Kuningriigi kuulutajad teatavad

Jehoova tasub ustavale noorele

USTAVAD noored on Jehoova silmis väga kallihinnalised. Järgnev ustava noormehe kogemus peaks julgustama teisi noori säilitama laitmatust, teenides Jehoovat.

Argentiinas uurisid 11-aastane poiss ja ta noorem vend koos vanaemaga raamatut The Truth That Leads to Eternal Life (Tõde, mis viib igavesse ellu). Poisi vanemad ilmutasid otsekohe vastupanu ja keelasid poistel kuningriigisaalis koosolekutel käimise. Et käia koosolekutel, põgenesid poisid mõne aja jooksul aega vannitoa akna kaudu, hüppasid siseõue ja sealt üle müüri naabri siseõue ning sealt edasi kuningriigisaali. Siis ütles keegi nende emale, et nad käivad Jehoova tunnistajate koosolekutel. Ema ähvardas neid peksmisega, mis hirmutas ära noorema poisi, kes lõpetas uurimise. Vanem poiss jäi aga kindlaks. Viis aastat õnnestus tal ilma vanemate teadmata koosolekutel käia.

Kui ta sai 16-aastaseks, tahtis ta edasi õppida koolis, millist ta kodulinnas polnud. Kodunt eemalolek oleks talle tões edenemiseks rohkem vabadust andnud. Vanemad lubasid tal minna ja kolm kuud läks kõik hästi. Siis teatas koolijuhataja ta vanematele, et nende poeg ei tervita lippu ega laula rahvushümni. Kuulajaskonna ees, kuhu kuulusid koolijuhataja, vanemad, sekretär, jurist ja kümme professorit, oli noormehel võimalus anda suurepärast tunnistust, miks ta südametunnistuse põhjal ei saa osaleda neis toimingutes. (2. Moosese 20:4, 5) Vanemad olid maruvihased. Ema muretses revolvri kavatsusega lasta maha vanaema, keda ta asja eest vastutavaks pidas. Aga kunagi ei õnnestunud tal näha vanaema üksi.

Hiljem otsustasid vanemad perekonnasõbra nõuandel ja koolijuhataja heakskiidul panna see noor närvihaiglasse, arvates, et psühhiaatriline ravi paneb ta usku hülgama. Haigla personal viis poisi autoga 100 kilomeetri kaugusele ja süstis talle hiigeldoosidena insuliini ning teisi ravimeid, kuni ta kaotas teadvuse. Peale ärkamist oli ta täielikus segaduses, ei tundnud kedagi ära ja kannatas osaliselt mälukaotuse all. Peale mitmeid uuringuid ei suutnud arstid temas mingeid vaimseid häireid leida. Kuid haigla jätkas ravi. Teadvusel olles palus poiss pidevalt Jehoovat, et Ta teda ei hülgaks ning palus temalt jõudu vastupidamiseks. Jehoova tõesti kaitses teda ja lõpuks lasti ta haiglast välja.

Kord küsis koolijuhataja noormehelt, kas ta on valmis oma tõekspidamisi hülgama. Kui noormees vastas eitavalt, käskis koolijuhataja vanematel ta tagasi haiglasse viia, sest ta olevat hullem kui enne. Vanemad panid ta pansioni ja käskisid perenaisel hoolitseda, et poiss Jehoova tunnistajate koosolekutele ei läheks. Millise üllatuse osaliseks sai poiss peale vanemate lahkumist! Pansioniomanikud olid Jehoova tunnistajad! Veendunud lõpuks, et arstid neile valetasid, võtsid vanemad ta psühhiaatriliselt ravilt ära. Vahepeal otsustas Argentiina Ülemkohus, et Jehoova tunnustajate lapsi ei peaks lipu tervitamisest keeldumise eest koolist välja visatama.

Kas need katsumused tulid sellele ustavale noorele kasuks? Jah tulid. Ta tõdeb: „Mul oli võimalus anda põhjalik tunnistus arstidele, professoritele, koolikaaslastele, oma vanematele ja sugulastele, tegelikult kogu linnale. Mu vanemad on mõningal määral pehmemaks muutunud ja neil on tunnistajatest parem arvamus. Vaadates nüüd tagasi oma lapsepõlvele, näen, kui imeline ja hell on meie Jumal, hoolitsedes inimese eest, kes jääb talle lojaalseks. See on täpselt nõnda, nagu ütles laulik Laulus 27:10: ’Sest isa ja ema on mu hüljanud, ISSAND korjab mu üles.’ ” — Uus Testament ja Psalmid, 1990.

Nüüd on see noormees 23-aastane, abielus ja väga aktiivne Jehoova teenistuses. Jehoova toetav vägi on tõepoolest piiritu. — Laul 55:23.