Väljakutse külvata Kuningriigi seemet Lõuna-Tšiilis
KUI meeldiv on jalutada Lõuna-Tšiili vaiksel külateel! Kariloomad söövad rahulikult rohtu puudega ääristatud põldudel, mille taga paistavad lumiste tippudega majesteetlikud vulkaanid. Sa võid kuulda lindude siristamist ja lehtede kahinat kerges tuules. Kui idülliline selline ümbrus ka ei tunduks, on siin väljakutseid neile, kes külvavad Kuningriigi tõe seemet.
Kas sa sooviksid kohata mõnd meie pioneeridest ehk täisaegsetest Kuningriigi kuulutajatest? Aga kuidas oleks päeva või paari veetmine koos nendega, kui nad kuulutavad head sõnumit? Kuulakem esiteks, kuidas Jaime ja Oscar kirjeldavad ühe sellise päeva rõõme ja raskusi Lõuna-Tšiilis.
Päev kuulutustööl
„Liigutama hakates hakkame tundma külma, mis on imbunud meie väiksesse elamusse. Villastes sokkides ja müts ikka veel peas, tõuseb Oscar voodist. Ta paneb ahjus puud põlema, süütab väikese gaasisoojendi, et toast jahedust eemaldada, ja ronib siis tagasi oma voodi soojusesse. Väljas on ikka veel pime ja me võime kuulda vihmasadu, mis on kestnud kogu öö. Vaatame aknast välja ja siis üksteisele otsa. Oh, kui kerge oleks sellel päeval puhata! Aga siis tuletame meelde oma plaane selleks päevaks ja vajadust töötada eraldatud territooriumil, kus pole viimase aasta jooksul käidud. Oleme ajendatud alustama.
Enne kella kaheksat käime oma teed reipalt ja loodame, et keegi võtab meid peale või buss sõidab mööda, et võiksime kiirendada oma matka teedeni, mis viivad meie territooriumi kõrvalistesse majadesse ja väikestesse küladesse. Tulebki traktor, mis veab haagist, mille peal on mõned töölised. Juht peatub ja lubab meil peale ronida. Oleme õnnelikud, et tänu eelmisel ööl sadanud vihmale oleme täna vabastatud tavalisest sõidust tolmupilves. Seal üheskoos rappudes jagame head sõnumit põllutöölistega. Ja kui on aeg maha minna, anname neile mõned ajakirjad. Kui tänulikud oleme selle sõidu eest, mis päästis meid 12-kilomeetrisest jalgsimatkast!
Sellest tuleb pikk päev, kui me maal risti-rästi käies väärilisi otsime. Kui oma ülesannet alustasime, ei suutnud me mõista, miks inimesed nõustusid sellega, mida rääkisime, aga näisid tõrkuvat vastu võtmast piibliteemalist kirjandust. Mõistsime, et tihti oli see nii sellepärast, et nad ei osanud lugeda. Nii leidsime olevat kasuliku rõhutada, et meie kirjandus on imeline kingitus nende lastele ja sugulastele, kes omakorda võivad sisu nendega jagada. Enamikul neist, kellele me räägime, ei ole palju selle maailma vara. Aga siiski on nad piibliteemalist kirjandust saades valmis rõõmsalt jagama seda, mis neil on, ja nad on tihti andnud meile mune, kartulit, peeti, sibulat, uba, läätsi ja põisherneid.”
Jaime on õppinud tegema ettepanekuid, kui korterivaldaja soovib midagi annetada temale antud piibliteemalise kirjanduse eest. Miks? Ükskord naasid pioneerid 15 kilo köögiviljaga ja tema kaaslane oli sunnitud suure osa päevast kandma oma kirjandusekotis elusat kana! Jaime soovitab tihtipeale merquéni, head maitseainet, mis on valmistatud tšiili pipardest ja vürtsidest. Aruanne jätkab:
„Tuleme üle põldude kohalike pärismaalaste maputšide [mis tähendab „selle maa rahvast”] rucadesse [kodudesse]. Vanemate maputšidega on raske rääkida, sest paljud neist räägivad ainult oma emakeelt. Kui nooremad on juures, teenivad nad tihti tõlkidena. Kui maal kaugemale liigume, kohtame inimesi, kes ei ole kunagi näinud Piiblit ega külastanud suurt linna, nagu näiteks Temucot, regiooni pealinna. See teeb meile raskeks aidata neil mõista, kuidas maailma olukorrad halvenevad. Peame seda samm-sammult tegema, näidates, kuidas kohalikud probleemid peegeldavad seda, mis on juhtumas kõikjal.
Päeva jätkudes nõuavad meie väsinud jalad puhkust. Ilm on olnud vahelduv, kord on särav päikesepaiste, kord nii tugev vihm, et vihmavarjust pole mingit kasu. Äsjaküntud põllud on teinud meie saabastest mudakäkid. Kui kuuleme sõnu Pase no más (Tulge sisse), siis astume tänulikult kööki ja naudime puudega köetava ahju soojust, tassikest teraviljast keedetud ’kohvi’, kodujuustu ja värsket koduküpsetatud leiba. Oo, see värske leiva magus lõhn!
Uue energiaga jätkame õhtu hakuni, ületades hoolikalt taradeta eraldatud põlde, kuigi võid leida mõningaid nisupõlde, mis on ääristatud pica-pica-nimeliste kollaste õitega igihaljaste leetpõõsastega. Ja kuna päike varsti kaob ja me peame jõudma teisele maanteele, et jõuda viimasele linnaminevale bussile, hakkab meie 20-kilomeetrine matk peatselt lõppema.
Me naaseme elusate ja tervetena, väsinute, kuid õnnelikena, sest meil oli palju meeldivaid vestlusi lammastega võrreldud inimestega. Pärast kerget einet teeme tagasivaate päevale ja veame siis oma väsinud kehad voodisse.”
Külastus Chiloésse
Chiloé arhipelaag koosneb paljudest väikestest saartest. Selle peamine saar on 180 kilomeetrit pikk ja seal on väikeste järvedega eraldatud rohetavad mäed. Ja kui võluvaid rannavaateid ning omapäraseid kalurikülasid võib näha kõikjal, kuhu sa lähed!
Achao linnast, mis asub peamisest saarest eemal, leiame Rubéni ja Cecilia. Kui nad 1988. aasta märtsis saabusid, hoiatas kohalik preester inimesi, et nad ’ei kuulaks abielupaari, kes liigub kõikjal üle saare ja räägib Piiblist’. Tema negatiivsed kommentaarid sulgesid mõningate meeled, kuid äratasid teiste uudishimu. Mõne aja pärast juhatasid Rubén ja Cecilia 28 piibliuurimist. Mitmed uurimised on õpetajatega ja neli neist kasutavad Vahitorni Ühingu väljaandeid “All Scripture Is Inspired of God and Beneficial” („Kõik Pühakiri on Jumalast inspireeritud ja kasulik”) ja My Book of Bible Stories (Minu piiblilugude raamat) oma koolides religioonikursuse õpetamiseks.
Jehoova hoolitseb nende töökate pioneeride eest, kes käivad Kuningriigi kuulutamisel ja inimeste jüngriteks tegemisel kuni 35 kilomeetrit päevas. (Matteuse 24:14; 28:19, 20) Ühel päeval kõndisid Rubén ja Cecilia jalgteel, mis kulges piki randa, kui nad märkasid, et mõõna ajal oli kergesti kättesaadaval külluslikult choritosid (üks merikarbi liike). Rubén hakkas neid korjama, aga kuidas viia need koju? Cecilia lahendas probleemi. Tema sukapükstest said kotid. Pioneerid said valmistada maitsva söömaaja meretoidust!
Achaost põhjas on kaks täisaegset Kuningriigi kuulutajat, keda tuntakse eripioneeridena, ühenduses väikese Linao kogudusega. Kuulutustöö algas seal aastal 1968 ja esimene Linao Jehoova tunnistaja ristiti aastal 1970. Neli aastat oli see vend üksi kuulutustööl ja pidi kannatama perekonnaliikmete ning tuttavate pilget. Lõpuks, 1974. aastal, reageeris tema naine soodsalt Piibli tõele ja ta ristiti. Sellele järgnes nelja lihase venna, nelja õe, nelja onu, kuue venna- ja õepoja ning ühe naisevenna ja tema naise ristimine. Seal moodustunud kogudus oli üks suur perekond. Peagi hakkasid viiest vennast kolm teenima vanematena ja üks teenistusabilisena.
Luis ja Juan on täisaegsed kuulutajad, kes on keskendunud Kuningriigi seemne külvamisele Quemchis, väikeses linnas Linaost 32 kilomeetri kaugusel. Iga päev ronivad nad üle tarade, ületavad tiheda taimestikuga põlde ja ronivad mägedes üles ning alla koos tuule ja vihmaga, nende lahutamatute kaaslastega. Naabersaartele jõudmiseks kasutavad nad väikesi paate, mis tulevad Chiloé saarele kaks või kolm korda nädalas. Nad jäävad ühele saarele paariks päevaks. Saartevaheline reis võib meresõiduga mitteharjunud inimesel veidi pööritust tekitada, aga saareelanike külalislahkus ja heldus kaalub selle üles. Luisi ja Juaniga liitus veel üks Kuningriigi kuulutaja ning nad püüavad üheskoos jõuda oma territooriumi 11500 inimeseni. Kuigi kasv oli aeglane, olid Luis ja Juan rõõmsad, kui 1989. aastal viibis Mälestusõhtu pühitsemisel juures 36 inimest.
Tagasi mandrile
Põhja suunas liikudes ületame Chacao kanali ja jõuame mandrile. Selles paikkonnas töötavad pioneerid Ramón ja Irene tohutul territooriumil, mis hõlmab ka eraldatud gruppe Maullínis, Carelmapus ja Parguas. Chiloé saare tunnistajad käivad ühe tunni jalgsi ja lähevad siis transbordadorile (praamile), et ületada väin ja külastada kristlikke koosolekuid Parguas. Ramón reisib ühe tunni ja 20 minutit bussiga Maullínist, et juhatada koosolekuid, mida külastab harilikult kaks korda rohkem inimesi, kui on kuulutajaid. Miks ainult 38-kilomeetrise vahemaa läbimiseks kulub nii palju aega? Sellepärast, et buss peatub pidevalt oma teel, et võtta peale reisijaid, kes on koormatud puu- ja köögivilju täis kottidega, kartuli- ja sibulakottidega ning vahel isegi elusate sigade ja kanadega. Kõik, mida ei saa panna bussi katusele, võetakse sisse. Tulemuseks on pikk reis paljude lõhnade, vaatepiltide ja helidega.
Kuna väga vähestel neist pioneeridest on autod, tähendab linnade vahel liikuvast bussist mahajäämine pikka jalgsirännakut, kui keegi peale ei võta. Kui Ramón ja üks Piibli õppija sõitsid ühe autoga, küsis juht: „Kuidas inimesed teie tööle reageerivad?” Nende küsivaid pilke märgates ütles ta: „Ma olen selle linna preester ja teie olete Jehoova tunnistajad. Ma tean teie tööd hästi ja mulle meeldivad teie ajakirjad.” Enne, kui ta nad Parguas koosoleku ajaks maha pani, eelnes hea hulk küsimusi ja vastuseid. Preester sai kindlasti vastused teistelegi küsimustele, kui jätkas meie ajakirjade lugemist.
Ramónil ja Irene’il ei ole alati kerge jõuda nendesse 20 kodusse, kus nad juhatavad piibliuurimisi. Mõned paiknevad teisel pool Maullíni jõge või eraldatud kalurikülades, kuhu võib jõuda väikese paadiga. Kuigi tugevad vihmad võivad heidutada, oli selge, et nende ja teiste 18 Kuningriigi kuulutaja vastupidamine, kes on laiali puistatud selles maapiirkonnas, kandis vilja, kui Mälestusõhtule kogunes 77 inimest.
Los Muermoses on täisaegsed Kuningriigi kuulutajad Juan ja Gladys juhatanud 23 piibliuurimist. Pikad matkad poristel teedel saavad tasustatud siis, kui Kuningriigi seeme hakkab õpetatavate inimeste südames juurduma. Ühes eraldatud paigas Estaquilla lähedal asuvas mereäärses mäeahelikus töötasid Juan ja Gladys piirkonnas, mida varem poldud külastatud. Nad küsisid ühelt Piibli õppijalt, kas ta ei laenaks neile üheks päevaks oma hobust. „Muidugi,” vastas see. „Kas ma tohin kaasa tulla?” Juan mõistis peagi, et see pidi olema Jehoova juhtimine. Tihedas metsas oleks olnud kerge ära eksida, aga huvitatu tundis seda kanti hästi ja juhtis nad kodudesse, mida mägiteedelt ei olnud näha. Täiesti väsinuna pärast üheksatunnist käimist ja hobusel ratsutamist küsis üks eripioneere Piibli õppijalt, kuidas ta end tunneb. Mees vastas: „Ainuke asi, mida ma palun, on see, et te mind järgmine kord kaasa võtaksite.” See hindav inimene jätkas vaimset kasvu ja ristiti jaanuaris 1988. Tema naine ristiti varsti ringkonnakokkutulekul.
Ringkonnaülevaataja külaskäigu ajal oli Estaquilla 11 kuulutajal suur rõõm, kui avalikku kõnet kuulas 110 inimest. Los Muermose lähedal asuvas 1000 elanikuga väikeses linnas viibis Mälestusõhtul 66 inimest. Niisiis on sellel avaral põllul palju tööd. — Matteuse 9:37, 38.
Kaugemal põhjas me leiame pioneerid Alani ja Fernando. Kui nad ühel päeval üheskoos mööda tolmust teed käisid, võttis üks juht nad oma veoauto kasti. Pärast mahatulekut said nad naerda, sest olid pealaest jalatallani kaetud paksu tolmukorraga. Huumorimeel ja rõõm 20 koduse piibluurimise juhatamisest aitab neil selliseid ebamugavusi ületada. Ja kujutle nende rõõmu, kui Mälestusõhtul viibis 65 inimest ja järgmisel kuul ühinesid nendega kuulutustööl esimesed kaks kohalikku inimest!
Bío-Bío ületamine
Andide mägede lähedal elavate lammastega võrreldud inimeste juurde jõudmiseks on vaja ületada kuristik, milles 50 meetrit allpool mühisevad Bío-Bío jõe veed. Seda tehakse hapral puukonstruktsioonil, mis on riputatud üle kuristiku tõmmatud trossi külge. Sa ronid mõningate kahtluste järel selle peale ja liigutad kangi, mis päästab platvormi lahti, nii et see hakkab mööda trossi veerema. Platvormist kramplikult kinni hoides liigud sa kiirelt kuristiku keskkoha poole, kus sa õõtsudes seisma jääd. Kui suudad jälle hingata, hakkad teist kangi edasi-tagasi liigutama, ületades sentimeeterhaaval ülejäänud vahemaa. See kindlasti ei ole argpüksidele! Aga üks õde teeb seda igal nädalal, et jõuda lambaga võrreldava inimeseni, kes elab kauges mägikülas!
Pioneeride ja teiste Kuningriigi kuulutajate antud hea eeskuju julgustab huvitatuid, kel on hindav süda, tegema vastavaid pingutusi, et viibida kristlikel koosolekutel. (Heebrealastele 10:24, 25) Üks pere reisib ratsa 40 kilomeetrit Bío-Bío jõeni ja siis veel jalgsi 12 kilomeetrit kuningriigisaalini.
Mis nendele pioneeridele meenub, kui nad möödunud aastatele tagasi vaatavad? Kas lumiste tippudega vulkaanid, kaunid põllud ja kiired jõed? Kas tolm, vihm, pori ja pikad rännakud? Jah, aga eriti tulevad neile meelde sõbralikud inimesed, kes reageerisid positiivselt heale sõnumile. Need lammastega võrreldavad inimesed on kindlasti kõiki neid pingutusi väärt. Milline rõõm küll on külvata Kuningriigi seemet Lõuna-Tšiilis!