Vastav lunastus kõigi eest

„Inimese Poeg ep ole tulnud ennast laskma teenida, vaid ise teenima ja oma hinge andma lunastamise hinnaks mitme eest.” — MATTEUSE 20:28, VP.

1, 2. a) Miks võib öelda, et lunastus on inimkonnale kõige suurem Jumala kingitus? b) Miks on kasulik lunastust lähemalt uurida?

LUNASTUS on Jumala kõige suurem kingitus inimkonnale. „Lunastusega” vabastamise abil on meil „üleastumiste andekssaamine”. (Efeslastele 1:7) See on aluseks lootusele elada igavesti kas taevas või paradiisliku maa peal. (Luuka 23:43; Johannese 3:16) Ja seetõttu võivad kristlased nautida puhast seisundit Jumala ees isegi juba nüüd. — Ilmutuse 7:14, 15.

² Seepärast ei ole lunastus midagi ebamäärast või abstraktset. Toetudes jumalike põhimõtete seaduspärasele alusele, võib lunastus tuua reaalset, käegakatsutavat kasu. Selle õpetuse teatud külgedest võib olla „raske aru saada”. (2. Peetruse 3:16) Aga sa leiad, et lunastuse lähem uurimine väärib pingutusi, sest see peegeldab Jumala erakordset armastust inimkonna vastu. Lunastuse tähendusest arusaamine tähendab mõista Jumala mõõtmatut „rikkust ja tarkust ja tundmist”. — Roomlastele 5:8; 11:33.

Lahendamist vajavad vaidlusküsimused

3. Kuidas sai lunastus vajalikuks ja miks ei võinud Jumal inimkonnale patusust lihtsalt andeks anda?

³ Lunastus sai vajalikuks esimese inimese Aadama patu pärast, kes pärandas oma järglastele haiguste, tõbede, murede ja valude kahjuliku pärandi. (Roomlastele 8:20) Nende päritud ebatäiuse tõttu on kõik Aadama järglased „viha lapsed”, kes väärivad surma. (Efeslastele 2:3; 5. Moosese 32:5) Jumal ei võinud järele anda põhimõttelagedale tundele ja inimkonnale lihtsalt kontrollimatult andestada. Tema enda Sõna näitab, et „patu palk on surm”. (Roomlastele 6:23) Et inimkonna patusus andestada, oleks Jumal pidanud oma õiglasi norme ignoreerima ja oma seadusliku õiguse kehtetuks tunnistama. (Iiob 40:8) Ent „õigus ja õiglus on [Jumala] aujärje alus”. (Laul 89:15) Igasugune temapoolne õiglusest kõrvalekaldumine ainult ergutaks seadusetust ja õõnestaks tema kui Universumi Suverääni positsiooni. — Võrdle Koguja 8:11.

4. Millised vaidlusküsimused Saatana vastuhakuga esile kerkisid?

⁴ Jumal pidi ka lahendama teised vaidlusküsimused, mis kerkisid esile Saatana vastuhakuga ja olid palju suurema tähendusega kui inimese raske olukord. Saatan heitis halba varju Jumala heale nimele, süüdistades Jehoovat, et ta on valelik ja julm diktaator, kes on oma loodud olevustelt ära võtnud teadmised ja vabaduse. (1. Moosese 3:1—5) Pealegi, tahtes nähtavasti nurja ajada Jumala eesmärgi — täita maa õiglaste inimestega —, püüdis Saatan näidata, et Jumal ei saa sellega hakkama. (1. Moosese 1:28; Jesaja 55:10, 11) Saatan võttis endale ka julguse laimata Jumala lojaalseid sulaseid, süüdistades neid, et nad teenivad Teda ainult omakasupüüdlikel motiividel. Kui neile survet avaldada, hooples Saatan, siis ei jääks neist ükski Jumalale lojaalseks! — Iiob 1:9—11.

5. Miks Jumal ei võinud Saatana väljakutseid tähelepanuta jätta?

⁵ Neid väljakutseid ei võinud jätta tähelepanuta. Kui need oleksid jäänud vastamata, siis oleks usaldus Jumala valitsuse vastu ja selle toetamine lõpuks olnud õõnestatud. (Õpetussõnad 14:28) Kui seadus ja kord alla käivad, kas ei valitse siis kogu universumis segadus? Niisiis, Jumal pidi iseenda ja oma õigluse pärast oma suveräänsuse õigeks mõistma. Tal oli tarvis lubada oma ustavatel sulastel näidata, et nad on temale murdumatult lojaalsed. See tähendas tegelemist viletsas olukorras oleva patuse inimsooga viisil, mis asetas need kõige suurema tähtsusega väljakutsed esikohale. Hiljem ta ütles Iisraelile: „Mina, mina olen see, kes kustutab su üleastumised iseenese pärast.” — Jesaja 43:25.

Lunastus on kinnikatmine

6. Millised on mõningad Piiblis kasutatud terminid, mis kirjeldavad Jumala abinõu inimkonna päästmiseks?

⁶ Laulust 92:6 me loeme: „Kui suured on sinu teod, Jehoova! Väga sügavad on su mõtted!” Seepärast arusaamine, mida Jumal inimkonna jaoks on teinud, nõuab meilt pingutusi. (Võrdle Laul 36:6, 7.) Õnneks Piibel aitab meil neid asju mõista, kasutades mitmeid termineid, mis kirjeldavad või näitavad Jumala suuri tegusid erinevatelt vaatepunktidelt. Piibel räägib lunastusest ostmise, lepitamise, katmise ja vabaksostmise terminites. (Laul 49:9; Taaniel 9:24; Galaatlastele 3:13; Koloslastele 1:20; Heebrealastele 2:17; NW) Aga võib-olla väljendus, mis seda asja kõige paremini kirjeldab, oli see, mida kasutas Jeesus Matteuse 20:28 (VP): „Inimese Poeg ep ole tulnud ennast laskma teenida, vaid ise teenima ja oma hinge andma lunastamise hinnaks [kreeka keeles lüʹtron] mitme eest.”

7, 8. a) Mida me õpime kreeka- ja heebreakeelsetest sõnadest, millega on tähistatud lunastust? b) Näita, kuidas lunastus peab olema vastav.

⁷ Mis on lunastus? Kreekakeelne sõna lüʹtron tuleneb verbist, mis tähendab „lahti laskma”. Seda tarvitati, kirjeldamaks raha, mida maksti sõjavangide vabastamiseks. Kuid Heebrea Kirjades on lunastust tähistav sõna koʹfer. See tuleneb verbist, mille tähendus on „katma” või „üle võõpama”. Näiteks Jumal käskis Noal katta (ka·farʹ) laev tõrvaga. (1. Moosese 6:14, NW) Sellest vaatepunktist pattusid lunastama või lepitama tähendab pattusid katma. — Laul 65:4, NW.

⁸ Theological Dictionary of the New Testament märgib, et koʹfer „tähendab alati võrdväärset” või vastavat. Niisiis, seaduselaeka kate (kap·poʹreth) vastas kujult laekale. Samuti nõuab jumalik õigus patu lepitamisel või lunastamisel „hing hinge vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu, käsi käe vasti, jalg jala vastu”. (5. Moosese 19:21) Mõnikord siiski võib õigus olla rahuldatud, kui otsese karistuse asemele on pakutud midagi samaväärset. Näiteks 2. Moosese 21:28—32 räägib härjast, kes inimese surnuks kaevleb. Kui selle omanik härja kalduvusest teadis, aga ei võtnud tarvitusele õigeid ettevaatusabinõusid, siis pidi ta selle kinni katma ehk maksma tapetu elu eest oma eluga! Ent kuidas oli siis, kui härja omanik oli ainult osaliselt vastutav? Siis ta oleks vajanud koʹfer’i, millega oma viga kinni katta. Ametissemääratud kohtunikud võisid tema peale panna vabaksostmiseks vajaliku lunaraha ehk trahvi.

9. Kuidas Iisraeli esmasündinute olukord näitab vabaksostmiseks nõutud hinna täpsust?

⁹ Teine heebreakeelne termin, mis on lähedane sõnale „lunastama”, on pa·dhahʹ, verb, mis põhiliselt tähendab „vabaks ostma”. Neljas Moosese 3:39—51 näitab, kui täpne pidi olema vabaksostmishind. Olles päästnud iisraellaste esmasündinud hukkamisest paasapühal, aastal 1513 e.m.a., Jumal omandas nad. Ta võis niisiis nõuda, et Iisraeli iga esmasündinud poeg teeniks teda templis. Selle asemel korraldas Jumal „vabaksostmishinna” (pidh·johmʹ, mis on sõnast pa·dhahʹ tuletatud nimisõna), öeldes järgmiselt: „Võta siis minule leviidid . . . kõigi Iisraeli laste esmasündinute asemel.” Aga asendamine pidi olema täpne. Leevi suguharu meessoost liikmeid loendati 22000. Järgmiseks loendati kõik iisraellaste esmasündinud mehed. Neid oli 22273. Ainult iga üksikisiku kohta viis seeklit „lunaraha” makstes võisid 273 ülejäänud esmasündinut olla vabaks ostetud ja templiteenistusest vabastatud.

Vastav lunastus

10. Miks ei võinud loomohvrid täielikult katta inimkonna pattusid?

¹⁰ Eeltoodu näitab, et lunastus peab olema samaväärne sellega, mida ta asendab või kinni katab. Loomohvrid, mida ustavad mehed alates Aabelist ohverdasid, ei võinud tegelikult inimeste pattusid kinni katta, sest inimesed on kõrgemad kui mõistuseta loomad. (Laul 8:5—9) Nii võis Paulus kirjutada, et „on võimatu, et härgade ja sikkude veri võib patud ära võtta”. Sellised ohvrid võisid olla lihtsalt piltlikud ehk sümboolsed, kujutades ette tulevast lunastust. — Heebrealastele 10:1—4.

11, 12. a) Miks ei pidanud miljardid inimesed inimkonna pattude katteks ohvrisurma surema? b) Ainult kes võis tuua „vastava lunastuse” ja millist eesmärki tema surm teenis?

¹¹ See ettetähendav lunastus pidi olema täpselt samaväärne Aadamaga, sest Jumala poolt Aadamale õiglaselt kohaldatud surmaga karistamise tagajärjeks oli inimsoo hukkamõistmine. „Kõik surevad Aadamas,” ütleb 1. Korintlastele 15:22. Nii ei olnud miljarditel inimestel tarvis surra vastavat ohvrisurma iga Aadama järeltulija eest. „Ühe inimese [Aadama] kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm.” (Roomlastele 5:12) Ja „kui juba surm on tulnud inimese kaudu”, tuleb ka inimkonna vabaksostmine „inimese kaudu”. — 1. Korintlastele 15:21.

¹² See inimene, kes võis olla lunastuseks, pidi olema täiuslik lihast ja verest inimene — täpselt võrdne Aadamaga. (Roomlastele 5:14) Ükski vaimolevus või „Jumal-inimene” ei oleks õiguse vaekausse tasakaalustanud. Ainult üks täiuslik inimene, keegi, kes ei olnud Aadama surmaotsuse all, võis anda „vastava lunastuse”, mis vastas täielikult Aadamale. (1. Timoteosele 2:6, NW)a Oma elu vabatahtliku ohverdamisega võis see „viimne Aadam” maksta palga „esimese inimese Aadama” patu eest. — 1. Korintlastele 15:45; Roomlastele 6:23.

13, 14. a) Kas Aadam ja Eeva saavad lunastusest kasu? Selgita. b) Mis kasu on lunastusest Aadama järglastel? Selgita piltlikult.

¹³ Ometi ei saanud Aadam ega Eeva sellest lunastusest kasu. Moosese seaduses oli põhimõte: „Te ei tohi võtta lunahinda tapja hinge eest, kes on surmaväärt.” (4. Moosese 35:31) Aadam ei olnud petetud, tema patt oli tahtlik, sihilikult tehtud. (1. Timoteosele 2:14) See ulatus tapma tema järeltulijaid, sest nad pärisid siis tema ebatäiuslikkuse ja läksid niiviisi surmaotsuse alla. On selge, et Aadam oli surma ära teeninud, sest täiusliku inimesena oli ta tahtlikult valinud olla Jumala seaduse suhtes sõnakuulmatu. See oleks olnud Jehoova õiglaste põhimõtetega vastuolus, kui ta oleks lunastushinda Aadama kasuks rakendanud. Kuid Aadama patu eest palga maksmine teeb võimalikuks tühistada surmaotsus Aadama järglaste suhtes! (Roomlastele 5:16) Juriidilises mõttes on patu hävitav jõud ära lõigatud otse selle algallikal. Lunastaja ’maitses surma igaühe eest’, kandes patu tagajärjed kõigi Aadama laste eest. — Heebrealastele 2:9; 2. Korintlastele 5:21; 1. Peetruse 2:24.

¹⁴ Näitlik selgitus: kujutle suurt tehast sadade töölistega. Ebaaus juhataja ajab ettevõtte pankrotti; tehas sulgeb väravad. Sajad inimesed on nüüd tööta ja võimetud maksma oma arveid. Nende abikaasad, lapsed ja muidugi ka võlausaldajad — kõik nad kannatavad ühe mehe rikutuse ja ebaaususe pärast! Siis tuleb keegi jõukas heategija, kes maksab ära selle kompanii võlad ja laseb tehase uuesti käiku. Ühe inimese läbi tekkinud võla kustutamine toob omakorda täieliku kergenduse paljudele töölistele, nende perekondadele ja võlausaldajatele. Aga kas esimene juhataja saab uuest õitsengust osa? Ei, ta on vanglas ja niiviisi oma tööst täielikult eemal! Samuti toob ka Aadama võla kustutamine kasu miljonitele tema järglastele, aga mitte Aadamale.

Kes muretseb lunastuse?

15. Kes võis muretseda inimkonnale lunastuse ja miks?

¹⁵ Laulik kurtis: „Ükski ei või venna eest anda luna ega tema eest maksta Jumalale lunastushinda, sest nende hinge luna on liiga kallis ja peab jääma igavesti tasumata.” The New English Bible ütleb, et lunastushind oli „alatiseks väljaspool tema maksuvõimet”. (Laul 49:8, 9) Kes siis muretseks lunastuse? Ainult Jehoova võis muretseda täiusliku „Talle, kes võtab ära maailma patu”. (Johannese 1:29) Jumal ei saatnud inimkonda päästma mõnda inglit. Ta andis ülima ohvri, saates oma ainusündinud Poja, ’kes temale päevast päeva rõõmuks oli’. — Õpetussõnad 8:30; Johannese 3:16.

16. a) Kuidas sündis Jumala Poeg täiusliku inimesena? b) Kuidas võis Jeesust seadusele vastavalt nimetatada?

¹⁶ Oma vabatahtliku osavõtuga jumalikust korraldusest loobus Jumala Poeg „iseenese olust”, oma taevasest olemusest. (Filiplastele 2:7) Jehoova kandis oma ainusündinud taevase Poja elujõu ja isiksuse mustri üle Maarja nimelise juudi neitsi emaihusse. Siis püha vaim ’varjas Maarjat’ ja kindlustas, et tema ihus kasvav laps oleks püha ning täielikult ilma patuta. (Luuka 1:35; 1. Peetruse 2:22) Inimesena pidi teda hüütama Jeesuseks. Aga seaduslikult võis teda nimetatada ’teiseks Aadamaks’, sest ta vastas täielikult Aadamale. (1. Korintlastele 15:45, 47) Niisiis võis Jeesus tuua ohvriks iseenda nagu „veatu ja laitmatu talle” lunastuseks patuse inimkonna eest. — 1. Peetruse 1:18, 19.

17. a) Kellele on lunastus makstud ja miks? b) Kuna Jumal annab nii lunastuse kui ka võtab selle vastu, siis milleks seda vahetust üldse tehakse?

¹⁷ Aga kellele pidi see lunastus makstama? Ristiusumaailma teoloogid väitsid sajandeid, et see oli makstud Kurat-Saatanale. On fakt, et inimkond oli „müüdud patu alla” ja järelikult allus Saatana kontrollile. (Roomlastele 7:14; 1. Johannese 5:19) Jehoova, aga mitte Saatan, on ikka veel see, kes patustamise eest ’kätte maksab’. (1. Tessalooniklastele 4:6) Seepärast peab lunastust „maksma Jumalale”, nagu Laul 49:8 seda sõnaselgelt väidab. Jehoova teeb lunastuse kättesaadavaks, aga pärast Jumala Talle ohverdamist pidi tema lunastuse väärtus makstama Jumalale. (Võrdle 1. Moosese 22:7, 8, 11—13; Heebrealastele 11:17) See ei vähenda lunastuse väärtust ega tee seda mõttetuks, mehaaniliseks vahetustehinguks, otsekui oleks raha ühest taskust välja võetud ja teise pandud. Lunastuse puhul ei ole mitte niivõrd tegemist füüsilise väljavahetamisega kui just õigusliku toiminguga. Rõhutades, et lunastus peab olema makstud — isegi temale endale kõrge hinna eest —, kinnitas Jehoova oma kõikumatut poolehoidu õiglastele põhimõtetele. — Jakoobuse 1:17.

„See on lõpetatud!”

18, 19. Mispärast oli Jeesusel tarvis kannatada?

¹⁸ Kevadel, aastal 33 m.a.j., oli saabunud aeg maksta lunastus. Jeesus Kristus oli valesüüdistuse alusel arreteeritud, süüdi mõistetud ja hukkamispostile naelutatud. Ta palus Jumalat „suure hüüdmise ja silmaveega” tugeva valu ja alandamise pärast, mis sellega kaasnes. (Heebrealastele 5:7) Kas Jeesusel oli tarvis niiviisi kannatada? Jah, sest jäädes ’pühaks, veatuks, laitmatuks, patustest eraldatuks’ kuni lõpuni, lahendas Jeesus dramaatilise otsustavusega Jumala sulaste laitmatuse vaidlusküsimuse. — Heebrealastele 7:26.

¹⁹ Kristuse kannatused aitasid tal ka täiustuda, et ta saaks täita oma osa inimkonna Ülempreestrina. Selles ülesandes ta ei oleks külm, eraklik bürokraat. „Sest selles, milles ta on kannatanud kiusatud olles, võib ta aidata neid, keda kiusatakse.” (Heebrealastele 2:10, 18; 4:15) Oma viimase hingetõmbega võis Jeesus võidukalt hüüda: „See on lõpetatud!” (Johannese 19:30) Ta ei olnud üksnes tõestanud oma laitmatust, vaid oli ka edukas, rajades aluse inimkonna päästeks — ja mis veel tähtsam — Jehoova suveräänsuse õigeksmõistmiseks!

20, 21. a) Mispärast Kristus surnuist üles äratati? b) Miks Jeesus Kristus oli ’elavaks tehtud vaimu poolest’?

²⁰ Aga mil viisil võiks lunastust patuse inimkonna juures tegelikult rakendada? Millal? Kuidas? Neid asju ei jäetud juhuse hooleks. Kolmandal päeval pärast Kristuse surma äratas Jehoova ta surnuist üles. (Apostlite teod 3:15; 10:40) Selle ülitähtsa teoga, faktiga, mida kinnitasid sajad pealtnägijad, Jehoova mitte üksnes ei tasunud oma Poja ustava teenistuse eest, vaid andis temale ka võimaluse lõpetada oma vabaksostmistöö. — Roomlastele 1:4; 1. Korintlastele 15:3—8.

²¹ Jeesus oli ’elavaks tehtud vaimu poolest’, tema maine surnukeha kõrvaldati mingisugusel teadmata viisil. (1. Peetruse 3:18; Laul 16:10; Apostlite teod 2:27) Vaimolevusena võis ülesäratatud Jeesus nüüd võidukalt taevasse tagasi minna. Milline võimas juubeldamine võis küll sel puhul taevas aset leida! (Võrdle Iiob 38:7.) Jeesus ei läinud tagasi lihtsalt selleks, et nautida vastuvõttu. Ta tuli tegema teist tööd, kaasa arvatud see, et teha kogu inimsoole võimalikuks tema lunastusest kasu saada. (Võrdle Johannese 5:17, 20, 21.) Kuidas ta selle lõpetas ja mida see inimkonnale tähendab, seda arutletakse järgmises artiklis.

[Allmärkus]

Küsimused kordamiseks

◻ Millised vaidlusküsimused olid suurema tähtsusega kui inimkonna päästmine?

◻ Mida tähendab patustajaid „lunastada”?

◻ Kellele pidi Jeesus vastav olema ja miks?

◻ Kes muretseb lunastuse ja kellele see on makstud?

◻ Miks oli tarvilik, et Kristus vaimuna surnuist üles äratati?

[Pilt lk 13]

Loomohvritest ei piisanud inimese pattude katmiseks; nad kujutasid ette suuremat tulevast ohvrit