuid nüüd on seal Kuningriigi kuulutajate arv tõusnud 47-ni. Paljud tunnistajatest olid kunagi langenud spiritismi, narkomaania ja ebamoraalsuse püünistesse. Nad arvavad, et see oli suurel määral tingitud vaimsest tühjusest, mis valitseb kirikus, mis on võimeline inimesi ainult vaimselt hukka mõistma, aga mitte neid aitama. Tunnistajad pakuvad inimestele tõelist abi.

Koguduse noored on teinud kooli oma isiklikuks kuulutustöö territooriumiks. „Mu koolikaaslased ütlevad mulle tihti: ’Sa raiskad oma noorust,’ ” teatab 18-aastane Kasia. „Aga ma olen ära hoidnud mitmeid raskusi ja mu elu on muutunud mõttekaks. Ma viin koolis läbi mitmeid piibliuurimisi ega jäta hooletusse ei koduseid ülesandeid ega isiklikku uurimist. Tüdrukud, kes ütlevad, et ’raiskan oma noorust’, on juba emad ning maadlevad probleemidekoormaga.”

Vahitorni väljaanded on saanud väga populaarseks kohalikes koolides. Näiteks Poola keele õpetaja ütles oma õpilastele, et nad võtaksid meie ajakirja Awake! lihtsa keele eeskujuks, kui nad kirjandeid kirjutavad. Abipioneer Ewa leiab, et brošüür School and Jehovah’s Witnesses on väga kasulik. „Ma tõesti hindan seda väljaannet. Mu õpetajad on sellega hästi tuttavad. Mul pole kunagi probleeme olnud, et saada luba tundidest puudumiseks, et suurtele konventidele minna.” Selline noorte tubli hoiak rõõmustab Jehoova südant. — Õpetussõnad 27:11.

Paadunud karistusalused muutuvad

Środa Śląskast ida pool asub Strzelce Opolskie, kus on kaks vanglat. Üks on tugevdatud režiimiga vangla parandamatute süüaluste jaoks. Tunnistajad külastavad regulaarselt neid kahte karistusasutust, et tuua tõde vangidele, kellest paljud olid ka Suure Babüloni, valereligiooni ülemaailmse impeeriumi vangistuses. — Ilmutuse 18:1—5.

Tunnistajad uurivad Piiblit üksikute vangidega ja ka väikeste gruppidega ning mõned neist vangidest on ristitud. Kuigi nad peavad oma vanglakaristust kandma, kuulutavad nad aktiivselt head sõnumit teistele vangisolijatele. Üks vang, kes valmistus ristimiseks, tegi nii tähelepanuväärseid muudatusi, et vanglavõimud lubasid tal korra nädalas kodus käia. Teised on kirjutanud oma perekondadele ja väljendanud oma otsust vangist välja tulla mitte kui kurjategijad, vaid kui Jehoova tunnistajad.

Ühe vangla juhtiv ametnik kurtis, et ka katoliku preestrid käisid seal, aga nad ei saavutatud midagi. Ta küsis tunnistajatelt: „Mis teeb teid võimeliseks neid inimesi muutma ja uuesti jalule seadma?” Ühe vangi kiri oma perekonnale vastab: „Jehoova tunnistajad on siin vanglas jutustanud mulle Jumala imelisest tõotusest uue valitsuse, Jehoova Kuningriigi kohta, mis hakkab varsti maa üle valitsema. Siin on mul olnud aega Piibli valguses oma endist eluviisi analüüsida. Teinud valusaid järeldusi, on mind haaranud soov saada vabaks meheks ja Jumala Kuningriigi alamaks. Nüüd olen ristitud Jehoova tunnistaja.”

Teises vanglas kannavad paljud 25-aastast karistust mõrva eest. Regulaarseid piibliuurimisi viiakse läbi 12 mehega. Üks nendest pühendas oma elu Jehoovale ja ta ristiti ning teisedki kavatsevad need sammud ette võtta. Hinnates Jehoova tunnistajate poolt kasutatud õppemeetodite häid tulemusi, ütles vangla juhtiv ametnik: „Mul ei ole 12 karistusalust. Mul on neid 600. Palun aidake nad jalule seada. Ma varustan teid kõigega, mida te vajate, aga palun valmistage selleks programm. Hoolitsege nende eest!”

Täpselt nii vennad tegidki. Nad kandsid ette piibliteemalise programmi, mis käsitles elu eesmärki, tulevikulootust ning halbadest harjumustest loobumise tähtsust. Nad jutustasid ka endise vangi kogemustest, kes sai Jehoova tunnistajaks ning määrati aja jooksul kogudusevanemaks. Tunnistajad tõid ka esile silmapaistvamaid kohti teemantivarga ja uimastite kuritarvitaja elulugudest, kes õppisid tundma tõde.a Need 20 vangi, kes kohal olid, leidsid, et programm on väga huvitav, ja esitasid mitmeid küsimusi, mõned palusid isegi piibliuurimist.

Usk ja vastupidavus pannakse katsele

Lubaczów on 12 000 elanikuga väikelinn Ukraina piiri lähedal. Sealne kuulutustöö sai uut hoogu 1988. aastal, kui pioneerid kolisid appi 12 kohalikule kuulutajale. Nüüd on seal 72 aktiivset Kuningriigi kuulutajat ja äsjaehitatud kuningriigisaalis viibis 1991. aasta Mälestusõhtul juures 150 inimest.

Juunis 1991 külastas paavst Johannes Paulus II Lubaczówi. Kuid see ei tugevdanud mingil moel inimeste tõelist usku. Paljud neist on vaevatud kahtluste ja küsimustega elu eesmärgi ja tulevikulootuse kohta. Kui nad ei saa vaimulikkonnalt rahuldavaid vastuseid, pöörduvad nad Jehoova tunnistajate poole. Kuigi inimesed võivad algul oma religiooni hülgamise pärast südametunnistuse piinu tunda, aitab Piibli tõde, mida nad õpivad, neil mõista, et nad on teinud õige otsuse.

Honorata, praeguse üldpioneeri kogemus on tüüpiline. Umbes aasta tagasi pihil olles küsis ta preestrilt, mis on Jumala nimi. „Jumal on armastus — see on ta ilusaim nimi,” vastas preester. Veidi aja pärast ta lisas: „Sa oled nagu ämber kristallselget vett, mille sisse keegi on tinti tilgutanud. Tagajärjed on pöördumatud.” Nõnda sai ta vastuse. „Otsustasin siis, et minust saab Jehoova tunnistaja,” ütles Honorata. „Ka see on pöördumatu.”

Peaaegu kõik, kes Lubaczówis on tõde teada saanud, on pidanud kannatama tugevat, isegi fanaatilist vastuseisu. Aga see ei hirmutanud neid Piibli tõe omaksvõtmisest ega Jehoova poolt seisukoha võtmisest.

Elżbieta jutustab: „Alguses peksid nad mind kodus. Siis tormas mu perekond kuningriigisaali. . . . Nad viisid mu koju ja hakkasid oksliku kepiga ’õigust mõistma’. Mind peksti ja löödi pealaest jalatallani ainult sellepärast, et ma käisin läbi tunnistajatega. Olin nii kõvasti läbi pekstud, et vajasin kiiret meditsiinilist abi ja mind saadeti haiglasse. Jehoova aitas mind ja ma paranesin. Mu perekond hülgas mu. Kui ma mainisin seda preestrile, halvustas ta mind, öeldes: ’Sa tulid hädaldama ainult mõne hoobi pärast?’ ”

Teine õde meenutab: „Käisin igal aastal Częstochowas, et käia põlvili ristikäigul, mida ma pidasin iga siira katoliiklase kohuseks. Mul on ikka veel armid põlvedel.” Ta sai teada tõe 18-aastaselt ning ütles preestrile ja oma perekonnale, et ta ei lähe tagasi kirikusse. Teda peksti rängalt — „nii tugevalt, et sain peaajupõrutuse”, teatab ta. „Aga ma paranesin haiglas, nii et olin võimeline ’Vabaduse armastajate’ piirkonnakonvendile minema. Valasin rõõmupisaraid, kui nägin inimeste vahelist tõelist ühtsust ja armastust, kus puudus fanaatilisus — seda, mida ma iialgi ei näinud Częstochowas. Kui õnnelik ma olen, et olen kogenud Jehoova headust ja olen õppinud tema peale lootma.” Jehoova tugevdab ja toetab neid, kes heidavad oma koorma tema peale. — Laul 55:23.

Selles katoliiklikus riigis nii nagu kõikjal mujal, võtavad paljud Suure Babüloni vangid praegu kuulda kutset ’tulla temast välja’. Kui see on Jehoova tahe, jätkab tema kartmatu rahvas veelgi rohkemate „ihaldusväärsete asjade” kogumist, mis on hajutatud üle kogu Poola. Kindlasti vastavad veel paljud kutsele: „’Tule!’ Ja kellel on janu, tulgu; ja kes tahab, võtku eluvett ilma hinnata!” — Ilmutuse 18:4; 22:17.

[Allmärkus]

[Kaart lk 24]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

POOLA

Sztum

Kruszwica

Poznan

Varssavi

Środa Śląska

Częstochowa

Strzelce Opolskie

Lubaczów

[Pilt lk 26]

Kuningriigi sõnumi kuulutamine Kruszwicas Poolas