Mismoodi suhtuvad Jehoova tunnistajad matustesse?
Meie suhtumine matustesse ja nendega seotud tavadesse põhineb Piibli õpetustel, muu hulgas järgneval.
On loomulik kurvastada lähedase surma tõttu. Jeesuse jüngrid leinasid oma sõpru taga. (Johannese 11:33–35, 38; Apostlite teod 8:2; 9:39.) Niisiis pole matused aeg pidutsemiseks. (Koguja 3:1, 4; 7:1–4.) Pigem on see aeg ilmutada empaatiat. (Roomlastele 12:15.)
Surnud on teadvuseta. Sõltumata oma etnilisest või kultuurilisest taustast, hoidume kommetest ja tegevustest, mis on Piibliga vastuolus ning seonduvad uskumusega, et surnud on teadvusel ja saavad elavatele mõju avaldada. (Koguja 9:5, 6, 10.) Sellisteks kommeteks on näiteks surnuvalvamine, suurejooneliste matuste korraldamine ja matuse aastapäeva tähistamine, surnutele ohverdamine, surnutega rääkimine ja leseriitused. Me hoidume kõigist sellistest kommetest ja tegevustest, sest soovime kuuletuda Piibli käsule, mis ütleb: „Eralduge neist ... ning ärge enam puudutage rüvedat.” (2. Korintlastele 6:17.)
Meil on lootus oma kalleid kadunuid taas näha. Piibel kinnitab, et surnud äratatakse üles ja et tuleb aeg, kui ei ole enam surma. (Apostlite teod 24:15; Ilmutus 21:4.) See lootus aitab meil hoiduda äärmuslikest leinatavadest, nagu see aitas ka algkristlasi. (1. Tessalooniklastele 4:13.)
Piibel õhutab olema tagasihoidlik. (Õpetussõnad 11:2.) Me ei usu, et matustega peaks demonstreerima oma ühiskondlikku või majanduslikku staatust. (1. Johannese 2:16.) Me ei korralda suurejoonelisi matuseid, mille peamiseks eesmärgiks on matuseliste meelt lahutada, ega püüa ülikalli kirstu või toretsevate riietega teistele muljet avaldada.
Me ei suru teistele peale oma seisukohti seoses matustega. Me juhindume Piibli põhimõttest, mis ütleb: „Niisiis tuleb igaühel meist enda kohta Jumalale aru anda.” (Roomlastele 14:12.) Ent kui meile antakse võimalus, siis püüame oma seisukohti selgitada „tasaduse ja sügava lugupidamisega”. (1. Peetruse 3:15.)
Milline näeb välja Jehoova tunnistajate matusetalitus?
Koht. Kui lahkunu omaksed otsustavad matusetalituse kasuks, võib selle pidada seal, kus nad soovivad: kas siis kuningriigisaalis, kabelis, kellegi kodus, krematooriumis või kalmistul.
Matusetalitus. Matusetalitusel esitatakse kõne, mille eesmärk on leinajaid lohutada. Selles selgitatakse, mida Piibel ütleb surnute olukorra ja ülestõusmislootuse kohta. (Johannese 11:25; Roomlastele 5:12; 2. Peetruse 3:13.) Kõnes võidakse meenutada lahkunu häid omadusi ja tõsta esile näiteks seda, mida võib tema ustavast eluteest õppida. (2. Saamueli 1:17–27.)
Võidakse laulda Piiblil põhinev laul. (Koloslastele 3:16.) Matusetalituse lõpetab lohutav palve. (Filiplastele 4:6, 7.)
Maksumus ja korjandused. Me ei võta oma kaasusklikelt tasu ühegi usutalituse eest, sealhulgas matusetalituse eest, samuti ei korralda me oma koosolekutel korjandusi. (Matteuse 10:8.)
Kohalviibijad. Kuningriigisaalis toimuvale matusetalitusele on oodatud ka need, kes pole Jehoova tunnistajad. Nii nagu meie teised koosolekud, on ka matusetalitus avatud üldsusele.
Kas Jehoova tunnistajad osalevad matustel, mida korraldavad teiste religioonide esindajad?
Selle otsuse teeb iga Jehoova tunnistaja ise, juhindudes Piibli poolt õpetatud südametunnistusest. (1. Timoteosele 1:19.) Ent me ei osale usutalitustel, mis meie meelest pole Piibliga kooskõlas. (2. Korintlastele 6:14–17.)