Aeg oli lähemal, kui nad arvasid!
ON AASTA 609 e.m.a. Tegevuspaigaks Jeruusalemm. Kõnelejaks prohvet Jeremija. Ta kuulutas ette oma armastatud linna Jeruusalemma hävingut, hävingut, mis pidi tulema seetõttu, et juudid olid Jehoovale selja pööranud ja sukeldunud ebajumalate kummardamisse. Nad tegelesid kõrgetel paikadel liiderliku seksikummardamisega, tõid paganate jumalatele joogiohvreid, kummardasid päikest, kuud ja tähti, põletasid Baalile viirukit ja ohverdasid Moolokile oma lapsi. — 1. Kuningate 14:23, 24; Jeremija 6:15; 7:31; 8:2; 32:29, 34, 35; Hesekiel 8:7—17.
Nende silmis oli Jeremija hädapasun, fanaatik, rahulolematu kõige ja kõigiga. Jeremija oli neid 38 aastat hoiatanud ja 38 aastat olid Jeruusalemma asukad teda pilganud. Kuni selle ajani oli rahvas Jehoova kõrvale heitnud, öeldes, et ta polegi mingi jõud, kellega peab arvestama. Nad ütlesid: „Jehoova ei tee head ega kurja!” ja „Jehoova on maa maha jätnud, Jehoova ei näe!” — Sefanja 1:12; Hesekiel 9:9.
Prohvetid Jeremija ja Hesekiel olid Jeruusalemma hävingut kuulutanud, kuid midagi polnud juhtunud. Nii tunnistasidki iisraellased kehtetuks igasuguse taolise nägemuse, mis pidi nende päevil täide minema, öeldes: „Aeg venib pikale ja kõik nägemused lähevad tühja.” Kuid Jehoova vastus sellele oli: „Ligidal on aeg . . . Sest mina, Jehoova räägin: see sõna, mis ma ütlen, läheb täide ega viibi enam; sest teie päevil, sa vastupanija sugu, ma ütlen sõna ja viin selle täide.” — Hesekiel 12:22—25.
Aastal 609 e.m.a. saabus Jehoova jaoks aeg oma sõna täide viia. Peale seda, kui Jeremija oli peaaegu neli aastakümmet hoiatust kuulutanud, ründasid Babüloni armeed Jeruusalemma. Kaheksateist kuud hiljem olid müürid langenud, tempel põletatud ja enamik rahvast Babüloni vangi viidud. Nagu ette kuulutatud, oli linn mõõga ja nälja ning katku läbi hävitatud. — 2. Kuningate 25:7—17; 2. Ajaraamat 36:17—20; Jeremija 32:36; 52:12—20.
Jeremijal oli õigus. Rahvas eksis. Aeg oli lähemal, kui nad arvasid! Nägemus polnud kaugete aastate jaoks. See oli nende päevade jaoks.
See pole lihtsalt ajalugu. See, mis juhtus Jeruusalemmaga, oli prohvetlik. See kujutas ette tulevikusündmust. Tänapäeva ristiusumaailm võtab endale Kristuse nime ja väidab, et ta on Jumalaga lepingusuhetes; ometi käib ta vanaaja Jeruusalemma asukate jälgedes. Üldiselt öeldes, ristiusumaailma kirikud õpetavad paganlikke doktriine, on rüvetunud seksuaalse ebamoraalsusega, võitlevad poliitiliste plaanide eest, toetavad maailma sõdasid, võtavad omaks evolutsiooni ja lükkavad kõrvale Jumala kui Looja, pigistavad silma kinni miljonite sündimata laste ohverdamise ees mugavuste altarile ja võtavad üldiselt omaks inimfilosoofiad, väites, et Piibel on müüt ja legend.
Nii nagu Jeruusalemma rahvas pilkas Jeremijat, pilkab ristiusumaailm tänapäeval Jehoova tunnistajaid. Tunnistajate hoiatus lähenevast Harmagedooni hävingust heidetakse väärtusetuna kõrvale. „Jumalat maa ei huvita,” ütleb ristiusumaailm. „Las tema juhib taevast; meie juhime maad. Ja kui Harmagedoon tuleb, ei tule ta meie sugupõlve ajal. Seda lugu oleme juba kuulnud. Sellega me endid tüssata ei lase!”
Kas ajalugu kordub? Kas veel kord avastavad miljonid, et aeg on lähemal, kui nad arvasid?