Suur vaidlusküsimus — mis see on?

MIS on see suur vaidlusküsimus, millega igaüks meist kokku puutub? Kas see on ülemaailmsest soojenemisest põhjustatud merede taseme tõus ja tujukad ilmad? On selleks osoonikihi õhenemine, mis viib ohtliku kaitseta olukorrani päikeselt tulevate kahjulike ultraviolettkiirte eest? Kas selleks on rahvaarvu plahvatuslik kasv, millega kaasnevad teised globaalprobleemid, nagu vaesus ja kuritegevus? Või on selleks väljavaade, et loendamatud miljonid hävitatakse tuumasõjas, kus hiigelhävingus ellujääjadki lõpuks külma, nälja ja radioaktiivsuse tõttu agoonias surevad?

Peale nende ja teistegi vaidlusküsimuste arutamist lõpetas ajakiri Scientific American 1989. aastal: „Tuumasõja võimalus etendab kahtlemata kõige tõsisemat potentsiaalset ohtu . . . ellujäämisele.” Kas on siis tuumasõda see suur vaidlusküsimus, mis meie ees seisab?

Suur vaidlusküsimus

Arvestades poliitilise kliima muutust alates 1989. aastast, võib tuumasõda tunduda vähem tõenäolisena. Kuid isegi sel kombel kujutavad tuumarelvad, nii kaua kui nad eksisteerivad, inimkonnale tõsist ohtu. Siiski osutab informatsioon väljaandes 1990 Britannica Book of the Year teisele kriitilisele asjaolule. Vastavalt sellele teatmeteosele on maa elanikest üle 230 miljoni ateistid. Teised allikad näitavad, et lisaks sellele on miljonid mõjutatud idamaade filosoofiatest, mis lubavad arvata, et mitte mingisugust Loojat pole olemas. Veelgi enam, kuigi sajad miljonid usuvad Loojasse, erinevad nende ettekujutused temast radikaalselt. Ja paljudel juhtudel toovad nende teod Temale, keda nad väidavad teenivat, suurt häbi. — 2. Peetruse 2:1, 2.

Kui Jumal on olemas — ja ta täiesti kindlasti on — siis peab kõige suurem vaidlusküsimus kindlasti temaga seotud olema. Miks ta inimkonna lõi? Milline on meie vastutus tema ees? Kuidas reageerib ta sellele, mismoodi inimene maad rikub? Ja kuidas vastab ta väljakutsele, mille toob kaasa nii paljude inimeste temasse uskumisest ja tema tahtele allumisest keeldumine? Tegelikult on suur vaidlusküsimus, mis igaühe ees seisab, see: kas me tunnustame või ei tunnusta Jumala suveräänsust, ’kelle nimi üksi on Jehoova’. — Laul 83:19.

Universumi algus

Muidugi pole neile, kes Jumalasse ei usu, meie vastutus tema ees vaidlusküsimuseks. Kuid igaüks, kes ausalt vaatab meie maise kodu kavandust ja ilu, on sunnitud tunnistama, et olemas peab olema keegi suur Kavandaja. On tõsi, et kui püütakse selgitada meid ümbritsevaid looduse imesid, jätab enamik teadlasi Jumala kõrvale. Näiteks ütlevad paljud, et universum kasvas oma praeguse suuruseni tillukesest punktist, mis oli palju väiksem kui nööpnõela pea; et kõik toimus „loomulikult”, juhuslikult, ilma et oleks vaja Loojat. Siiski nendib füüsik Hanbury Brown peale uue populaarse universumi tekkimise teooria selgitamist oma raamatus The Wisdom of Science (Teaduse tarkus): „Ma oletan, et enamikule inimestest tundub see rohkem nõiatriki kui seletusena.” Professor Brown lõpetab sellega, et „maailma algus ja eesmärk” on „suured müsteeriumid”, mille lahendamiseks näib teadus olevat võimetu.

Teadlased on tõestanud, et mateeria ja energia on tihedalt seotud ning et mateeriat võib muuta energiaks ja energiat mateeriaks. Nagu on näha tuumaplahvatusest, sisaldab väike ainehulk tohutut energiahulka. Kus on siis kogu selle energia allikas, mida sisaldavad sajad miljardid tähed meie galaktikas ja samuti ka rohkem kui miljard galaktikat, millest nähtav universum koosneb?

Piibel ütleb: „Tõstke oma silmad kõrgele ja vaadake: kes on loonud need seal? Tema, kes nende väe viib välja täiearvuliselt, kes nimetab neid kõiki nimepidi! Tema suure võimu ja tugeva jõu tõttu ei puudu neist ainustki!” Kes on see Tema? Vastus on kirjutatud Piiblisse: „Mina olen Jehoova, see on mu nimi, ja mina ei anna oma au teisele.” — Jesaja 40:26; 42:5, 8.

Filosofeerimine, et maa koos ülejäänud universumiga tekkis juhuslikult, võtab Loojalt, Jehoova Jumalalt, ära au, mida ta väärib. (Ilmutuse 4:11) Samuti kaotab see mõjuva motiivi maa suhtes vastutustundlikuks käitumiseks. Kui inimesed oleksid teadlikud, et nad on Jumala ees vastutavad selle eest, mida nad tema loodule teevad, oleksid nad võib-olla hoolikamad sellistes asjades nagu reostamine, osoonikihi hävitamine ja globaalne soojenemine.

Elu algus

Mõtle ka sellele küsimusele: „Kuidas sai elu alguse?” Inimestele on õpetatud, et elu tuli olemasollu ilma mingi vahelesekkumiseta Jumala poolt. Kuid see on vastuolus ühe kindlalt tõestatud teadusliku põhimõttega. Kunagi usuti, et putukad tulevad lehmasõnnikust, ussid roiskunud lihast ja hiired mudast. Isegi eelmisel sajandil õpetasid teadlased, et mikroorganismid tulevad elutust mateeriast. Kuid Redi, Pasteur ja teised teadlased lükkasid sellised ideed ümber. The World Book Encyclopedia (1990. aasta väljaanne) märgib: „Pärast Pasteuri katseid tunnustas enamik biolooge ideed, et kogu elu tuleb juba olemasolevast elust.”

Sellest hoolimata teoretiseerivad teadlased, et kauges minevikus olid asjad teisiti. Nad ütlevad, et esimesed ainuraksed organismid tulid juhuse teel esile elutust segust, mida nad nimetavad ürgpuljongiks ja mis sisaldas eluks vajalikke keemilisi aineid. „Juhus ja ainult juhus tegi selle kõik, ürgpuljongist inimeseni,” kuulutab Christian de Duve raamatus A Guided Tour of the Living Cell.

Piibel ütleb Jumalast rääkides: „Sinu juures on eluallikas.” (Laul 36:10) See seisukoht on tõepoolest kooskõlas sellega, mida on täheldatud — elu saab esile tulla vaid varemeksisteerinud elust. Kuna suurem osa teadlastest eelistab siiski vaadata elu, Jumala üht väärtuslikumat kingitust, nagu midagi, mis juhuslikult tekkis, ei tunne paljud inimesed Jumala ees vastutust selles suhtes, kuidas nad oma elu kasutavad. Nii rikuvad nad Jumala seadusi, rõhudes üksteist, varastades üksteiselt, mõrvates üksteist ja kulutades märkimisväärselt palju raha, aega ning mõistust, et kavandada relvi, mis tapavad ja laastavad hirmuäratava efektiivsusega.

Vaidlusküsimuse lahendamine

Peale ateistide ja modernistide eitab loendamatu hulk teisigi Jumala suveräänsust. Tänapäeval väidab tohutu hulk inimesi, et usub Jumalat, ja enam kui 1700 miljonit nimetab end kristlaseks. Ristiusumaailma kirikud on sajandite jooksul oma teenistuses avalikult Jumalat kiitnud. Aga kus enamik neist 1700 miljonist inimesest Jumala suveräänsuse küsimuses tegelikult seisab?

Nii üksikisikud kui ka rahvad on selles suhtes oma lugupidamatust näidanud, minnes Jumala eriliste käskude vastu. Rahvad, kes väidavad end olevat kristlikud, on pannud toime jumalatuid vägivallategusid, kaasaarvatud kaks inimajaloo halvimat sõda, ning „kristlikud” vaimulikud mõlemalt poolt õnnistasid neid sõdu! Sellise silmakirjalikkusega on nad Jumalat väga vääralt esindanud. Nagu Piibel ütleb: „Nemad väidavad, et nad tunnevad Jumalat, aga tegudega nad salgavad.” — Tiitusele 1:16.

Sellest hoolimata Jumal „ei või ennast salata”. (2. Timoteosele 2:13) Peab saabuma aeg, mil ta lahendab kõik selle suveräänsuse vaidlusküsimuse aspektid kooskõlas tema enda seatud eesmärgiga: „Nad peavad tundma, et mina olen Jehoova!” (Hesekiel 38:23) Aga miks on see võtnud nii kaua aega? Kuidas see vaidlusküsimus lõpuks lahendatakse? Ja kuidas võid sina selles kõige tähtsamas küsimuses õigeid otsuseid teha?

[Pildi allikaviide lk 2]

Cover background: U.S. Naval Observatory photo

[Pildi allikaviide lk 3]

Background: U.S. Naval Observatory photo