Rõõmurikas vastupidamine Lähis-Idas
See liigutav aruanne tuleb Liibanoni Jehoova tunnistajatelt
MEIE teenistusaasta 1990 algas Beirutis ägedate pommirünnakutega. Seejärel oli seal rahulik aeg, mis kestis 1989. aasta septembri lõpust kuni 1990. aasta jaanuarini.
Nendel kuudel teatati uuest 2659 kuulutaja kõrgarvust (novembris), mida võiks võrrelda 2467-ga 1989. teenistusaastal. Ristiti 44 inimest ja igal kuul võttis abipioneerteenistusest keskmiselt osa 65 inimest. Esimest korda teatati rohkem kui 2000 piibliuurimisest ja me hakkasime aimama, mis võiks tulevikus teoks saada.
Kuid Ida-Beirutis, kus asub enamik kogudusi, puhkes jälle sõda ja vennad pidid tosinate kaupa teistesse maa osadesse põgenema. Palju päevi ei olnud meil sõjast tabatud aladega mingit kontakti ning põllutöö aruanded olid puudulikud. Sellest hoolimata ühinesid laialipillutatud vennad nende alade kogudustega, kuhu nad olid põgenenud, ja üle kogu maa jätkus heade tulemustega majast majja töö. Vahepeal oli palju meie vendade maju pommirünnakute tagajärjel kas maha põlenud või purustatud. Üks õde kaotas elu.
Usaldusega lootsime Jehoova abile ja juhtimisele. Vaprad pioneerid olid vabatahtlikult nõus piiramisrõngas olevatele vendadele koos toidu ja veega vaimset toitu viima. Ajendatud armastusest Jehoova ja vendade vastu, riskisid nad eluga mineeritud teede ületamisel. See oli hea tunnistus inimestele, kui nad nägid, et meie vendade peredele tuli abi. Nad nägid, mida võib korda saata tõeline armastus, kui kõik on ühinenud tõelise Jumala, Jehoova, kummardamises. — Johannese 13:34, 35; 15:13.
Teenistusaasta jooksul ei jäänud vendadel mitte ükski meie ajakirja number kätte saamata. Alates 8. jaanuari numbrist 1990 hakati ajakirja Awake! (Ärgake!), nagu see oli juba varem ajakirja Vahitorn puhul, üheaegselt inglise keelega välja andma ka araabia keeles. Tunnistajad ja huvitatud inimesed olid ülirõõmsad. Samuti oli erutav näha uusi araabiakeelseid väljaandeid, nagu brošüüri Should You Believe in the Trinity? (Kas sa peaksid uskuma Kolmainsust?) ja raamatuid The Bible—God’s Word or Man’s? (Piibel — kas Jumala või inimese sõna?) ja My Book of Bible Stories (Minu piiblilugude raamat).
Need vaimsed kingitused saadi vaatamata paljude Beiruti vabrikute ja asutuste sulgemisele. Kogu maal on halb majanduslik olukord. Paljudes kohtades pole üldse elektrit, vett, telefoniühendust. Laskem siis mõnel meie vennal jutustada, kuidas nad on leidnud rõõmu, võideldes isegi laastava sõjaga, mis on kestnud juba 15 aastat.
„Positiivne külg”
Beiruti vend kirjutab: „Ennekõike annan ma südamesttuleva tänu Jehoovale, sest ta on meid oma puhta kummardamise organisatsioonis kaitsnud, vaatamata kõigile raskustele, millega oleme kohtunud. Hiljutiste sündmuste ajal oli mul kogemusi, mis tõid mulle rõõmu, ja ma arvan, need on sõja positiivseks küljeks.
Istusime koos naabritega tugeva pommitamise ajal trepikojas, sest see on rünnaku ajal kõige kindlam paik. Rääkisime nendega pidevalt Jumala Kuningriigist kui inimkonna probleemide ainsast lahendusest ja palvetasime korduvalt oma Jumala, Jehoova poole. Sellest said kõik teada.
Mõnikord kestis pommitamine päevi ja me ei saanud koosolekutele minna. Võtsin siis ajakirja Vahitorn kaasa ja uurisin seda trepikojas istudes. See äratas meie naabrites huvi. Varem neist mõned ei rääkinud meiega, kuna olime Jehoova tunnistajad. Aga kui mürsk tabas meie maja, olid nad hämmastunud armastusest, mida vennad üles näitasid. Nüüd tahtsid nad meiega rääkida. See võimaldas meil saada neilt mõned ajakirja Awake! tellimused.
Need kogemused andsid mulle otsustavuse tõest jätkuvalt rääkida. Jehoova väärib kogu meie kummardamist ja kogu meie austust ja ülistust.”
„Jehoova nimi päästis mu elu”
Ras Beiruti kogudusest teatab üks vend: „Alustasin koos naise ja kahe väikese pojaga päeva Beiruti läänesektsioonis majast majja teenimisega. Pealelõunal oli meie kodus ingliskeelne koosolek. Kell pool seitse õhtul oli pime. Relvastatud mehed olid ainukesed inimesed tänavatel. Pomme langes nagu vihma. Enamik meie maja elanikke oli põgenenud. Ei olnud ei vett ega elektrit. Siis kuulsime koputust uksele.
Mõelnud, et see võib olla mõni meie naaber, kes vajab vett ja leiba, avas mu naine ukse. Seal seisis neli relvastatud meest. Nad sihtisid relvadega mu naist ja küsisid nimeliselt mind. Just selliselt oli sel nädalal üheksa meest kodunt ära viidud ja kohe tapetud. Kui mehed mind nägid, suunasid nad oma automaatrelvad mu pea suunas ja käskisid mul minna koos nendega. Ütlesin neile: ’Tulen koos teiega. Kuid laske mul kõigepealt riidesse panna.’ Palvetasin kogu südamest Jehoova poole, paludes talt abi. Kui ma palvetamise lõpetasin, tundsin end hästi lõõgastununa ja hakkasin neid relvastatud ja ärahirmutatud mehi tavaliste inimestena nägema. Suutsin nendega hirmu tundmata rääkida.
Küsisin neilt: ’Mis te minust tahate? Räägime natuke kodus enne lahkumist!’ Eluruumis küsis nende peamees minult: ’Mis õigus on sul majades käia ja inimestele kuulutada?’ Vastasin: ’Et oma tahet läbi viia, on teil relv ja keegi ei saa teie vastu. Minul on hea sõnum rahust, mida Jeesus kuulutada käskis.’ Siis selgitasin Jehoova tunnistajate usku ja tegevust. Kohe, kui ma mainisin Jehoova nime, ütlesid nad: ’Meile piisab sinu ülekuulamisest siin. Pole vajadust sind kaasa võtta.’ Ilmselt oli keegi nende seast mõne vennaga tuttav. Ta ütles: ’See on samasugune nagu Jarjoura.’
Kuulutasime neile sõjameestele ja vastasime nende küsimustele poolteist tundi. Siis, selle asemel, et mind oma autos ära viia, nagu nad teistega teinud olid, nad vabandasid, suudlesid mind, pakkusid mulle oma abi, kui ma kunagi peaks seda vajama, ja lahkusid. Algusest peale tundsin ma Jehoova kaitset. Osavõtt hommikusest majast majja kuulutustööst ja pealelõunasest koosolekust oli mind kinnitanud, et seista kindlalt. Tõepoolest, Jehoova nimi päästis mu elu.” — Õpetussõnad 18:10.
„Meid ümbritses Jehoova hoolitsus”
Beirutist kirjutab teine vend: „Oli kolmapäev, 1990. aasta 31. jaanuar. Töötasin koos oma vennaga ühe õe majas, kui tulistamine jälle algas. Igal pool lõhkesid pommid. Ägeda lahingutegevuse tõttu ei saanud me koju tagasi minna. Õde oli väga külalislahke, olgugi et tal oli vaid mõned tükid leiba.
Muretsesin väga oma naise pärast, sest ta on filipiinlanna ja polnud harjunud sõja vägivallaga. Teisel päeval sain ma siiski koju minna. Tänavat blokeerisid mööblihunnikud, kuid tänu Jehoovale, mu perekond oli terve. Peale lühikest vaheaega hakkas äge pommitamine jälle pihta. Peitsime end ühe venna majja, mis oli meie lähedal. Meid oli viis — mu naine, mu kaheaastane poeg, mina, mu vend ja ta naine. Kõikjale meie ümber langesid pommid, mürsud ja raketid, kuid meid ümbritses Jehoova hoolitsus. Läks mööda kaks päeva pommitamist, mil me lamasime maas, ninasõõrmed pommisuitsu täis.
Kuulates plahvatusi, meenutasime Taaveti sõnu Laulust 18:2—10, 17—23, 30, 31. Neil rasketel hetkedel olime õnnelikud ja suutsime ikka veel naeratada, vaatamata sellele, mis toimus. Palusime Jehoovalt, et kui me peame surema, oleks surm kerge, ilma kannatusteta. Me lootsime kindlalt ülesäratamisele.
Järgmine päev oli uskumatu. Maja lähedale, kus me peidus olime, langes umbes 25 pommi, kuid mitte keegi meist ei saanud viga. Kas sa suudad ette kujutada meie tundeid, kui me tajusime Jehoova kaitset? Järgmisel hommikul otsustasime otsekohe põgeneda. Minu auto oli tänaval ainuke, mis polnud ära põlenud. Sõitsin miinide ja pommide vahel ja tänu Jehoovale suutsime põgeneda paika, mis oli natuke rahulikum kui meie oma. Seal varustasid meid vennad armastusväärselt riiete, toidu ja rahaga.
Vaatamata kõigile raskustele tundsime end õnnelikena, sest Jehoova oli meiega. Tundus, justkui oleks ta saatnud oma inglid, et nad hoiaksid pomme meist eemal. (Laul 34:8) Tõepoolest, meie rõõm oli suur. Kuid veel suurem on me rõõm, kui me Harmagedooni üle elame.”
Hädaabi tegutseb!
Mõned Beiruti osad nägid välja nagu peale maavärisemist. Paljud meie vendade majad olid purustatud või hävitatud. Hiljutise kriisi tekkides organiseeris harubüroo komitee vendade vajaduste eest hoolitsemiseks hädaabi komitee. See alustas tegevust 1990. aasta 16. veebruaril, just sel ajal, kui me veel viimati saime rasketel aladel liikuda. Komiteel oli kolm eesmärki: anda vendadele vaimset julgustust; hoolitseda nende raha-, toidu- ja veevajaduste eest; ja aidata neil remontida või uuesti üles ehitada nende kodusid.
Polnud mingit vajadust vabatahtlikke otsida. Igal hommikul vara ilmusid paljud, et aidata. Siin on mõned kommentaarid nendelt, keda aidati:
Õde, kelle maja puhastati ja parandati, ütles: „Kuulsin vendade abist, kui katastroof puhkeb. Nüüd ma näen ja tunnen seda.” Isegi ta naaber, muhameedlasest naine, rääkis sellele õele: „Te tõesti armastate üksteist. Teie religioon on õige. Nüüd ma põgenen oma külasse ja räägin igaühele, mis te siin teete.” See naaber tõi vabatahtlikele töölistele toitu.
Vana õde kommenteeris: „Ma lootsin, et te tulete mind vaatama, kuid ma ei lootnud, et Ühing saadab kedagi, et tuua mulle vett.” Ta nuttis, kui suudles venda, kes talle abiks tuli.
Külastati kolmeliikmelist perekonda — meest ja ta naist, kes olid ristimata kuulutajad, ja nende väikest poissi — ja anti neile suur piimapakk, leiba, joogivett ja raha. Kui neile öeldi, et Jehoova tunnistajad on selle korraldanud, ütles mees: „Ma olin 11 aastat evangeelses kirikus väga aktiivne. Kuid nende 15 Liibanoni sõja aasta jooksul pole nad oma liikmeid midagi taolist tegema õpetanud.” Ta jätkas: „See on tõesti ainuke Jumala organisatsioon.” Mees ristiti koos naisega 1990. aasta mai kokkutulekul.
Üks kogudusevanem kommenteeris: „Puuduvad sõnad, et väljendada meie tänu armastuse tegude eest, mida te hädasolevatele vendadele osutasite. See mõjus mulle nii tugevasti, et ma valasin pisaraid, kui nägin gruppi vabatahtlikke noori vendi mu vanemate maja üles ehitamas. Isegi meie naabrid, kes ei ole tunnistajad, väljendasid oma lugupidamist. Me oleme Jehoovale ja ta organisatsioonile tõesti tänulikud praktilise toetuse eest, mida anti. Kui õiged on lauliku sõnad Laulus 144:15: ’Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Jehoova!’ ”
„Mis inimesed te olete?”
Üks õde koos perekonnaga kirjutas: „Soovin väljendada Jehoova ja ta organisatsiooni armastuse vastu sügavat lugupidamist. Mu maja tabas palju mürske ja ta põles maha. Paljud ütlesid, et seda ei saa enam parandada. Kuid siin ta seisab, täielikult terve, nagu poleks temaga midagi juhtunud, ümbritsetud sadadest meie tänava majadest, mis on põlenud ja hävitatud.
Isegi naabrid, kes ei ole Jehoova tunnistajad, küsivad: ’Kust tuleb see armastus? Mis inimesed te olete? Kes on need isikud, kes nii innukalt töötavad ja kes on nii rahulikud ja hea käitumisega? Õnnistatud olgu Jumal, kes on andnud teile sellise armastuse ja ennastohverdava vaimu.’ Kui hästi sobivad sõnad Laulust 84:12, 13: ’Sest Jehoova Jumal on päike ja kilp; armu ja au annab Jehoova ega keela head neile, kes laitmatult elavad! Jehoova Sebaot, õnnis on inimene, kes sinu peale loodab!’ ”
Mees, kelle naine ja lapsed on Jehoova tunnistajad, kirjutas: „Tahaksin tänada teid abi eest meie maja parandamisel. Teie töö väljendas siirast kristlikku armastust, mis on neil päevil väga haruldane. Õnnistagu Jumal teie pingutusi!”
Peale seda, kui ühe kogudusevanema maja oli taastatud, ütles ta: „Suu ei suuda väljendada seda, mis on südametes. Me ei suuda leida sõnu, et väljendada lugupidamist Jehoova ja ta organisatsiooni vastu. Me tundsime oma hädas Jehoova lähedust. Teie armastus on innustanud kõiki mu pereliikmeid võtma osa nende abistamisest, kes on hädas.”
Aprillikuus tundsid 194 isikut Liibanonis rõõmu abipioneerteenistusest. Mälestusõhtu oli teistest õhtutest rahulikum ja see viidi läbi kokku 5034 juuresviibijaga. Viidi läbi kõik kokkutulekud, mis olid planeeritud, ja aastas ristitute koguarv oli 121, vaatamata maal valitsevale kaosele. Paljud perekonnad kogudustest lahkusid alatiseks maalt. Kuid uued huvitatud on teinud ristimiseks edusamme ja 2726 Kuningriigi kuulutaja koguarv kasvab pidevalt. Sellel 1990. teenistusaastal tundis kogu Jehoova rahvas Liibanonis Jehoova ustavust, kui ta meie eest hästi hoolitses ja tormilistest aegadest läbi viis. — Laul 33:4, 5; 34:2—6.