Nigeerias tehakse Jumala viisil Jumala tööd
SEE oli mõjuv vaatepilt. Tohutud terastalade virnad, kokku üle 500 tonni, ulatusid Texase Houstoni sadamasillal ühest servast teise. Laevalastija oli tegevuses hiigelsuure laadungi kontrollimisega. Ta oli hämmastunud, pannes töötamise ajal tähele, et kõigil terastaladel oli märge „Vahitorn”. Lõpuks lähenes ta mehele, kes oli kaubasaadetise eest vastutav, ja küsis: „Kui kõrge see vahitorn õige on?”
Laevalastija sai teada, et sellest terasest ei ehitata sõnasõnalist vahitorni. Selle asemel kavatseti last saata laevaga Nigeeriasse Igiedumasse, kus seda kasutatakse Vahitorni Ühingu uue harubüroo ehitamiseks — sõna tõsises mõttes ühe väikese linna ehitamiseks Aafrika džungli südamesse.
Kuus aastat tagasi tähendas Igieduma vaid tihedat võsa ja kummipuid. Nüüd on aga maa-ala korrastatud ja ilus; seal on lilled, aiad ja isegi park, kus elavad hirved! Krundil asub trükikoda, mis on siiski suurem kui kogu maatükk Lagoses, kus paiknes eelmine harubüroo. Vabrikus töötab kolm trükimasinat, millest igaüks on suuteline tootma 17000 ajakirja tunnis. Eluhooned võivad majutada rohkem kui 400 inimest. Majandushoones on suur söögisaal ja köök, samuti haigetuba ning hambaravi kabinet. On olemas sõltumatu veevarustus- ja kanalisatsioonisüsteem. Elektrit toodab arvutiga juhitav jõujaam. On ka kuningriigisaal, kontorihoone ja tuletõrjeosakond. Ei puudu ka teed ja tänavavalgustus. Pole mingi ime, et inimesed kutsuvad Igieduma Beeteli-kompleksi linnaks. Ja see ehitati täielikult tasuta vabatahtliku tööjõuga ning finantseeriti vabatahtlikest annetustest.
Kiire laienemine
Kuigi see Beetel on suurim, mis kunagi Nigeerias olnud, pole see esimene. Esimese rajas vend William R. Brown, kes koos naise ja tütrega 1930. aastal Lagosesse kolis. Need üüritud ruumid, kus nad elasid, olid ühingu Lääne-Aafrika harubüroo peakorter, kust hoolitseti Kuningriigi töö eest Nigeerias, Ghanas ja Sierra Leones. Sel ajal oli Nigeerias ainult seitse aktiivset hea sõnumi kuulutajat.
Piibli-Brown, nagu teda laialdaselt tunti, oli energiline ja julge hea sõnumi kuulutaja. Kunagi ei istunud ta pikalt kontoritoolil, vaid reisis auto ja rongiga mööda maad, pidades avalikke kõnesid ja levitades tohutul hulgal kirjandust.
Kui võimas Kuningriigi sõnum vastuvõtlikes meeltes ja südametes juurdus, sai üha rohkem ja rohkem inimesi innukateks Kuningriigi kuulutajateks. Järgnenud kümmekond aastat sarnanesid ajaperioodiga esimese sajandi Jeruusalemmas, mil „Jumala sõna kasvas; ja jüngrite arv sai väga suureks”. (Apostlite teod 6:7) Jehoova aktiivsete kiitjate arv Nigeerias oli 1940. aastaks imekiiresti 7-lt 1051-le tõusnud!
’Kõige pisemast oli saanud tuhatkond’, ent see oli alles algus. (Jesaja 60:22) Ühing saatis 1947. aastal Lagosesse kolm Gileadi koolis ettevalmistuse saanud misjonäri. Üks neist, Anthony Attwood, on tänaseni aktiivne oma määratud piirkonnas. Ta meenutab tolle aja Beetelit: „See oli korter jalatsikaupluse peal. Seal oli kolm magamistuba, elutuba-kontor ja söögituba. Vend ja õde Browni ning nende pere valduses oli kaks magamistuba, ja meie, kolm misjonäri, olime surutud kolmandasse magamistuppa. Seal oli ruumi ainult kolmele üheinimesevoodile ning seinakapile.”
Vajadus lisaruumi järele ajendas neid 1948. aastal kolima kolmekorruselisse majja. Selleks ajaks oli kuulutajate arv Nigeerias jõudnud 6825-ni. Kaheksa aastat hiljem see arv kolmekordistus ning Beetel kolis jälle ringi — Lagosesse Shomolusse. Sinna ehitas Ühing esimest korda Nigeerias oma Beeteli kodu, kaheksa magamistoaga hoone, mis asus 0,6-hektarilisel maalapil. Kohalik valitsus nimetas sellest mööda kulgeva laia tänava Vahitorni tänavaks. Aias kasvas palju puid, nende hulgas kookospalmid, lisaks tsitruspuud, leivapuud, avokaadod ja mangopuud. Järgmise 33 aasta jooksul lisati hooneid ja laiendati neid. Seitsmekümnendate aastate keskpaigaks oli peaaegu kogu krunt täis ehitatud. Jälle tekkis vajadus kolida.
Mälestused ehitamisest
Kõigepealt leiti 31 hektari suurune maatükk Lagosest põhja pool Ottas. Aga probleemid takistasid asja edasiliikumist. Lõpuks tuli ilmsiks, et meie sinnakolimine ei olnud Jehoova tahe. Järgnevalt laienesid maaotsingud kogu maa lõunaosale ja 1983. aastal hankis Ühing 57 hektari suuruse maatüki Bendeli osariigis Igiedumas.
Järgmise kuue aasta jooksul kolisid püütonid ja kobrad ära, kui vennad koos suurte masinatega sisse kolisid. Kõige tõsisem väljakutse selle töö juures oli see, et kohapeal oli raske, peaaegu võimatu osta enamikku töövahendeid ja ehitusmaterjali. Abi vajati väljaspoolt. Nii pöördutigi Ameerika Ühendriikides terve meeskonna tunnistajate poole, kes olid valmis materjali leidma, ostma ja laevaga kohale toimetama. Selle suure operatsiooni ülevaataja Terry Dean jutustab: „See, mis tegi projekti suuremõõtmeliseks, oli see, et peaaegu kõik asjad tuli sinna laevaga sisse vedada. Vennad Nigeerias ütlesid, et ainsad ehitusmaterjalid, mis neil on, on liiv, tsement ja vesi!”
Hea, et põhilised materjalid olid kättesaadavad, kuna ehitustöödel tarvitati 7500 tonni tsementi, 55000 tonni liiva ja 35000 tonni kruusa. Ka suurem osa puidust oli kättesaadav. Vaatamata sellele saadeti Ühendriikidest järgneva viie aasta kestel 5000 tonni materjali, see on rohkem kui 347 kaubakonteinerit, mis, kui need panna üksteise järele, moodustaksid 3,5 kilomeetri pikkuse rea!
Ka teised harubürood toetasid heldelt varustusega. Inglismaa tarnis kogu elektrisüsteemi, kaasa arvatud kuus seda toitvat hiigelsuurt generaatorit. Rootsi kinkis tornkraana, traktoreid, ekskavaatori, veoauto, tööriistu, köögiseadmed ja telefonikeskjaama. Kui rauakauplus pandi oksjonile, siis Rootsi vennad ostsid selle ära ja saatsid kogu lasti Nigeeriasse. Ainukesed asjad, mida nad kauplusest ei saatnud, olid lumelabidad, mis on kindlasti Rootsis rohkem kasutatavad kui Aafrikas!
Muidugi annetasid ka kohalikud tunnistajad oma võimete kohaselt. Üle 125000 inimese näitas oma toetust projektile, tulles ehitusajal krundile tööle. Paljud aitasid rahaliselt. Üks annetus, 20 USA senti, tuli seitsmeaastaselt poisilt. Kust ta raha sai? Isa andis talle keetmiseks ja söömiseks veidi jamssi; selle asemel poiss säilitas selle ja istutas õigel aastaajal maha. Hiljem ta koristas jamsi, müüs selle maha ning annetas raha Igieduma projekti heaks.
Teised Jehoova tunnistajad annetasid endi kogemusi ja õpetasid isegi teisi välja, nii et nad omandasid põhjalikult ehitusoskusi. Paljud, kuni 500 inimest korraga, annetasid oma hoolsa töö, rassides kõrvetava päikese all ja troopiliste vihmade ajal, et lõpetada töö. Mõtle näiteks tööle, mida tehti ainuüksi krunti ümbritseva müüri ehitamisel. Selle 3 kilomeetri pikkuse müüri täieliku valmimiseni läks seitse kuud aega, kusjuures vennad valmistasid ja paigaldasid kokku üle 57000 betoonploki! Üks vend naljatles: „Mul aitasid vastu pidada pea kohal tiirlevad raisakotkad, kes ootasid, et ma maha langeksin!” Tegelikult ajendas ja kinnitas nii teda kui ka tuhanded teisi, kes andsid oma panuse Igieduma õnnestumisele, Jehoova püha vaim.
Ametlik tunnustus
Valitsusametnikud aitasid töö tegemisele kaasa. Presidendi kantselei tegi möönduse, et eranditult kõik imporditud ehitusmaterjalid vabastati tollimaksust. Kohalikud riigiametnikud loobusid arengu- ja kooskõlastamismaksudest. Nõuti ainult puhtvormilist ehitusmaksu. Kord, kui vaieldi krundi üle, astus kogu piirkonna Omo N’oba ehk kuningas vahele ja otsustas: „Seda tööd ei tohi peatada, sest see on Jumala töö.”
Seda, et sel projektil oli Jumala toetus, mõistsid ka teised, kes polnud Jehoova tunnistajad. Kui üks Ameerika kompanii tarnis garaaži ehitamiseks terast, siis nad saatsid ühe oma meestest, katoliiklase appi seda püstitama. Kahe Igiedumas oldud nädala jooksul tundis ta end peagi nagu kodus ja isegi kutsus oma kaastöölisi vendadeks ja õdedeks. Pärast kojupöördumist kirjutas ta meie Nigeeria büroosse: „Ma pole kunagi nautinud töötegemist sellisel määral kui seal, tehes Jumala viisil Jumala tööd.”
Pühendamise päev
See kaunis Beeteli kompleks pühendati Jehoova Jumalale, kelle vaim oli vastutav selle valmimise eest, 20. jaanuaril 1990. Külalisi tuli kõigist Nigeeria paigust, ehkki kutsete jagamisel oldi sunnitud piirduma vaid nendega, kes olid ristitud vähemalt 35 aastat tagasi, ja nendega, kes olid vähemalt 20 aastat olnud täisaegses teenistuses. Õdesid ehtisid voogavad värvikad rõivad, mille juurde kuulusid sobivalt mähitud peakatted, ning paljud vennad kandsid suursugust Aafrika rüüd. Kokku viibis pühendamise päeval 4209 inimest 29 maalt. Nende hulgas oli vähemalt 80 misjonäri, kellest suurem osa oli tulnud teistest Lääne-Aafrika riikidest. Programmis olid viie harubüroo külalisesindaja ettekanded, milles nad tõstsid esile Jehoova rahva seas valitsevat eesmärgi ühtsust ja kokkukuuluvustunnet. Vendade kirjalikud tervitused ja telegrammid tulid 21 maalt, nende hulgas ka südantliigutav sõnum „400 vennalt ja õelt Nõukogude Liidust Moskvast”.
Ka Jehoova tunnistajate Juhtivast Kogust New Yorgist Brooklynist olid kohal kaks liiget. Albert Schroeder rääkis teemal „Nõutakse, et igaüks leitaks ustav olevat”, rõhutades Jumala rahva vajadust püsida ustavana. (1. Korintlastele 4:2) Pühendamiskõnes käsitles Lyman Swingle Saalomoni-aegse hiilgava templi ehitamist. Ehkki templil oli Jehoova toetus ja heakskiit, tegi Jehoova selgeks, et palju tähtsam kui ehitus oli tema pühendunud rahva lojaalsus ja sõnakuulelikkus. Sel viisil näitas vend Swingle, et Igieduma ilus harubürookompleks ei ole eesmärk iseeneses, vaid abinõu tõelise kummardamise edendamiseks.
Järgmisel päeval toimusid kolmes Nigeeria linnas pühendamisega seotud erikoosolekud. Neist võttis osa üle 60000 inimese.
Vanal ajal, kui ibo keelt rääkivad nigeerlased tulid austama suurt pealikut, kaasnes sellega rohkesti pidutsemist ja rõõmu. Igieduma (originaalkeeles ugie dunai) oli sõna, mida kasutati taolise rõõmsa kogunemise eduka lõpetamise puhul. Vähe on sõnu, mis oleksid olnud kohasemad Jehoova rahvale, kes tuli sellel pühitsemispäeval austama Jehoova Jumalat, Universumi Pealikut. Nigeeria 139150 kuningriigikuulutajale toob sõna „Igieduma” kohe meelde paiga, kust lähtuvad teokraatlikud juhendid ja nõuanded, samuti ka kirjandus, mis aitab neil Nigeerias Jumala viisil Jumala tööd edasi teha.
[Pildid lk 24, 25]
1 Elamishooned
2 Kuningriigisaal
3 Majapidamishoone
4 Büroo
5 Vabrik
6 Garaaž
7 Elektrijaam
[Pildid lk 26]
Vend ja õde Brown harubüroo ees 1940-ndatel aastatel
Uue harubüroo vabriku fuajee
Beeteli tuba
[Pildid lk 27]
Kahevärviline ofsett-trükimasin
Kirjanduse laadimine
Kuningriigisaal
Teenistusosakond