Kas kättemaks on väär?
Ühel Ameerika Ühendriikide kiirteel oli auto aeglane ümber rivistuma ja teist autot mööda laskma. Teise auto juht tasus talle kätte, tulistades patustanud sõidukit ja tappes süütu reisija.
Koolinäidendis valiti ühe murdeeas tütarlapse asemel teine tütarlaps osatäitjaks. Tütarlaps maksis kätte, rääkides teise tütarlapse noormehele, et tema tütarlaps kohtub ühe teise kooli noormehega. Seega rikkus ta tütarlapse ja noormehe vahelised suhted.
PALJUD inimesed tunnevad, et neil on õigus kätte maksta, kui nad arvavad, et neile on ülekohut tehtud. Nii või teisiti järgivad nad motot: „Mõõda sama mõõduga tagasi.” Tänapäeval ligimesearmastus kahaneb ja kättemaksuvaim kasvab. — Matteuse 24:12.
Kuidas sina kättemaksu suhtud? Kui usud Piiblisse, tunned ehk, et põhimõtteliselt on kättemaks väär. Aga kuna me elame jumalatus maailmas, võib sulle ehk tunduda, et kättemaksu vastand andeksand on tihti ebareaalne. Kuidas sa reageeriksid, kui sind petetaks või paljaks röövitaks? Kas muutud kättemaksuhimuliseks, kui keegi sind ignoreerib või räägib sinust halvustavalt teistele? Kas oled kättemaksuhimuline või andeksandev?
Kättemaksuhimuline hoiak toob kahju
Muidugi jagunevad õiguserikkumised erinevatesse astmetesse. Kuid enamikku inimesi, kes tahavad sama mõõduga tasuda, pole ei paljaks röövitud ega neile kuritegelikult kallale kiputud. „Õiguserikkumised”, mida selle artikli alguses tsiteeriti, olid üsna tähtsusetud, kuigi nad paistsid hiigelsuured nende silmis, kes otsustasid sama mõõduga tasuda.
Piibel ütleb, et me ei peaks arendama kättemaksuhimulist hoiakut. Õpetussõnad 24:29 annab nõu: „Ära ütle: ’Nõnda nagu tema tegi minule, nõnda teen mina temale.’ ” Miks mitte? Kõigepealt on taoline hoiak emotsionaalselt ja füüsiliselt kahjulik. Kättemaksumõtted röövivad meelerahu ja takistavad tervet mõtlemist. Mõtle sellele ajaleheteatele: „Kaks farmerit, kes pidasid parkimisplatsil oma veoautodest tulevahetust, tapsid üksteise, lõpetades 40-aastase vihavaenu, mis sai alguse, kui nad alles lapsed olid.” Mõtle vaid, nende kahe mehe kogu elu oli mürgitanud kibestunud, kättemaksuhimuline vaim! — Õpetussõnad 14:29, 30.
Teine põhjus kättemaksuhimulise vaimu arendamisest hoidumiseks on see, et inimesed, kes on eksinud — isegi tõsiselt eksinud —, võivad muutuda. Omal ajal oli näiteks apostel Paulusel jünger Stefanose ’surmast hea meel’ ja ta ’turtsus ähvardamise ja tapmisega Issanda jüngrite vastu’. Kuid ta muutus. Aastaid hiljem apostel Peetrus — kelle elu Paulus tol varasemal ajal oli ohustanud — nimetas teda „meie armsaks vennaks Pauluseks”. (Apostlite teod 8:1; 9:1; 2. Peetruse 3:15) Kristlased oleksid võinud püüda Paulusele kätte maksta, seda eriti siis, kui ta pimedana Damaskuses ootas. (Apostlite teod 9:3—15) Kui traagiline viga oleks see küll olnud!
Seetõttu võis Paulus täiesti põhjendatult anda nõu Roomlastele 12:20: „Kui nüüd sinu vaenlasel on nälg, sööda teda; kui tal on janu, jooda teda.” Mispärast? Sellepärast, et kui me vaenlasele kätte maksame, kalgistame ta hoiakut ja tugevdame meievahelist vihavaenu. Aga kui me teeme head inimesele, kes meid solvab või meile kahju teeb, võime tema hoiakut pehmendada ning teha endisest vaenlasest sõbra. Ka meie endi nõrkuste tunnistamine aitab üle saada kibestusest, mis viib soovini kätte maksta. Laulik küsis: „Kui sina, Jehoova, hoiaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks?” (Laul 130:3) Me kõik oleme teistele kahju teinud või neid solvanud. Kas polnud me õnnelikud, kui nad sama mõõduga vastata ei püüdnud? Kas ei peaks me endid siis samuti talitsema? Jeesus andis nõu: „Sellepärast kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile.” — Matteuse 7:12.
On tõsi, et Piibel ütleb: „Vihake kurja!” (Laul 97:10; Aamos 5:15) Kuid ta ei käsi meil vihata inimest, kes kurja teeb. Tegelikult andis Jeesus meile käsu: „Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad.” (Matteuse 5:44) Kui maksame ülekohtule ülekohtuga, jäljendame kurjategija vaimu. Iidne õpetussõna ütleb: „Ära ütle: ma tasun kätte kurja eest! Oota Jehoovat, küll tema aitab sind!” (Õpetussõnad 20:22) Milline tark hoiak! Kuivõrd parem on osutuda võitjaks, seistes vastu kiusatusele jäljendada kurjategijaid. — Johannese 16:33; Roomlastele 12:17, 21.
Kes karistab?
Muidugi on mõned teod tõsisemad kui vaid isiklikud solvangud või haavumised. Mis siis, kui satume kuriteo ohvriks? Loomulikult tunneme, et õiguse nimel peab midagi ette võtma. Kuid mida? Mõnedes ühiskondades pole olnud sugugi ebatavaline, et asi isiklikult käsile võetakse ja kätte makstakse. Kuid taolised ühiskonnad on tihti lõpuks verivaenu tõttu lõhenenud. Tänapäeval ei luba Jumala seadused ega enamikul juhtudel ka inimese seadused üksikisikul kuritegude eest isiklikult kätte maksta, ja seda teistel põhjustel. Taoline isiklik vägivald sünnitab vaid lisavägivalda.
Kas peaks siis kuriteo ohver käed ristis istuma ja passiivselt ülekohtuga leppima? Mitte tingimata. On olemas võimud, kelle poole pöörduda, kui meie isiku või omandi kallal on tarvitatud vägivalda. Ehk soovid teatada politseisse. Töö juures mine juhataja juurde. Koolis soovid ehk kohtuda kooli direktoriga. Üks nende ametisoleku põhjus on — seista õiguse eest. Piibel ütleb meile, et valitsusvõimud on „Jumala teenija, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes kurja teeb”. (Roomlastele 13:4) Õigus nõuab, et valitsus kasutab oma autoriteeti, tõkestab kuritegevust ja karistab kurjategijaid.
On tõsi, et mõnikord on õigus aeglane saabuma. Üks elust tüdinud kirjanik ütles: „Õigus on nagu rong, mis peaaegu alati hilineb.” Tõepoolest, mõnikord rong ei tulegi. Ülekohtuselt tegutsejad võivad olla nii võimukad, et võimud ei suuda neid kontrolli all hoida. Ometigi on tark ennast tagasi hoida. „Alp [„rumal”, NW] paiskab välja kogu oma viha, aga tark mees vaigistab teda lõppeks!” ütleb Piibel. — Õpetussõnad 29:11.
Kes maksab kätte?
Niisiis toob meile kasu see, et me hoiame end tagasi kättemaksu suhtes ja et võime rahulikult oodata, teades, et kui on tarvis õigust välja jagada, teeb Jumal seda kohasel ajal. Jehoova teab, et kontrollimatu eksimine viib kuritegevuseni. (Koguja 8:11) Ta ei luba paadunud kurjadel inimestel igavesti inimkonda rõhuda. Seetõttu andis apostel Paulus meile nõu: „Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: ’Minu käes on kättemaks, mina tasun kätte! ütleb Issand.’ ” (Roomlastele 12:19) Piibel räägib tõesti kättemaksupäevast, mille korraldab Looja. Milline see kättemaksupäev on? Ja kellele Jumal kätte maksab? Seda käsitleme järgmises artiklis.
[Kast lk 4]
Valitsemaks kättemaksutundeid, pea meeles, et
□ Jumal tegeleb õigusemõistmisega
□ anda maad kättemaksuhimulisele hoiakule on kahjulik
□ tihti kahandab lahkus probleeme teistega
□ paljud meie endi üleastumised andestati
□ eksijad võivad muutuda
□ me võidame maailma, kui seisame vastu tema teguviisidele