Hea sõnum jõuab Lõuna-Aafrika maapiirkondadesse
VIHASED rahvahulgad, politsei väeüksused, pisargaas. Taoline võitlus on viimastel aastatel kiskunud kaasa Lõuna-Aafrika asulad ja linnad. Isegi kaunid maapiirkonnad — kus elab üle 40 protsendi rahvastikust — pole pääsenud poliitilistest vägivallapuhangutest. Kuid kõige selle keskel on Jehoova tunnistajad jätkanud „rahuevangeeliumi” kuulutamist. — Efeslastele 6:15.
Aastaid on tunnistajad läbi viinud iga-aastast kolmekuulist kuulutamishoogtööd, mis on just maapiirkonna rahvale suunatud. Näiteks 1990. aastal võttis hoogtööst osa üle 12000 kuningriigikuulutaja 334 kogudusest. Loomulikult tuleb ületada arvukalt takistusi, et jõuda Lõuna-Aafrika maapiirkondade hajutatud elanikeni.
Peale kõige muu tuleb tunnistajatel tegemist teha väga mitmesuguste kultuuride ja keeltega. Milline eripalgeline segu see on! Näiteks on seal inglise ja afrikaani keelt rääkivad farmerid, samuti ka kosad, pedid, sothod, sulud, tsongad, tsvanad ja vendad. Igal rühmal on oma kultuur ja keel, mis on teistest eralduv. Samuti on seal suured vahemaad ja konarlikud teed. Kõik see nõuab ennastohverdavat vaimu ning tähelepanuväärset aja- ning rahakulu. Ometigi on Jehoova rikkalikult õnnistanud tehtud pingutusi. Lubage teile natuke jutustada selle unikaalse kuulutustöö vormi raskustest ja kordaminekutest. — Võrdle Malakia 3:10.
„Pühapäevakool” Sulumaal
Otse subtroopilise Sulumaa südames on Umvoti jõe sügav org. Kaljudelt võib näha kaugusse hajuvaid õlgkatustega Sulu onnide (talude) kobaraid. Ühel 1984. aasta pühapäeval laskusid orgu looklevat tolmust teed mööda kaks Kuningriigi kuulutajat. Seal on nii palav ja niiske, et sellel piirkonnal on hüüdnimi Kwa-Sathane (Saatana asupaik) — ilmselge viide valeõpetusele põrgutuld kohendavast Saatanast!
Higist läbimärjad, pöördusid vennad Dorise-nimelise naise poole, kes juhatas pühapäevakooli klassi. Kui Doris kuulis Kuningriigi sõnumit, kutsus ta kuulutajad otsekohe oma 40 noorest koosnevale rühmale kõnelema. Milline oli tulemus? Järgmisel nädalal tulid vennad tagasi, kaasas 70 eksemplari raamatut My Book of Bible Stories (Minu raamat piiblilugudest) kohalikus koolis kasutamiseks. Mõne nädala jooksul oli pühapäevakooli atmosfäär piibliuurimise rühma atmosfääriks muutunud. Kirikulaulude asemel lauldi kuningriigilaule Aafrika moodi, rõõmurikka loomuliku harmooniaga. Peagi kasvas rühm üle 60. Üks vend hüüatas: „Milline südantsoojendav kogemus osaleda pühapäevakooli muutmises õige kummardamise paigaks!”
Tolmuses põõsasrohtlas
Kuna kirikud on sekkunud poliitilistesse rahutustesse, on paljud valged farmerid ettevaatlikud või isegi kahtlustavad igaühe suhtes, kes nende poole Piibli sõnumiga pöördub. Pane tähele teadaannet Johannesburgi rühmalt, kes reisis umbes 650 kilomeetrit, et Transvaali ühes osas head sõnumit kuulutada.
„Oleme juba peaaegu neli tundi läbi rulluva põõsasrohtla põhja poole reisinud. Sirgel teel meie ees väreleb Aafrika päikese all miraaž. Ühtäkki sillutatud tee lõpeb ja algab tolmune, rööplik ja auklik tee. Lõpuks viib liivane tee meid farmi juurde.
’Tere hommikust, meneer [härra],’ ütleme tervituseks tugevale farmerile.
’Hommikust,’ saame temalt kareda vastuse. ’Saan ma teid aidata?’
Peale seda, kui oleme endid tutvustanud, selgitame oma külastuse põhjust. Saame vaevalt oma sõnad lõpetada, kui ta karjub: ’Minu dominee [preester] hoiatas mind teiesuguste eest! Kõik te olete kommunistid ja kristusevastased. Kaduge otsekohe mu maa pealt, muidu ma . . . !’
Farmeri hoiak näitab, et ta võib iga hetk vägivalda kasutada. Meil pole eriti valikuvõimalust, otsustame lahkuda ja ’puistata tolmu oma jalgadelt’. (Matteuse 10:14) Tolmu on piisavalt, et seda tõepoolest sõnasõnaliselt teha.
Järgmises farmis on vastus samasugune. Siis tajume, et kohalikku telefoniliini on usinalt kasutanud sealse hollandi reformkiriku preester, kes on oma ’karja’ ligineva ähvardava ’ohu’ eest hoiatanud. Lõpuks kohtame farmerit, kes, tundmata ise huvi, ütleb: ’Jah, te võite mu töölistega rääkida.’
Just seda oleme oodanud. Mõnede akaatsiapuude naabruses on kobarana koos umbes kümme tagasihoidlikku pisikest savionni. Märkame uudishimulikke silmi onnidest välja piilumas, kui laome kenad kirjandusehunnikud oma auto kapotile. Üks hunnik on Piibleid, teine raamatuid Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal, lisaks on välja pandud virn raamatuid My Book of Bible Stories, ja väljapanekut täiendavad mitmesugused brošüürid. Üks kohalikest poistest jookseb külaelanikele meie saabumisest teatama. Peagi on ümber auto kogunenud umbes 30 inimesest koosnev salk, et kuulata sõnumit.
Tsvana keeles mängitakse neile eelnevalt lindistatud kõnet. Kui õnnelikud on need inimesed, et võivad omas keeles kuulata head sõnumit Jumala Kuningriigist ja Paradiisi lootusest! Väljaannete pakkumise ajal vadistavad nad innukalt. Peagi on raske kursis olla, kui palju oleme kirjandust levitanud. Üks vana mees pakub annetuse isegi magnetofoni eest. Oleme sügavalt liigutatud, kui hea sõnumi hindamine peegeldub mitmel tagasihoidlikul moel — häbelikus naeratuses, puudutuses, mahedas ’aitäh’ sõnas.
Spontaanselt moodustavad lapsed korratu rivi ja laulavad traditsioonilise hüvastijätulaulu. Järsku kaotavad tähtsuse tolmused, rööplikud teed ja mõnikord saadud negatiivsed vastukajad. See on olnud väärt kõiki neid pingutusi!”
Pealik annab välja määruse!
Üks Soweto kogudus sai ülesande kuulutada ühe idapoolse linna Piet Retiefi läheduses asuva suguharu maa-alal. Siinne tava näeb ette, et külaline teatab oma ettevõtmistest kõigepealt maa-ala indunale (pealikule). Vennad olid selle korraldusega nõus. Milline üllatus, kui pealik nad soojalt vastu võttis ja isegi pakkus neile oma kodus majutuspaika! Lisaks, kasutades oma ametlikku pitsatit, kirjutas ta kuulutajatele esitluskaardi, mida nad ukselt uksele käimisel kaasas võivad kanda. Sellel oli kirjas: „Need on Jumala Kuningriigi kuulutajad. Laske nad oma majja ja kuulake neid.”
Vastukaja oli nii võimas, et kuulutajad korraldasid avaliku kõne pidamise selsamal pühapäeva pärastlõunal pealiku maja hoovis. Vabaõhu „saal” oli viimse võimaluseni täis ja koosolek algas ning lõppes laulu ning palvega. Taolisi kogemusi nendega, kes olid heatahtlikult meelestatud, on olnud võimalik nautida ka teistes maapiirkondades.
Üks taoline inimene oli Nathaniel, kes elas ühes kauges Bophuthatswana kuivustkannatavas nurgas pisikeses Pitsedisulejangi külas. Ta töötas ühiskonna arendamise liinis ja osales programmis, mille raames õpetati kohalikke inimesi efektiivselt põllumajandussaadusi kasvatama. Ta unistas selle viljatu paiga paradiisiks muutmisest. Aga kui ta sai teada, et peagi saabub ülemaailmne paradiis, läksid ta silmad särama. Ta kirjutas innukalt üles iga kirjakoha, mida kuulutajad talle näitasid. Nathanielile loodi kiiresti ühendus lähima kogudusega, mis asub umbes 30 kilomeetri kaugusel.
Paljude tõeotsijate rõõmuga aitamine
„Jehoova näitas meile, et vaesus ei takista vaimselt näljasel inimesel tõde õppimast,” ütleb pioneer ehk täisaegne Kuningriigi kuulutaja Monika. Ta kuulus pioneeride rühma, kes kuulutasid maa keskosas Oranje Vabariigi avaratel tasandikel farmist farmi. Kuidas pioneerid endid tundsid, kui kulutasid endid, et viia hea sõnum nende inimesteni? „Kes võib määrata hinda asjade eest, mida kogesime?” küsivad nad vastuseks. Pioneerid said tõepoolest rikkaliku vaimse tasu oma pingutuste eest.
Isegi kirjaoskamatus ei takista vaimselt näljast inimest Pühakirja tõde õppimast. Hästiillustreeritud brošüüri Naudi elu maa peal igavesti! võtavad eriti hästi vastu need, kes on kirjaoskamatud või oskavad üsna vähe lugeda. Nii noori kui ka vanu köidavad värvikad pildid Paradiisist. Üks täisaegne tööline, kes aitab taolist materjali trükkida, tõdes: „See brošüür aitab inimestel Paradiisi reaalsusena näha ning suurendab nende loomupärast austust ja aukartust Piibli vastu.”
Selsamal põhjusel on väljaanne My Book of Bible Stories tohutult populaarne. Lebowas, kaugeleulatuval suguharu maa-alal, olid kaks meie vaimset õde üllatunud, kui nägid, et vanal, peaaegu pimedal mehel ja ta naisel oli see sepedikeelne raamat. See abielupaar kasutas seda õpikuna kohalike laste õpetamisel. Tegelikult oli raamatut nii kõvasti uuritud ja sinna oli nii palju märkmeid tehtud, et see oli laiali lagunemas. Kui õnnelikud nad olid, et said uue raamatu!
Niisiis rahuldavad tõelised kristlikud väljaanded suurt vajadust nende aitamisel, kes tunnevad nälga tõe järele. On huvipakkuv, et Vahitorni Ühing toodab suure osa kõigist Lõuna-Aafrika kohalikes keeltes trükitud materjalidest. Ainuüksi 1990. aastal levitati Lõuna-Aafrika maapiirkondades 113529 Ühingu poolt välja antud raamatut, brošüüri ja ajakirja.
Töö viljad
Kas need toredad kogemused ja kirjanduse levitamine on kandnud Lõuna-Aafrika maapiirkondades püsivat vilja? Tõepoolest on. Otsese hea sõnumi kuulutamise tulemusena Lõuna-Aafrika maapiirkondades on alates 1989. aastast moodustatud neli kogudust ja üheksa eraldiasuvat rühma. Põhiliselt olid ajutised eripioneerid ja täisaegsed pioneerid selle töö esirinnas.
Kas mäletad Dorist ja ta pühapäevakooli kauges Sulumaa orus? Praegu on ta pühendunud ja ristitud Jehoova tunnistaja. Lisaks teeb seal jätkuvaid vaimseid edusamme hästi edenev üheksast Kuningriigi kuulutajast koosnev rühm. Palju uusi inimesi on käinud Dorise kodus peetud koosolekutel ja seitse inimest, kellega ta viis läbi piibliuurimisi, ristiti 1990. aasta detsembris Durbanis peetud piirkonnakonvendil.
Selline vili on Kuningriigi kuulutajatel Lõuna-Aafrikas südantsoojendav stiimul. Nad hoiavad südames apostel Pauluse sõnu: „Nüüd, et meil veel on aega, tehkem head kõikidele.” (Galaatlastele 6:10) Jah, Jehoova sulased on täis otsustavust jõuda kõigi ausa südamega inimesteni, kaasa arvatud nendeni, kes elavad maapiirkondades selle ’maa kõige kaugemas osas’. — Apostlite teod 1:8, NW.
[Kaardid/pildid lk 24]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
Lebowa
TRANSVAAL
Soweto
Piet Retief
Bophuthatswana
ORANJE VABARIIK