Jehoova tee on parim eluviis

JUTUSTANUD ERKKI KANKAANPÄÄ

LAPSEST peale oli mu eesmärk teenida Jehoova tunnistajate Soome harubüroos ehk Beetelis, nagu seda kutsutakse. Kui siis reisiv ülevaataja küsis minult 1941. aasta suvel: „Millised on su tulevikuplaanid?”, vastasin: „Olen alati tahtnud minna Beetelisse.”

„Jäta parem need unistused; sind ei kutsuta kunagi Beetelisse,” ütles ta. Olin algul sügavalt pettunud, kuid otsustasin siis lihtsalt jätta selle asja Jehoova hoolde. Mõne kuu möödudes sain kutse teenida Beetelis.

Olin 17-aastane arg maapoiss, kui helistasin ühel väga külmal ja selgel 1941. aasta novembripäeval Helsinki harubüroo uksekella. Varsti tervitas mind harubüroo ülevaataja Kaarlo Harteva. Tookord oli harubüroo ülevaatuse all 1135 Soome tunnistajat.

Kristlik pärand

Mu isa oli 1914. aastal saanud Vahitorni Ühingu väljaande Jumalik aegade kava. Kuid peagi puhkes Esimene maailmasõda ja ta ei jõudnud raamatut läbi lugeda.

Soome võitlus rahvusliku iseseisvuse eest tekitas probleeme. Moodustus kaks võimsat rühmitust: valged ja punased. Valged esindasid kapitaliste ja keskklassi, samal ajal kui punased esindasid töölisi. Minu isa püüdis olla neutraalne ja jäi kummastki rühmitusest täielikult eemale. Ometi pidasid mõlemad rühmitused teda kahtlaseks.

Lõpuks mõistetigi isa kaks korda surma, algul valgete ja pärast punaste poolt. Kord kui mõrvati üks mees ja mõrvarit ei leitud, mõisteti surma kümme noort meest, nende hulgas mu isa. Üks mu isa õpetajaist, kes kuulus vandenõunike kogusse, soovitas tema puhul erandi teha ja sellega nõustuti. Ülejäänud üheksa noort hukati.

Teisel korral vabastati isa jällegi erandlikult surmaotsuse alt. Pärast seda otsustas ta minna sõnasõnaliselt põranda alla! Ta tegi koos vennaga maa-aluse punkri, kus nad elasid sõja lõpuni. Nende elushoidmiseks varustas noorem vend neid toidu ja joogiga.

Pärast sõja lõppu 1918. aastal isa abiellus ja ehitas punkri lähedale maja. Sain sellega hiljem hästi tuttavaks, kuna see oli mulle mängumaaks. Isa rääkis mulle, et ta palvetas palju, kui ta end seal maa all varjas. Ta tõotas Jumalale, et ta on valmis Teda teenima, kui ta vaid kunagi saab teada, kuidas seda teha.

Peatselt pärast abiellumist otsustas isa ärireisile minnes midagi lugemiseks kaasa võtta. Ta leidis pööningult raamatu Jumalik aegade kava, mille oli aastate eest ostnud. Ta avas selle peatüki kohalt „Jehoova päev” ja luges seda. Ta kordas endamisi: „See on tõde, see on tõde.” Pööningult alla tulles ütles ta emale: „Olen leidnud õige religiooni.”

Peaaegu kohe hakkas isa õpitut teistele kuulutama, rääkides kõigepealt oma sugulastele ning naabritele. Siis hakkas ta esitama avalikke kõnesid. Peatselt ühinesid temaga teised sealkandi inimesed. Kui isa sai kokku piibliuurijatega, nagu Jehoova tunnistajaid tookord kutsuti, ristiti ta 1923. aastal. Kui meie, lapsed, sündisime, — meid oli lõpuks neli —, ei jätnud isa meie õpetamist hooletusse. Pärast koguduse moodustamist nõuti meilt, et me viibiksime igal koosolekul.

Varased mälestused

Minu varased mälestused on seotud meie kodukoguduses peetud kokkutulekuga 1929. aastal, kui olin viieaastane. Lähikogudustest tuli palju inimesi ja kohal oli ka harubüroo esindaja. Tookord oli vähemalt Soomes kombeks kokkutulekutel lapsi õnnistada. Nii õnnistas Beeteli vend lapsi just nagu Jeesus oma teenimise ajal. Ma pole seda kunagi unustanud. — Markuse 10:16.

Teine varane mälestus on aastast 1931, mil võeti vastu nimi Jehoova tunnistajad. Minu isa, olles teadlik selle sündmuse tähtsusest, luges kogudusele pühalikult ette teate meie uue nime kohta.

Alates ajast, mida mäletan, olin koos isaga kuulutustööl. Alguses lihtsalt kuulasin teda, aga lõpuks tegin ise tööd. Reisiva ülevaataja külaskäigu puhul 1935. aastal käisin kõigi naabrite pool ja kutsusin neid koosolekule. Pakkusin neile ka brošüüre ja mõned inimesed võtsid need vastu.

Kool ja tähtis otsus

Meie, neli last, olime kooli ainukesed lapsed, kellel olid tunnistajatest vanemad, ja meid pilgati tihti, sest me ei käitunud teiste noorte kombel ebakristlikult. Kuigi koolikaaslased püüdsid ahvatleda mind suitsetama, ei teinud ma seda kunagi. Meid kutsuti pilkavalt ka russellasteks (Russell oli Vahitorni Ühingu esimene president) või hartevalasteks (Harteva oli siis Soome harubüroo ülevaataja). Mul on rõõm öelda, et mõnedest noortest, kes meid kord pilkasid, said lõpuks tunnistajad.

Mu õpetaja julgustas mind õpinguid jätkama ja teatud ajal mõtlesin insenerikutsele. Aga 1939. aasta kevadel oli Poris Jehoova tunnistajate konvent, mis sai mu elu pöördepunktiks. Nii minu noorem vend Tuomo kui mina pühendasime end Jehoovale ja sümboliseerisime seda veeristimisega sellel 1939. aasta 28. mai konvendil. Seejärel, septembri algul, algas Teine maailmasõda.

Olukorrad Euroopas muutusid dramaatiliselt. Soome ja Nõukogude Liidu vahekord muutus kriitiliseks. Minu isa rõhutas, et Harmagedoon on lähenemas ja julgustas meid pioneeriks hakkama. Niisiis alustasime vennaga detsembris 1940 pioneertööd Põhja-Soomes.

Pioneertöö ja Beeteli teenistus

Kui olime pioneerid, elasime enamiku ajast Yrjö Kallio pool. Ta oli vend, kellest oli saanud piibliuurija 30 aastat varem Ameerika Ühendriikides Pennsylvanias. Yrjö oli äärmiselt sooja südamega vend ja ta tegi kõik, et meil oleks hea olla. Tema lihane vend Kyösti Kallio oli aastatel 1937 kuni 1940 Soome president. Yrjö rääkis meile, et oli andnud oma vennale põhjaliku tunnistuse, selgitades talle, et ainult Jumala Kuningriik annab lootuse heale valitsusele ja kestvale ülemaailmsele rahule.

Aja jooksul kasvas mu soov saada Beeteli pere liikmeks. Õnneks, vaatamata reisiva ülevaataja hoiatusele mitte hellitada tühja lootust, võeti vastu mu avaldus teenida Beetelis. Kõigepealt töötasin jooksupoisina. Peatselt sain eesõiguse töötada vabrikus. Töötasin seal mitmetes osakondades, kaasa arvatud meie väike trükikoda ja väljastusosakond.

Neutraalsuse säilitamine

Aastal 1942, kui olin 18-aastane, kutsuti mind sõjaväeteenistusse. Kuna keeldusin teenistusse astumast, said mulle osaks pikad ülekuulamised, kahel korral sihiti mu pihta relvast. Teistel kordadel rakendati füüsilist vägivalda. Ka hoiti mind ülekuulamisperioodil kütmata vangikambris, kus oli kohutavalt külm.

Lõpuks, jaanuaris 1943, saabus minu ja teiste tunnistajate üle kohtumõistmise aeg. Meid üle kuulanud armeeohvitser nõudis, et saaksime vähemalt kümme aastat vangistust. Sõjaväevaimulik soovis isegi rangemat kohtuotsust, nõudes kirjas ’surmaotsust või nende reeturite saatmist dessantväe parašütistidena Venemaale [tõenäoliselt tähendanuks see surma], mis oleks neile täiesti paras’.

Korraldati kohtuprotsessi imitatsioon. Mind kutsuti kohtu ette ja mulle loeti ette surmaotsus. Tegelikult osutus see järjekordseks püüdeks mind hirmutada, sest hiljem samal päeval kutsuti mind uuesti kohtu ette ja mulle mõisteti kolm ja pool aastat vanglakaristust. Tegin otsuse kohta edasikaebuse ja karistus lühendati kahele aastale.

Vanglas oli toit napp ja teised vangid esitasid õelaid ähvardusi. Kaks korda ründasid mind homoseksualistid, kuid õnneks pääsesin. Üks neist ähvardas mind tappa, kui ma ei allu tema nõudmistele. Aga nii nagu teisteski katsumustes, kutsusin appi Jehoovat ja ta aitas mind. Selle vangi ähvardus polnud tegelikult tühiasi, sest ta oli varemgi tapnud. Pärast vabanemist sooritas see mees jällegi mõrva ja sattus uuesti vanglasse.

Kahtlemata just seepärast, et Jehoova tunnistajaid tuntakse kui usaldusväärseid inimesi, sain ma peagi usaldusvangiks. Minu töö oli teistele vangidele toiduportsjonite jagamine ja mul lubati vabalt vangla territooriumil liikuda. Seetõttu ei olnud piisavalt toitu mitte ainult minul, vaid ma sain hoolitseda ka selle eest, et mu kristlike vendade eest hästi hoolt kantaks. Üks vend võttis vanglas isegi mitu kilo juurde, mis on toidunappust arvestades väga harukordne asi!

Vabanesin vanglast septembris 1944, samal päeval, mil vabanes vend Harteva. Minu vabanemine tähendas naasmist Beetelisse. Mõtlesin omaette: „Teen palju meelsamini 16 tundi päevas kõva tööd Beetelis, kui istun vanglas.” Ma pole tõesti kunagi töötegemisest kõrvale hoidunud!

Mitmesugused teenistuseesõigused

Hiljem, aastal 1944, kohtasin Margitit, nägusat noort pioneeri, kes minu tähelepanuavaldustele vastas, ja me abiellusime 9. veebruaril 1946. Meie esimesel abieluaastal teenisin mina Beetelis, samal ajal kui Margit töötas Helsinkis pioneerina. Jaanuaris 1947 määrati meid ringkonnatööle.

Reisiva ülevaataja tööl olles elasime tihti perekondade juures ja jagasime koos nendega ühtainust tuba. Me teadsime, et nad pakkusid meile parima, mis neil oli, ja me ei nurisenud kunagi. Noil päevil olid ringkonnad väikesed ja mõnes koguduses polnud üldse ristitud tunnistajaid!

Aastal 1948 kutsuti meid tagasi Beetelisse. Kaks aastat hiljem tuli Wallace Endres Ameerika Ühendriikidest Soome ja ta määrati peatselt harubüroo ülevaatajaks. Ta julgustas meid soojalt jätkama inglise keele õppimist, mida me ka tegime. Nii kutsuti meid Vahitorni Gileadi Piiblikooli 19. misjonäride kursusele, mis algas 1952. aasta veebruaris New Yorgis South Lansingis.

Pärast lõpetamist määrati meid tagasi Soome. Kuid enne Ameerikast lahkumist sain ma Jehoova tunnistajate New Yorgi Brooklyni rahvusvahelises peakorteris ettevalmistuse tööks trükimasinatega.

Naasnud Soome, määrati meid reisiva ülevaataja tööle, kuid seejärel, aastal 1955, kutsuti meid tagasi Soome harubüroosse. Sain sellel aastal vabriku ülevaatajaks ja kaks aastat hiljem, aastal 1957, määrati mind harubüroo ülevaatajaks. Alates 1976. aastast olen teeninud Soome harukomitee koordinaatorina.

Olen õnnelik, et nii mu isa ja kui ka ema jäid surmani Jehoovale ustavaks. Aja jooksul on rohkem kui sada isa sugulast saanud Jehoova tunnistajaks. Ja tänase päevani teenivad mu vend ja õed ning kõik nende perekonnad Jehoovat, ning üks mu õdedest on pioneer.

Rikas, tasutoov elu

Aastad on olnud täis tööd ja veelkord tööd, aga kuna see on Jumala töö, on see olnud tõepoolest rikas ja tasutoov töö. (1. Korintlastele 3:6—9) Minu elu pole sugugi olnud mõnus pärituult purjetamine. On olnud küllalt muresid ja raskusi. Mõistsin juba varakult, et elus peab õppima ennast distsiplineerima. Ei saa alati teha seda, mida sa soovid. Mind parandati sageli, ja järk-järgult õppisin tundma õiget eluviisi.

Näiteks õpetasid sõjaaja katsumused ja puudus mind luksuseta elama. Õppisin mõistma, kas teatud asi on tõesti vajalik või mitte. Mul on siiani harjumus küsida endalt, kas ma vajan seda või teist asja. Ja kui mõistan, et see pole üldse oluline, jätan selle ostmata.

Jehoova juhatus, mida ta on andnud oma organisatsiooni kaudu, on olnud ilmne. Mul on olnud rõõm näha Jehoova tunnistajate arvu kasvu nende aastate jooksul, kui ma olen olnud Soome harubüroos, 1135-lt enam kui 18 000-ni! Ma võin tõesti näha, et minu tööd on õnnistatud, aga ma tean, et seda on õnnistatud seepärast, et see on Jehoova, mitte meie töö. (1. Korintlastele 3:6, 7) Varakult elus valisin Jehoova tee ja see on tõesti osutunud parimaks eluviisiks.

[Pilt lk 23]

Erkki Kankaanpää tänapäeval koos oma abikaasa Margitiga