Väljakutse kuulutada maailma ühes suurimas sadamas
ROTTERDAM, mis asub seal, kus Euroopa vilkaima tegevusega jõgi Rein Põhjamerre suubub, on tuntud kui üks maailma suurimaid meresadamaid. Kuna siia saabuvad ligi 500 laevakompanii laevad, on Rotterdamil otseühendus enam kui 800 sihtpunktiga üle maailma. See on tõepoolest rahvusvaheline sadam.
Kuid see 650-aastane Hollandi sadam on midagi enamat kui vaid laevateede ristumiskoht. See on ka inimeste kohtumispaik. Igal päeval ja ööl voolab kõigist maailma nurkadest kokku meremehi. Need meremehed ei ole jäänud Madalmaade Jehoova tunnistajate tähelepanuta. Nagu tunnistajad kõikjal, otsivad nad viise, kuidas kuulutada igasugustele inimestele, kaasa arvatud meremeestele, maailma parimat sõnumit — sõnumit, et Jumala Kuningriik muudab maa peatselt Paradiisiks. — Taaniel 2:44; Luuka 23:43; 1. Timoteosele 4:10.
„Ümberpööratud misjoniülesanne”
Mõned aastad tagasi palus Madalmaade Vahitorni Ühing kuuel täisaegsel kuulutajal ehk pioneeril töötada laevalt laevale kogu Rotterdami sadama territooriumil. Pioneerid haarasid võimalusest kinni. Nad kogusid sadama juhtkonnalt andmeid, kaardistasid kaid ja mõistsid peatselt, et nende ees seisab väljakutsuv ülesanne.
„See on nagu ümberpööratud misjoniülesanne,” ütleb Meinard, kes sadamakuulutamist koordineerib. Mida ta silmas peab? „Tavaliselt võtab misjonär ette pika reisi, et inimeste juurde minna, aga meie juhtumil võtavad inimesed ette pika reisi, et meie juurde tulla.” Ta lisab: „Vaevalt et on võimalik kujutada ette rahvusvahelisemat kuulutusterritooriumi.” Rotterdam Europoort’i 1985. aasta aastaraamat teatas, et 1983. aastal, mil pioneerid seda erilist tööd alustasid, võttis Rotterdami sadam vastu 30 820 meresõidukit 71 erinevalt maalt. See on tõesti rahvusvaheline sadam!
„Sadamamisjonärid” — nagu meremehed pioneere peagi kutsuma hakkasid — on samuti sobivalt rahvusvahelist hõngu. Geert, Peter ja ta naine Karin on hollandlased; Daniël ja Meinard on pärit Indoneesiast; ning Solomon on etiooplane. Nende euroopa, aasia ja aafrika juured ületavad kaheksat keelebarjääri, kuid selles töös edu saavutamiseks tuli neil veel teisigi barjääre ületada.
„Ratastel kirik”
„Pole võimalik lihtsalt kaile kõndida, maabumistrepile ronida ja laevale astuda,” ütleb 32-aastane Peter, endine meremees. „Tarvis on läbipääsulubasid.” See tähendab lubasid minna sadamasildadele ja lubasid astuda laevadele. „See tähendas küllaga bürokraatlikku asjaajamist,” meenutab Peter, „aga kui saime kätte kaheksa luba, millel olid meie fotod ja ametlikud pitsatid, olime valmis täie jõuga tööle hakkama.” Nad jagasid 37 kilomeetrit kaisid kolmeks osaks, iga osa eest hoolitses kaks pioneeri.
Aga kuidas siiski saada hakkama arvukate keeltega, mida nii paljudest maadest tulnud meremehed räägivad? Kuigi pioneeridel oli varuks Piibli kirjandust 30 keeles ja nad seda nii palju kui võimalik oma jalgrattaile ladusid, ei tundunud kunagi olevat küllalt. „Kunagi ei tea kindlalt, millist keelt on vaja,” jutustab 30-aastane Solomon naeratades. „Tihti juhtub, et meremehed tahavad raamatut just nimelt selles keeles, mida sa kaasa ei võtnud, ja ütlevad siis, et nende laev lahkub umbes kolme tunni pärast.” Soovimata meremeestele pettumust valmistada, kihutab üks pioneeridest minema, hangib õiged raamatud, sõidab kiiresti tagasi ja annab need innukatele meremeestele. „Kui sama probleem tekkis siis, kui olime kuulutamas sadama osades, kuhu jalgrattaga sõitmine kolm tundi aega võttis,” ütleb Peter, „oli ilmne, et peame asja kuidagi teisiti lahendama.”
Ühel päeval tegid sadamapiirkonnas elavad tunnistajad pioneeridele ootamatu kingituse — kaks jalgrattakäru, millest kumbki oli pesupali suurune. Pioneerid täitsid kärud kõikvõimalikes keeltes kirjandusega, haakisid kärud oma jalgrataste taha ja suundusid sadamasse. Peatselt said kärud üldtuntuks. „Neist on saanud meie visiitkaardid,” ütleb üks pioneeridest. „Kui väravavaht näeb meid tulemas, avab ta värava, annab märku sisenemiseks, ja hüüab: ’Ratastel kirik on jälle kohal!’ ” Mõnikord, kui vaht näeb „ratastel kirikut” lähenemas, avab ta värava ja hüüab: „Kaks Poola laeva ja üks Hiina laev!” Sellised kasulikud vihjed võimaldavad pioneeridel minna pardale sobivas keeles kirjandusega. Aga nad peavad minema ka sobival ajal. Miks nii?
Õigeaegsed külastused ja õigeaegne sõnum
Pioneerid võivad rääkida meeskonnaga ainult nende hommikuste ja pärastlõunaste kohvipauside või lõunatunni ajal. Kokal aga on erinev tööaeg, ning kaptenit ja teisi ohvitsere võib kätte saada kogu päeva jooksul. Lisaks said pioneerid teada, et Rotterdamis ankrus seisvad Briti laevad peavad kinni Briti ajast (erinevus Hollandi ajast üks tund), nii et nende meeskonnad lähevad laeva söögisaali siis, kui mitte-Briti laevade meeskonnad naasevad tööle. On ilmne, et sadamapioneeri jaoks on hädavajalik asi töökindel kell.
Aga kas meremehed on valmis kasutama oma puhkepause piibliteemalisteks vestlusteks? „Ma leian, et reeglina on nad Kuningriigi sõnumile vastuvõtlikud,” ütleb 31-aastane Geert. „Võib-olla on see nii sellepärast, et nad oma silmadega näevad inimvalitsuste läbikukkumist.” Näiteks rääkisid mõned meremehed Geertile, et teraviljakuhjad, mida nad nälgivate etiooplaste jaoks olid maha laadinud, vedelesid ikka veel seal, kui nad mitmeid kuid hiljem uuesti seal käisid, ainult et selleks ajaks oli vili riknenud ja kubises rottidest. „Pole ime, et paljud meremehed ei looda enam poliitika peale,” märgib Geert. „Niisiis köidab neid Piibli tõotus ühestainsast valitsusest kogu inimkonna jaoks.”
Peter on sellega nõus. „Üks saksa kapten ütles, et kümme aastat tagasi oleks tema meeskond mind laevalt minema saatnud, aga tänapäeva muutuvad maailma olukorrad on äratanud nende huvi Piibli õigeaegse sõnumi vastu.” Üks korea laevakokk jutustas, et Iraani-Iraagi sõja ajal tabas Pärsia lahes rakett supertankerit, millel ta töötas, ja see süttis põlema. Ta tõotas, et kui ta jääb ellu, siis ta hakkab Jumalat otsima. Ta jäi ellu. Kui pioneerid teda hiljem Rotterdamis kohtasid, soovis ta kogu koreakeelset kirjandust, mida nad talle tuua said.
Enamik laevu jääb sadamasse mitmeks päevaks. See võimaldab pioneeridel kaks, kolm või rohkem korda tagasi minna, et pärast tööpäeva oma piibliteemalisi vestlusi jätkata. Ent mootoririkke korral võib laev kolmeks nädalaks ankrusse jääda. „See on halb kompaniile,” torkab üks pioneer naerusui, „aga hea meie tööle.” Sel juhul korraldavad pioneerid lisaks piibliteemaliste vestluste jätkamisele Ühingu ühe slaidiprogrammi, “The Bible—A Book for This Generation” (Piibel — Raamat selle põlvkonna jaoks) näitamise laeva söögisaalis. Mõned meremehed tulevad ka Jehoova tunnistajate koosolekutele, mida peetakse paljudes võõrkeelsetes rühmades Rotterdamis. See kestab, kuni mootor jälle käima hakkab. Siis tuleb Piiblid sulgeda. Otsad antakse lahti ja laev kaob sadamast — kuid mitte pioneeride meeltest.
Julgustavad lood meremeestega
Ajalehes toodud loetelude ja sadamavõimude avaliku arvutisüsteemi kaudu on sadamapioneerid kursis nende laevade saabumise ja lahkumisega, mida nad on külastanud. Kohe, kui mõni neist uuesti saabub, külastavad pioneerid innukalt meremehi, et teada saada, mis on peale viimast külaskäiku juhtunud. Kui julgustavaid lugusid meremehed räägivad!
Üks meremees levitas pärast mereleminekut raamatu Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal viiele laevakaaslasele ja kõik nad kuuekesi uurisid Piiblit. Ka luges ta lindile peatüki perekonnaelust ja taasesitas selle laeva söögiruumis kogu meeskonna kasuks. Ühel teisel laeval kinnitas lähedalasuva Antverpeni sadama kuningriigisaali külastanud meremees laeva söögisaali seinale suurte tähtedega sildi „Jehoova tunnistajate kuningriigisaal”. Seejärel kutsus ta meeskonnaliikmeid kohale selleks ajaks, kui ta ise piibliteemalist koosolekut juhatas. Enne sildi mahavõtmist kutsus ta meeskonda järgmisele koosolekule. Järgmisel nädalal olid silt ja meeskond jälle kohal.
Pioneerid said veel teada, et mõned meremehed ei pannud kunagi oma raamatuid riiulile. „Kui läksime Isaaci, Lääne-Aafrika raadio-ohvitseri kajutisse, oli raske leida istekohta,” jutustab Meinard. „Ühingu ajakirjad, raamatud ja sõnaregistrid olid kõikjal — ja nad olid avatud.” Isaacil oli valmis ka piibliteemaliste küsimuste loetelu, sest ta oli oodanud pioneeride korduskülastust.
Aga mõned meremehed ei mallanud oodata, kuni pioneerid neid külastavad. Ühel ööl, kui Geert oli magama läinud, helises ta telefon.
„Kes see küll võiks olla?” pomises Geert toru järele kobades.
„Halloo, sinu sõber siin!” kuulutas rõõmsameelne hääl.
Geert püüdis meelde tuletada, kes see võiks olla.
„Sinu sõber laevalt,” ütles hääl seejärel.
„Kell on kolm öösel!” ütles Geert.
„Jah, aga sa ütlesid mulle, et helistaksin kohe, kui mu laev jälle Rotterdami tuleb. Siin ma nüüd olen!” Peagi oli Geert teel, et kohata oma sõpra, kes oli huvitatud Jumala Sõnast.
„Viska oma leib vee peale”
Piibliteemalise kirjanduse hindamist väljendavad ka kirjad, mida meremehed pioneeridele on saatnud. Järgnevalt mõned väljavõtted:
„Hakkasin lugema raamatut Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal . . . Nüüd mõistan ma paljusid asju, mida ma varem ei mõistnud. Loodan, et meie laev tuleb jälle Rotterdami.” — Angelo.
„Lugesin raamatu läbi ja saadan sulle küsimused, et sa võiksid neile oma kirjades vastata.” — Alberta.
„Loen nüüd iga päev Piiblit. Olen rõõmus, et võin olla su sõber. See, et ma olen leidnud sõbrad, kes mind Jumala juurde juhatavad, on parim asi, mis mu elus on juhtunud.” — Nickey.
Sellised südantsoojendavad kirjad meenutavad pioneeridele seda, mida Piibel ütleb Koguja 11:1: „Viska oma leib vee peale, sest pikapeale sa leiad selle jälle!” Nad rõõmustavad eriti siis, kui kuulevad, et mõned meremehed on võtnud oma seisukoha Jehoova poolel.
Poola meremees Stanislavi näiteks erutas see, mida ta Ühingu raamatutest teada sai. Ta soetas kiiresti väikese raamatukogu piibliteemalisest kirjandusest ja uuris merel olles iga väljaande põhjalikult läbi. „Kui temast uuesti kuulsime,” ütleb Meinard, „kirjutas ta, et ta on ristitud.”
Folkert, sisevee-aluse kipper, kuulis Kuningriigi sõnumit esmakordselt Rotterdamis. Iga kahe kuu pärast oli ta jälle nädal aega sadamas ja uuris kõik seitse päeva Piiblit. Seejärel, enne järjekordsele kahekuisele reisile minekut, andsid pioneerid talle nende kuningriigisaalide aadresside nimekirja, mis tema laevaliinil asusid. Folkert külastas saale ja oli liigutatud soojast vastuvõtust, mis talle osaks sai. Peagi see kipper ristiti ja nüüd teenib ta innukalt Jehoovat.
Mike, Briti mereväeohvitser, oli varem olnud ühenduses Jehoova tunnistajatega ja oli merel olles Piiblit uurinud. Kord, kui fregatt, millel ta töötas, Rotterdamis ankrusse heitis, sõitis ta oma kokkupandaval jalgrattal kuningriigisaali. Seal nähtud armastus ja ühtsus jättis talle sellise mulje, et ta rääkis sõpradele, et ta on otsustanud oma töö maha jätta. Kuigi tal oli jäänud ainult neli aastat märkimisväärselt suure pensioni saamiseni, jäi ta oma otsuse juurde ja hiljem ta ristiti.
Meinard ütleb: „Mike’i, Stanislavi, Folkerti ja teiste innukus teenida Jehoovat ajendab meid jätkama sadamas nende sarnaste meremeeste otsimist.”
Kas sina võid osaleda?
Ühes maailma suurimas sadamas ligi kümme aastat kestnud kuulutamisele tagasi vaadates on kuus „sadamamisjonäri” kogu südamest ühel meelel — see on olnud väljakutsuv, kuid tasutoov ülesanne. „Pärast igat kuulutuspäeva,” teeb Meinard kokkuvõtte, „sõidame koju tundega, et keegi neist meremeestest ootas meie külastust.”
Kas sinu paikkonna sadamas võiks olla meremehi, kes ootavad külastust? Võib-olla saavad sinu koguduse vanemad korraldada, et sinagi võiksid osaleda selles väljakutsuvas, kuid tasutoovas töös.
[Kast lk 20]
JÕUDMINE TERRITOORIUMIDELE, KUS TÖÖ ON KEELATUD
Hiljuti peatus Rotterdamis ühe aasta jooksul üle 2500 laeva nendest maadest, kus Jehoova tunnistajate tegevus on keelu all. Sadamapioneerid nägid selles võimalust jõuda Piibli sõnumiga nendele territooriumidele.
Ühel esimestest aasia laevadest, mida pioneerid külastasid, levitasid nad kõik kaasasolnud 23 raamatut, valmistades mõnedele meeskonnaliikmetele pettumuse, sest neil ei õnnestunud raamatut saada. Ühe teise Aasia laeva kokapoiss oli ettevaatlikum. Pärast seda, kui ta oli pioneerilt raamatu vastu võtnud, tagastas ta selle paberisse pakitult ja aadressiga selle peal. Pioneer mõistis põhjust. Poisi jaoks oli liiga ohtlik seda enesega kaasa võtta. Samal päeval läkitati see postiga Kaug-Itta teele.
Aafrikast tulnud laeva pardal oli meremees, kellel oli kaasas kirjanduse loetelu, mida tunnistajad kodumaal tahtsid. Sellest ajast peale on iga kord, kui see meremees koju sõidab, ta kohver kirjandust täis. Ühelt teiselt Aafrika maalt pärit meremees oli tõsiselt pettunud, kui pioneer, kes temaga uuris, sai anda talle ainult kolm eksemplari raamatut Making Your Family Life Happy (Oma perekonnaelu õnnelikuks muutmine). „Sellest ei jätku!” hüüatas meremees meeleheites käsi laiutades. „Vennad kodus vajavad 1000 raamatut!” Meremehe isikliku julgeoleku pärast veenis pioneer teda võtma iga kord kaasa ainult 20 eksemplari.
Võib-olla kõige liigutavam oli see aeg, mil pioneerid said teada, et üks laev tuli maalt, kus tunnistajaid nende usu pärast taga kiusatakse ning kus paljud on kaotanud oma töö ja vara. Kui nad said teada, et pardal olev stjuuard on tunnistaja, külastasid nad kaptenit ja palusid temalt luba saata tema laevaga hädaabi. Kapten nõustus, ja mõni päev hiljem oli sada suurt kotti riideid, kingi ja muud kaupa teel selle maa tunnistajatele.
[Kast lk 21]
KUULUTAMINE LAEVAST LAEVA — NAISE PILGU LÄBI
„Alguses ma kõhklesin Peteriga kaasa minna,” meenutab Karin, ainuke naine nende pioneeride hulgas, „sest olin kuulnud, et meremehed on sageli toored ja purjus. Ent olen leidnud, et enamik neist on viisakad. Kui meremees on teada saanud, et me oleme abielupaar, võtab ta tihti välja oma naise ja laste pildi ning hakkab oma perekonnast jutustama. Sellisel viisil oleme levitanud palju eksemplare raamatut Making Your Family Life Happy.”
Kui abielumees ja -naine külastavad laeva, on kergem ühendusse astuda ka meeskonnaliikmete naiste ja teiste naistega, kes mõnikord töötavad õdedena. „Nad on võõraste suhtes harilikult tagasihoidlikud,” ütleb Karin, „aga kui nad märkavad mind, siis sekkuvad nad meelsamini vestlusesse.”
Mis oli tema ülesande puhul suurim väljakutse? „Nöörredelid,” vastab Karin. „Ma vihkasin neid ebakindlaid asju.” Kas sai ta oma kartusest jagu? „Jah. Kord, kui kõhklesin ühte redelit mööda üles ronida, vaatas seda pealt rühm Paraguay meremehi ja hüüdis: ’Sa saad hakkama. Looda vaid Jumalale.’ Muidugi,” ütleb Karin naeratades, „pärast seda märkust ei olnud mul muud valikut kui üles minna.” Teda imetlev abikaasa ütleb: „Nüüd, kui on kulunud neli aastat ja on nähtud paljusid nöörredeleid, ronib ta nagu meremees.”
Karin ja ta abikaasa Peter käisid Vahitorni Gileadi Piiblikooli 89. kursusel Ameerika Ühendriikides. Ja 28. septembril 1990 läksid nad uude piirkonda Ecuadori, maale, kus on sadam. Nad peaksid tundma end seal nagu kodus.
[Kast lk 22]
KAS SA OLED MEREMEES?
Kas sa tahaksid tulla Jehoova tunnistajate ingliskeelsele koosolekule, kui su laev on ankrus ühes maailma suurimatest sadamatest? Hoia siis käepärast järgnev praegu kehtiv kuningriigisaalide aadresside ja koosolekute aegade loetelu:
Hamburg, Schellingstr. 7—9; laupäeval 16.00; telefon 040—4208413
Hongkong, 26 Leighton Road; pühapäeval 9.00; telefon 5774159
Marseilles, 5 Bis, rue Antoine Maille; pühapäeval 10.00; telefon 91 79 27 89
Napoli, Castel Volturno (40 km Napolist põhjas), Via Napoli, Via Salerno nurgal, Parco Campania; pühapäeval 14.45; telefon 081/5097292
New York, 512 W. 20 Street; pühapäeval 10.00; telefon 212—627—2873
Rotterdam, Putsestraat 20; pühapäeval 10.00; telefon 010—41 65 653
Tokyo, 5—5—8 Mita, Minato-ku; pühapäeval 16.00; telefon 03—3453—0404
Vancouver, 1526 Robson Street; pühapäeval 10.00; telefon 604—689—9796