Valguse viimine kaugetesse paikadesse Boliivias

BOLIIVIA kõrgetest mägedest põhja ja ida pool laiuvad lopsaka taimestikuga tasased troopilised madalikud. Neis looklevad rahutud jõed, mis voolavad läbi džunglite ja pampade. Kuidas saaks sellistel kõrvalistel territooriumidel Kuningriigi head sõnumit kuulutada?

Kujutle ennast suures kanuutaolises paadis, mis on tehtud tühjaksuuristatud puutüvest ja mida viib edasi päramootor. Seda kogesid kuus täisaegset teenijat Trinidadist, ühest linnast Boliivia El Beni rajoonist. Nad olid kavandanud oma reisi nii, et saaksid tunnistada jõeäärsetes asulates, kuhu veel kunagi ei olnud jõudnud „hea sõnum kuningriigist”. (Matteuse 24:14, NW) Pärast üle laia sätendava veevälja sõitmist hakkas nende paat liikuma mööda kitsast jõge, mis voolas Mamoré jõe poole.

Üks selle grupi liige jutustab: „Me olime peaaegu Mamorésse jõudnud, kui avastasime, et jõe viimane ots on kuivanud. Paadist väljudes leidsime end reiteni mudas! Minu naine kaotas mudast välja tulles oma kingad. Aga möödujate abiga õnnestus meil see raske paat mudast välja tirida ja kindlamale pinnale viia. Pärast kahte tööküllast tundi jõudsime Mamorésse.

Seejärel sõitsime vaikselt ülesvoolu mööda jõge, mida ääristasid kõrged rikkaliku troopilise taimestikuga kaetud kaldad. Mootorimüra kuuldes lipsasid suured kilpkonnad ujuvatelt puudelt vette, samal ajal kui kaunid delfiinid tulid vahel veest välja. Meie esimest peatuspaika märkis ranna poolt tulev putukate tõrjeks süüdatud tule suits. Pärast seda, kui olime arvukate okste keskel randunud, rääkisime sõbraliku rahvaga tulevase Kuningriigi õnnistustest. Tänumeelselt laadisid nad meie paati puuvilju ja mune.

Päeva jooksul tegime tõeseemnete külvamiseks teisigi peatusi. Kui jõudsime San Antoniosse, oli juba pime. Külaelanikud olid magama läinud. Aga kui levis sõnum filmi näitamisest, hakati lampe süütama. Meie varustuse linnatoomiseks rakendati hobune vankri ette. Paljud inimesed tutvusid nii filmi kaudu kui ka isiklikult Jehoova tunnistajatega.

Järgmisel päeval jätkasime uute paikade külastamist. Ühel kõrgel kaldal pesid naised riideid ja isegi üht last suurte kilpkonnade kilpide sees. Nad ei olnud meie piiblilist sõnumit kunagi varem kuulnud. Ühes kohas hüppasid väiksed kalad kõrgele veest välja ja mõned sattusid paati. Ja nii me sõime pärast filmi näitamist ja enne magamaminekut praetud kala. Reisi lõpuks oli sellel kõrvalisel territooriumil levitatud palju kirjandust ja me olime rahul, et saime paljudel aidata esimest korda kuulda head sõnumit.” — Võrdle Roomlastele 15:20, 21.

Tõend inglite juhtimisest

Kujutle nüüd, et sa otsid üht inimest 12000 elanikuga linnas, mida sa külastad esimest korda. Sa tead peale nime temast väga vähe. Selline väljakutse seisis kahe täisaegse teenija ees, kes saabusid Guayaramerini lootusega leida inimest, kes oli varem uurinud Piiblit ja külastanud teises linnas koosolekuid, aga siis kolis ära. Pärast endi sisseseadmist otsustas see pioneeride abielupaar jalutada alla turuplatsile, kus oli palju rahvast, kes laudade taga sõi või lihtsalt juttu ajas. Peaaegu kohe lähenes neile üks mees ja alustas juttu. Nad küsisid temalt, kas ta tunneb seda naist, keda nad otsivad. „Ei,” vastas ta, „aga minu ämm on Jehoova tunnistaja.” Kuna selles linnas ei olnud teada ühtegi tunnistajat, mõtlesid nad, et ta ajab midagi segamini.

Nad siiski külastasid järgmisel päeval seda vanaprouat, kes lebas jalaluumurruga voodis. „Ma olen Jehoova tunnistaja, aga ei ole veel ristitud,” ütles ta. Kui temalt küsiti, kellelt ta tõde kuulis, viitas ta seinal rippuvale tütretütre portreele ja vastas: „Temalt.” Ning nad ei uskunud oma silmi! See oli noor naine, keda nad otsisid! „Miks su väimees ütles, et ei tunne teda?” küsisid nad. „Oo jaa, mu tütretütar on nüüd abielus, aga minu väimees teab ainult tema praegust abiellumisega saadud nime,” vastas ta. Tütretütar oli parajasti ära, aga hiljem hakati kirjavahetuse teel korraldama piibliuurimisi. Ja millise tulemusega? Nii tema kui vanaema edenesid ristimiseni. Nende kodu oli kasvava koguduse jaoks kuningriigisaaliks ning noorem naine on täisaegse teenijana juhtinud paljusid inimesi Jehoova organisatsiooni.

Kuulutamine troopika südames

Nüüd kujutle ennast lennukis, mis maandub San Joaquíni rohukattega lennuväljal, sügaval Boliivia troopika südames. Sind valdab ebameeldiv tunne, kui mõtled saladuslikule katkule, mis kaks aastat tagasi viis minema ühe viiendiku selle linna elanikest.

Trinidadist saabuv pioneeripaar on juba tundnud inimeste külalislahkust. Mees jutustab: „Lennu ajal läbiviidud piibliteemalise vestluse tulemusena kutsuti meid tasuta peatuma eramajas. Meie peremehed pakkusid isegi madala hinna eest toitu, mis lubas meil kogu aja pühendada kuulutustööle. Varsti pärast saabumist öeldi meile, et peame otsekohe minema sõjaväe kasarmusse. Kui ametnik sai aru, et me polnud mitte revolutsionäärid, vaid Jehoova tunnistajad, ilmutas ta ebatavalist huvi ja soetas enesele Piibli, piiblilise kirjanduse ning ajakirjade Vahitorn ja Awake! (Ärgake!) tellimused. Pärast seda kuulas peaaegu igaüks selles linnas tähelepanelikult Piibli tõotust täiuslikust tervisest lähitulevikus.” — Ilmutuse 21:4.

Neli täisaegset teenijat soovis pääseda San Joaquínist San Ramóni, aga ainuke kättesaadav transpordivahend oli härjavanker. Nad kasutasid istmeteks kirjanduskaste. Peatselt muutusid need selle kõrgete puuratastega ja katusega rakendi rasketest põrutustest täiesti muljututeks. Tundus nii, et isegi kaasasolevate kanade südamed pööritasid sellest raputamisest.

Pärast kümnetunnist kolistamist alusmetsas jõudsid nad kohta, kust edasi ei paistnud minevat ühtki rada, hakkas pimenema. Juhtija ajas rühma üles: „Minu arvates oleme eksinud!” Nad hakkasid just mõtlema, kuidas jääda alusmetsa, mis on täis madusid ja ohtlikke metsloomi, kui juhtija lisas: „Aga ärge muretsege. Loomad on seda reisi enne teinud.” Ja nii see oligi. Ühe tunniga jõudsid nad alusmetsast otse San Ramóni!

Ka siin veedeti palju päevi, kuulutades tulevast Paradiisi kõrvadele, mis ei olnud sellest veel kunagi kuulnud. Siin ei elanud ühtki tunnistajat, aga juhtus midagi, mis seda olukorda muutis.

Kui tunnistajad käisid majast majja, oli neid järginud üks katoliku misjonär. Aga kuidagi nende teed ristusid ja nad leidsid tema eest järgmisest kodust, kuhu nad tulid. Tema sõbralikkusest üllatunutena jätsid nad talle raamatu The Truth That Leads to Eternal Life (Tõde, mis viib igavesse ellu). Kuigi ta ise ei olnud tegelikult huvitatud, andis ta raamatu oma vennanaisele, kes lausa neelas raamatu sisu, õppis edasi ja sai hiljem ristitud tunnistajaks.

Pinge troopilistel jõgedel

Nüüd aga kujutle ennast jõel mootorpaadi tüürimehena ohtlike ja rahutute vete keskel. Varjatud kaljud, mudamadalikud ja puutüved koos äkiliselt ilmuvate veekeeristega on vaid vähesed ohud. Need veed kubisevad piraajadest, elektriangerjatest ja astelraidest. Sellised ohud seisid Riberalta vendade ees, kes tegid tunnistustööd selle territooriumi jõeäärsetele inimestele.

Nende kõrvaliste kohtadeni jõudmiseks ehitasid nad mootorpaadi nimega Luz de los Ríos (Jõgede valgus). Piirkonna ja ringkonna ülevaatajate külaskäigu ajal otsustati paadiga proovisõitu teha. Kõik läks hästi, kuni üks väljaulatuv puuoks puutus katust. Tugev vool viis paadi otse vastu langenud puud. Ja terav puuoks tungis kui mõõk otsapidi paadi külge ning oleks peaaegu läbi torganud piirkonna ülevaataja naise! Vesi tuli sisse ja paat läks ümber, kallates oma reisijad keerlevasse vette. Ning piirkonna ülevaataja ja tema naine ei osanud ujuda! Nende abiga, kes oskasid aidata, pääsesid nad eluga kuivale maale. Aga paat kadus täielikult. Mõne päeva pärast leiti see viie kilomeetri kauguselt allavoolu. Kõik asjad, nende hulgas 20 kasti kirjandust, läksid kaduma.

Boliivia sõjalaevastik aitas selle üles tõsta ning pärast nädalaid kestnud remonti oli paat valmis veelkord oma esireisi tegema. Pingeline reis algas halva ilma ja mootoririkkega.

Esimeses kohas, kus vennad randusid, sattusid nad vastamisi evangelistidega, kes irvitasid: „Teie paadikene ei kõlba sellele jõele!” Ja rikkis generaator ajas nurja katse slaide näidata. Tagasi jõel olles said tunnistajad teada, et teisi paate oli valjuhääldajate abil „valeprohvetite” eest hoiatatud. See oli ilmselt evangelistide töö. Siiski see ainult suurendas inimeste huvi.

Kuigi see külastus lõpetas tõeliste valeprohvetite valepropaganda, tundsid vennad pinget, sest neil oli veel ees 21-päevane reis, enne kui nad jõudsid Fortalezasse.

Teel andsid nad tunnistust ühe kõrvalise suguharu pealikule, kes kuulas tähelepanelikult. Ühe pioneeri esitatud piibliteemalise kõne läbi sai grupp matuselisi metsaraiesmikul lohutust tõelisest lootusest surnute jaoks. Pika valge habemega vanem mees väljendas oma südamesttulevat tänu ja küsis, kas ta saaks tellida meie ajakirja kümneks aastaks! Fortalezas sai 120 inimest kasu Ühingu slaidiprogrammist.

Kui rahulolevatena need pioneerid end tundsid, kui olid viinud tõe valgust kaugetesse paikadesse! Kindlasti ei ole kindlamat ja rohkem rahuldust pakkuvat viisi kasutada oma elu, kui teenida elu Loojat ennast, Jehoova Jumalat. — Laul 63:4, 5.

[Kaart/pildid lk 26]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

BOLIIVIA

Guayaramerin

Riberalta

Fortaleza

San Joaquín

San Ramón

Trinidad

San Antonio