Lugejate küsimusi

◼ Miks New World Translation tõlgib heebreakeelse sõna ʽa·rumʹ 1. Moosese 3:1 sõnaga „ettevaatlik”, kui teised tõlked ütlevad „osav” või „kaval”?

See tekst kõlab nii: „Nüüd madu osutus kõige ettevaatlikumaks kõigist välja metsloomadest, kelle Jehoova Jumal oli teinud. Ja ta hakkas naisele ütlema: ’Kas on tõesti nii, et Jumal ütles, et te ei tohi süüa kõigist aia puudest?’ ” — NW.

Õpetussõnades 12:23 ja teistes kohtades tõlgib New World Translation heebreakeelse sõna ʽa·rumʹ sõnaga „terane”, mis on selle sõna üks põhitähendusi, kui seda kasutatakse inimese kohta. Aga nagu on paljude teistegi sõnadega, on sõnal ʽa·rumʹ mitmeid tähendusvarjundeid. Näiteks Benjamin Davidson defineerib sõna ʽa·rumʹ järgnevalt: „I. riuklik, kaval, osav. — II. kaalutlev, ettevaatlik.” — The Analytical Hebrew and Chaldee Lexicon.

Miks siis New World Translation valis 1. Moosese 3:1 tekstis teisese tähenduse, „ettevaatlik”? See valik on kooskõlas teiste tõlgetega. Näiteks, kui 1. Moosese 3:1 tõlgiti Septuaginta tõlkes kolmandal sajandil e.m.a. kreeka keelde, kasutati sõna froʹni·mos — sama sõna, mida kasutati hiljem Matteuse 10:16: „Te peate olema sama ettevaatlikud nagu maod ja sama tasased nagu tuvid.” — Today’s English Version.

Heebrea õpetlane Ludwig Koehler kommenteeris 1945. aastal: „Madu on kartlik. Seda võib väga hästi väljendada kreekakeelse sõnaga fronimos, sest just selle kartlikkuse ehk ettevaatlikkusega ilmutab ja kasutab madu oma frenesit.” Freʹnes tähendab siin ühte instinktiivse tarkuse liiki, mida ka teised loomad ilmutavad. — Võrdle Õpetussõnad 30:24.

Tekstis 1. Moosese 3:1 on siiski palju olulisem põhjus, miks kasutada sõnade „terane” või „kaval” asemel sõna „ettevaatlik”. Kui siin, just enne kirjeldust, kuidas madu meelitab Eeva pattu tegema, nimetada teda kavalaks, võib see panna paljusid lugejaid järeldama, et Piibel kujutab ainult seda, kuidas madu tegi seda tänu oma ebatavalisele kavalusele. Selline tõlgendus alandaks kirjelduse tühipaljaks müüdiks — ja pealegi rumalaks müüdiks.

Vastupidiselt sellele õpetab Piibel, et Eedeni aias tegutses midagi palju enamat kui vaid kaval madu. Ilmutuse 12:9 määratleb Kurat-Saatanat selgesti selle „algupärase maona”. (NW) Ta oli nähtamatu, üliinimlik jõud, kes kasutas ära lihtsat roomajat samal viisil, nagu kõhurääkija paneb rääkima oma nuku. Mao loomupärane ettevaatlikkus tegi temast selle riuka jaoks ülisobiva valiku. Kui ta ei põgenenud kartlikult ja ettevaatlikult, nagu oleks loomulik, vaid avas selle asemel julgelt oma suu ja hakkas Eevaga rääkima, tõmbas ta seega endale veel suurema tähelepanu.

Jumala inspireeritud Sõna on vaba müütidest, ja New World Translation aitab meil seda fakti oma korrektsete tõlgetega paremini hinnata. — 2. Timoteosele 3:16.

◼ Kuigi Jehoova tunnistajad teavad, et surnud on teadvuseta, miks nad siiski peavad tähtsaks viibida kaasusklike matustel?

Piibli täpne tundmine surnute olukorra kohta kaitseb Jehoova tunnistajaid ekslike seisukohtade ja sellele järgneva ebatarga käitumise eest matustel. See annab neile samuti ka põhjuse viibida kristlikel matustel.

Jumala Sõna näitab selgelt, et kui inimene sureb, siis ta ei jätka oma elu surematu hingena. (Koguja 9:5) Pärast surma saab keha jälle põrmuks kas loomuliku kõdunemise või krematsiooni tulemusena. Kadunu ei ole enam elus; ta elab jälle ainult siis, kui Jumal ta tulevikus üles äratab. — Johannese 5:28, 29; Apostlite teod 24:15.

Sellepärast ei järgi Jehoova tunnistajad matusekombeid, mis põhinevad usul, et surnud inimesel on surematu hing, mis kusagil edasi elab. Nad ei osale surnu juures valvamistes valjuhäälsete laulude või kurtmistega, et „vaimusid” hirmutada, ega ka öö läbi kestvates jumalateenistustes või äärmises leinamises surnute lepitamiseks.

See ei tähenda siiski, et Jumala rahvas ei leina. Sugulase või lähedase sõbra surm on kurbust põhjustav kogemus isegi tõelistele kummardajatele, kel on täpne tundmine surnute kohta. Näiteks siis, kui Jaakob mõtles, et metsloom on Joosepi tapnud, see patriarh „leinas oma poega kaua aega”. Me loeme, et „kõik ta pojad ja tütred püüdsid teda trööstida”. (1. Moosese 37:33—35) Kui ustav Jaakob suri, siis Joosep „käskis oma teenistuses olevaid arste tema isa palsameerida” ning „egiptlased nutsid teda seitsekümmend päeva”. Kuigi Jaakobi perekond ei pooldanud egiptlaste väärasid vaateid surnute kohta, liigutas Jaakobi surm neid silmanähtavalt. „Kogu Joosepi pere ja tema vennad” tahtsid, et Jaakob saaks korralikult maetud, ja isegi väljaspoololijad võisid märgata nende leina. — 1. Moosese 50:1—11.

Võib tuua mitmeid teisi Piibli näiteid, kus Jehoova sulased olid tõeliselt liigutatud kaaskummardaja või sugulase surmast ning andsid teed sobivale leinale.a Kui Jeesus oli Laatsarust leinavate sugulaste juures, ei olnud ta passiivselt osavõtmatu või sobimatult rõõmus. Kuigi Jeesus oli kindel ülesäratamise jõus, ta nuttis. (Johannese 11:33—35) Pärast, kui Jeesus ise suri, leinasid tema jüngrid, kuigi ta oli neile rääkinud, et ta tapetakse ja äratatakse uuesti ellu. — Matteuse 16:28; Johannese 16:17—20; 20:11.

Jumala sulased tänapäeval võivad tunda ja tunnevadki seda kurbust, mida surm toob. Siiski aitab arusaamine Piiblist nende leina leevendada või tasakaalustada kooskõlas tekstiga 1. Tessalooniklastele 4:13, 14: „Me ei taha, et teil, vennad, oleks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teiegi ei läheks nõnda kurvaks nagu teised, kellel ei ole lootust. Sest kui me [usume], et Jeesus on surnud ning üles tõusnud, nõnda ka Jumal toob esile Jeesuse kaudu need, kes ühes temaga on läinud magama.”

Mida siis tuleks öelda kristlikel matustel viibimisest (või mälestuskõnest kellegi uskliku kohta)? On Piiblil põhinevaid põhjusi, miks tunnistajad leiavad olevat vajaliku neid korraldada ja seal viibida.

Tuleta meelde, et kui Jaakobile tundus, et ta on kaotanud oma poja, siis „kõik ta pojad ja tütred püüdsid teda trööstida”. (1. Moosese 37:35) Paljudes maades on sugulastel komme matusteks koguneda. See võimaldab teistel, kes ehk ei olnud nii lähedased ja pole seetõttu oma tunnetes niivõrd liigutatud, esitada kaastunde ja lohutuse sõnu. Kui Laatsarus oli surnud, siis ’tuli palju juute Marta ja Maarja juurde neid trööstima nende venna pärast’. (Johannese 11:19) See hõlmab ka kristlasi, kes soovivad olla võimelised ’trööstima neid, kes on kõiksuguses viletsuses’. — 2. Korintlastele 1:4.

Kristlikud ülevaatajad, isegi siis, kui nad on väga hõivatud, peavad olema karjale lohutuse pakkumises eesotsas. Nad peavad meeles oma eeskuju Jeesust, Head Karjast, keda oli volitatud ’parandama neid, kel murtud süda, ja trööstima kõiki leinajaid’. (Jesaja 61:1, 2; Johannese 10:14) Jeesus ei andnud sellist lohutust vaid siis, kui see talle endale sobis. Ta oli valmis oma plaane muutma, et olla Laatsaruse leinavate sugulastega — et jagada nende muret. — Johannese 11:11, 17, 33.

Isegi kui kristlased ei saa matustel leinajatele palju öelda, võivad nad teha head lihtsalt oma juuresviibimisega. Leinavad perekonnaliikmed võivad saada suurt lohutust paljude — nii vanade kui noorte — kaastundlike kristliku koguduse liikmete kohalolekust. Tuleta meelde mõningate juutide reageerimist, kui Jeesus tuli Laatsarust leinavate õdede juurde: „Vaata, kuidas ta teda armastas!” (Johannese 11:36) Kristlase matusel viibivad uskmatud sugulased, naabrid või töökaaslased on olnud meeldivalt liigutatud juuresviibivate tunnistajate suurest arvust ja on olnud seepärast vastuvõtlikumad neile pakutavatele Piibli tõdedele.

Juuresviibivate tunnistajate käitumine peab sobima selle olukorraga. Kuigi nad teavad, et kadunu ei kannata piinu, ja on kindlad, et kõiki lojaalseid ootab ülestõusmine, võtavad nad südamesse nõuande: „[On] aeg nutta ja aeg naerda, aeg leinata ja aeg tantsida”. (Koguja 3:4) Matuse- või mälestusteenistus ei ole aeg kõvahäälselt jutuajamiseks ja naljatlemiseks. Siis on kaastunde ilmutamise aeg kooskõlas nõuandega: „Olge rõõmsad rõõmsatega, nutke nutjatega!” — Roomlastele 12:15.

On veel teine põhjus, miks Jehoova tunnistajad viibivad matustel. Jumala Sõna ütleb: „Parem on minna leinakotta kui pidukotta, sest seal on kõigi inimeste lõpp, ja kes elab, võtku see südamesse! . . . Tarkade süda on leinakojas, aga alpide süda on rõõmukojas!” — Koguja 7:2—4.

Kuigi Jehoova tunnistajatel on põhjus lootuseks, on need sõnad inspireeritud ja pandud Piiblisse meie kasuks. Matuseid võiks võrrelda „leinakojaga”. Kui me seal viibime, võivad meie mõtted pöörduda harilike murede ja tegude juurest ning keskenduda elu lühidusele. Kas haiguse või mõne „ettenägematu juhtumi” (NW) tõttu võib surm tabada meid kõiki ning meid kiiresti olematusse viia, sest „inimene ju ei tea oma aega”. (Koguja 9:11, 12) Vanemad, kellel on kristlikel matustel kaasas lapsed, võivad leida, et see võib viia aruteluni surma reaalsuse, meie lunastuse vajaduse ja tarkuse üle teenida Jumalat, „kes surnud üles äratab”. — 2. Korintlastele 1:9; Koguja 12:1, 13.

Jehoova tunnistajad ei pea matuseid mingiks pühaks toiminguks, vaid nad mõistavad, et neid kurbi sündmusi saab kasutada lohutuse andmiseks. Matustel viibimisega võivad kristlased anda tõendi oma armastusest ja lugupidamisest, mis neil oli oma kaaskristlase vastu. See võib samuti ajendada neid mõtlema tõsisemalt elu mõtte üle ja selle üle, kuidas nemad ise peaksid oma elu Jumala ees kasutama.

[Allmärkus]