Püüdlemine kuueaastaselt seatud eesmärgi poole

JUTUSTANUD SANDRA COWAN

Paljud vanemad valivad oma laste jaoks karjääri, nagu näiteks muusika või balleti ja hakkavad neid juba väga noores eas selleks ette valmistama. Täpselt seda tegi ema minuga. Alates sellest, kui sain kahenädalaseks, võeti mind kaasa kõigile kristlikele koosolekutele ja välja põlluteenistusele.

KUI sain nelja-aastaseks, arvas ema, et olen valmis ise tunnistust andma. Mul on elavalt meeles esimene püüe. Sõitsime suure talumaja juurde ja sel ajal, kui ema koos teistega autos ootas, väljusin autost ja kõndisin ukse juurde. Lahke proua kuulas, kui pakkusin talle kümmet brošüüri. Tasuks nende eest andis ta mulle suure tahvli seepi. Pidin seda kahe käega hoidma. Olin erutatud!

Selsamal 1943. aastal avas uksed Vahitorni Gileadi Piiblikool, et täisaegseid pioneerteenijaid misjonitööks ette valmistada. Ema julgustas mind misjoniteenistust elu eesmärgiks võtma. Tookord raevutses Euroopas Teine maailmasõda ja ema jutustas mulle Euroopa tunnistajate väikestest lastest, kes vanematelt ära võeti. Ta soovis, et oleksin küllalt tugev, seismaks vastu igasugustele katsetele.

Mind ristiti 1946. aasta suvel Ohio Clevelandi rahvusvahelisel konvendil. Kuigi olin vaid kuueaastane, olin täis otsustavust viia täide oma pühendumine Jehoovale. Sel suvel teenisin esimest korda pioneerina. Mäletan, et ühel hommikul levitasin inimestele Kalifornia San Diego kaubakeskuses 40 ajakirja. Olen kindel, et aitas kaasa see, et olin väike ja jutukas.

Tihti kuulutasime Beth-Sarimi ümbruses, kus põdur Vahitorni Ühingu president vend Rutherford veetis talved enne oma surma 1942. aastal. Me käisime regulaarselt sealsete täisaegsete teenijate juures ja sõime nendega õhtust. Need rõõmsad külaskäigud aitasid mul jõuda otsusele, et see on tõepoolest selline elu, mida soovin. Tegin tookord Gileadi Kooli ja misjoniteenistuse oma elu eesmärgiks.

Järgmisel aastal läksid mu vanemad lahku, kuid muutunud olukord perekonnas ei summutanud meie vaimsust. Ema oli pioneer ja väga huvitatud meile vennaga antavast ettevalmistusest. Meie pisike järelhaagis kihas kristlike vendade ja õdede külaskäikude tõttu. Ema pidas tähtsaks, et kohtuksin Gileadi kooli lõpetanutega. Kaks sellist lõpetanut olid Lloyd ja Melba Barry, kes külastasid meid reisiva ülevaataja tööl olles, kui nad ootasid luba välismaale Jaapanisse sissesõitmiseks. Nad võtsid aega minu — misjonäriks ihkava pisikese tüdruku — jaoks, ja see avaldas mulle tõesti tugevat muljet.

Kui olin kümneaastane, abiellus ema imetoreda tunnistajaga, kes oli samuti pioneerteenija. Ta lapsendas meid vennaga mitte ainult paberil, vaid ka oma südames. Tema armastus Jehoova vastu ja innukus teenimises olid väga nakatavad.

Ema ja isa töötasid ühiselt, et juhatada meid, mõlemaid lapsi, läbi raskete murdeea aastate. Meie kodu oli vaimne sadam, millele ma heldinult tagasi vaatan. Neil polnud kerge väikese sissetuleku juures pioneeritööd teha ja samal ajal kahte last kasvatada; see nõudis eneseohverdamist. Kuid ema ja isa lootsid kindlalt Jehoovale ja seadsid Kuningriigi huvid esikohale.

Kui hästi ma mäletan 1950. aasta New Yorgi rahvusvahelist konventi! Isa võttis pangast laenu, ning väljaminekute vähendamiseks võtsime peale kolm reisijat. Kogu tee San Diegost New Yorki istusime meie — isa, ema, vend ja mina — esiistmel, kuna ülejäänud istusid tagaistmel. Kuna tööandja keeldus isa kaheks nädalaks vabaks laskmast, maksis sellel konvendil käimine isale töökoha. Kuid isa kinnitas meile, et Jehoova hoolitseb meie vajaduste eest, ja Ta hoolitseski. Isa müüs auto, et maksta tagasi pangalaen, ning sai seejärel parema töökoha. Need ja taolised kogemused osutusid minu jaoks hindamatuteks aastaid hiljem, kui olime koos abikaasaga raskete olukordade ees.

Tagasiteel New Yorgist külastasime Kuningriigi farmi, kus mul oli võimalus esimest korda näha Gileadi Kooli. Mäletan, et seisin ühes klassiruumis ja ütlesin endale: „Ma pole veel 11-aastanegi. Ma ei saa iialgi siia tulla. Enne jõuab kätte Harmagedoon.” Aga tänu sellele külaskäigule olin rohkem kui kunagi varem täis otsustavust võtta eesmärgiks Gilead.

Eesmärgi nimel töötamine

Alates esimesest klassist olin igal suvevaheajal pioneeritööl. Seejärel, kaks nädalat pärast keskkooli lõpetamist juunis 1957, sain üldpioneeriks.

Piirkonnakonvendi koosolek Gileadist huvitatutele, mis peeti 1957. aastal Los Angelesi konvendil, oli minu jaoks eriline. Kui sisenesin koosolekutelki, kohtusin Billiga, noore vennaga, keda tundsin juba kuueaastaselt. Viimasel aastal oli ta teenimas Louisianas, seal, kus vajadus oli suurem. Olime üllatunud, saades teada, kui väga me mõlemad misjoniteenistusest huvitatud olime. Kuus kuud hiljem otsustasime teha sellest ühisprojekti. Kirjutasime Ühingule ja palusime, et meile määrataks ülesanne, ja kuu aega enne pulmi määrati meid Lääne-Virginiasse Romneysse.

Kolisime sinna teel New Yorgi konvendile 1958. aastal. Sel konvendil olles käisime Gileadist huvitatute koosolekul. Kohal oli sadu inimesi. Vaadates seda rahvahulka, tundsime, et väljavaade, et meid Gileadi kutsutaks, on tõesti nigel. Sellele vaatamata andsime sisse eelavalduse, kuigi olime vaid 11 nädalat abielus olnud. Järgmise aasta Philadelphia piirkonnakonvendil andsime sisse teise avalduse.

Romneys õppisime koos Billiga kindlalt lootma Jehoovale, kes meid rasketest olukordadest välja aitab. Romneys elas umbes 2000 inimest. Tööd oli võimatu leida. Elasime 5-meetrises omatehtud järelhaagises, mis oli mõeldud Kalifornia kliima jaoks. Meil polnud vett, kütet ega külmikut. Sees muutus nii külmaks, et pidime vee saamiseks ämbris jääd lõhkuma. Vennad aitasid meid niipalju, kui suutsid ja jagasid meiega toitu, mida nad olid jahil käies hankinud. Sõime kitse-, kähriku- ja oravaliha. Rohkem kui kord arvasime, et meil pole sellel päeval midagi süüa, aga kui jõudsime teenistusest koju, leidsime, et meie ukse ette oli jäetud õunu või juustu.

Pingutasime üheksa kuud elada järjest napimaks ja napimaks jääva rahasummaga. Lõpuks otsustasime, et on tark kolida Marylandi Baltimore’i, kus Billil oleks võimalus tööd leida. Kui rääkisime vendadele oma otsusest, nutsid vennad ja nutsime meie. Niisiis otsustasime veel natuke vastu pidada.

Kohe pärast seda pakkus üks tunnistaja, kes oli 60 kilomeetri kaugusel Marylandis Westernporti kaubamaja juhataja, Billile osaajatööd. Selsamal kuul pakkus üks meie piibliõppijaid meile kena pisikese möbleeritud maja, kus oli hiigelsuur söega köetav ahi. Sellest ajast sai meie lemmikkirjakohaks Malakia 3:10. Jehoova oli kallanud meile õnnistust rohkem, kui me ootasime.

Lõpuks Gilead!

Meie elu üks erutavamaid päevi oli 1959. aasta novembris, mil saime kutse tulla Gileadi. Meid kutsuti 35. kursusele, viimasele Kuningriigi farmis peetavale kursusele. Kui seisin samas klassiruumis, mida olin lapsena külastanud, valdas mind soe õnnetunne, mille kirjeldamiseks ei leia sobivaid sõnu.

Gilead oli vaimne oaas. See oli nagu viis kuud kestev elu uues maailmas. Harva ootame midagi oma elus aastaid ja leiame siis, et see on parem, kui oskasime arvata. Just nii oli Gileadiga.

Meid määrati Indiasse, kuid lõpuks keelduti meile viisasid andmast. Niisiis, peale aastast New Yorgis ootamist määras Vahitorni Ühing meid uude kohta, Põhja-Aafrikasse Marokosse.

Misjonäridena Marokos

Veetsime Marokos 24 rõõmurikast aastat ja armusime inimestesse kohe pärast saabumist. Õppisime nii prantsuse kui hispaania keelt, mis aitas meil suhelda seal elavate paljudest rahvustest inimestega. Enamikul juhtudel vastasid Kuningriigi sõnumile need, kes olid pärit teistest maadest.

Üks naine, kellega Piiblit uurisin, oli hispaania flamenkotantsija, kes tantsis Casablanca kabarees. Peale Piibli põhimõtete tundmaõppimist jättis ta maha kabareeomaniku, kellega ta koos elas, ja pöördus tagasi Hispaaniasse. Seal kuulutas ta kõigile perekonnaliikmetele, ja mõned võtsid vastu Piibli tõed, mida ta nendega jagas. Hiljem pöördus ta tagasi Casablancasse, kus ta jäi Jumalale ustavaks kuni oma surmani 1990. aastal.

Esimestel Marokos viibimise aastatel nägime Kuningriigi kuulutajate arvu kasvu. Kui aga välismaalastel muutus raskeks töö- ja elamisloa saamine, rändasid tunnistajad välja Euroopasse. Mõned neist, kellega uurisime, on nüüd Uus-Meremaal, Kanadas, Ühendriikides, Bulgaarias, Venemaal ja Prantsusmaal ning mõned neist osalevad täisaegses teenimises.

Aprillis 1973 keelati äkitselt meie kuulutustöö Marokos. Milline löök see oli! Neljapäeva õhtul olime õnnelik rahvahulk kuningriigisaalis ja ajasime juttu, kuni tuled välja lülitati, andmaks meile märku, et on aeg koju minna. Meil polnud aimugi, et me ei näe enam kunagi, kuidas need tuled sellise avameelse kristliku vennaskonna üle paistavad. Keeluolukorras piirdusid koosolekud ja ringkonnakokkutulekud väikeste rühmadega kodudes. Et võtta osa piirkonnakonventidest, reisisid tunnistajad kas Prantsusmaale või Hispaaniasse.

Kuna meie hulk kahanes, olid vähesed Marokosse jäänud kuulutajad üsna kiindunud üksteisesse. Kui siis Vahitorni Ühing otsustas lõpuks harubüroo sulgeda ja meid kusagile mujale määrata, valasime palju pisaraid.

Kesk-Aafrikasse

Meie uus ülesanne oli Kesk-Aafrika Vabariik. Milline tohutu erinevus, võrreldes Põhja-Aafrikaga! Kui Maroko kliima sarnanes väga Lõuna-Kalifornia kliimaga, siis nüüd leidsime endid olevat palavas, niiskes troopikas.

Tuli seista silmitsi uute probleemidega. Näiteks tuli mul nüüd talitseda oma hirmu roomavate olevuste ees. Kolmel korral, kui ma ukseavausest sisenesin, kukkus mulle sisalik pähe. Mõnikord, kui olin piibliuurimist läbi viimas, otsustas rott meiega ühineda! Kuigi tahtsin püsti karata ja põgeneda, õppisin ennast valitsema, pööramata oma silmi härra Rotilt, ja hoidsin raamatukotti ning jalgu põrandast kõrgemal, kuni ta otsustas lahkuda. Leidsin, et leppida võib kõigega, kui sa vaid visalt jätkad.

Olnud seal kuus kuud, anti raadio kaudu edasi teade, et meie töö on keelatud! Niisiis, meie kuningriigisaalid suleti ja misjonäridel paluti maalt lahkuda. Vaid meil ja ühel teisel abielupaaril õnnestus veel kolmeks aastaks harubüroosse jääda. Siis, ühe pühapäevahommikuse Vahitorni-uurimise ajal, saabus relvastatud politsei ja viis meid politsei peakorterisse. Nad vabastasid naised ja lapsed, kuid jätsid vahi alla 23 venda, kaasa arvatud mu abikaasa Billi. Kuue päeva pärast lasid nad tal tulla koju asju pakkima; kolme päeva pärast 1989. aasta mais lahkusime valitsuse korraldusel maalt. See oli järjekordne pisaraterohke lahkumine lennuväljal, kuhu paljud meie vennad meiega hüvasti jätma tulid.

Lõpuks Sierra Leone

Meie praegune ülesanne on Lääne-Aafrika Sierra Leone, armas maa kaunite valgeliivaliste randadega. Inimesed on väga sõbralikud ja põlluteenistus on nauding. Igas majas pakutakse meile istet, seda sageli mangopuu või kookospalmi varjus. Inimestele meeldib Jumalast rääkida ja nad toovad jälgimiseks välja oma Piibli.

Töötame mõlemad Billiga Freetowni Beeteli kodus. Teenin vastuvõtjana ja töötan ka tellimuste ja koguduste arvetega. Pärast 16 aastat teenimist maades, kus meie kuulutustöö oli keelatud, on imehea olla maal, kus töö on vaba ja edeneb hästi.

Juunis 1991 täitus mul 30 aastat misjoniteenistust. Ema seadis mu ette tõepoolest väärtusliku eesmärgi! Kui ta oleks veel elus, sooviksin talle öelda: „Tänan sind, ema!” Õnneks võin ikka veel öelda: „Tänan, isa!”

[Pilt lk 28]

New Yorgi konvent 1958. aastal

[Pilt lk 29]

35th class—July, 1960

[Pilt lk 30]

Bill ja Sandra Cowan 1991. aastal