Kas me tõesti vajame algkäsikirju?

UMBES 3500 aastat tagasi kirjutas üks Lähis-Idas elanud eakas mees maailma ajalugu kuni oma ajani välja. See töö, mis moodustas kokku viis pikka raamatut, pidi olema suur pingutus. Mees oli üle 80 aasta vana, kui ta oma aruannet alustas. Ei temal ega tema rahval olnud kindlat kodu, vaid nad rändasid Siinai kõrbes ühest paigast teise. Lõpuks aga tuli sellest, mida see eakas mees kirjutas, üks osa kõige tähtsamast kirjutisest, mida maailm kunagi on tundnud.

See mees oli Mooses, kellele Jumal andis eesõiguse juhtida muistne Iisraeli rahvas välja Egiptusemaa orjusest. Need viis raamatut, mida ta kirjutas, on praegusel ajal tuntud Pentateuhina, Püha Piibli esimese osana. Moosest juhtis Jumala püha vaim ehk tegutsev jõud. Sellepärast me võime isegi tänapäeval lugeda tema kirjutisi, saades suurt isiklikku kasu. Aga mõnikord küsitakse: „Kas me võime Moosese ja teiste piiblikirjutajate sõnu tõesti usaldada? Kas meil on nende algkäsikirjad? Kui ei ole, siis mis nendega juhtus? Ja kas me võime olla kindlad, et see, mis on Piiblis, on seesama, mida selle kirjutajad algselt kirjutasid?”

Kirjutusmaterjalid

Meil on palju põhjusi olla kindlad selles, et Piibel ei ole muutunud pärast seda, kui see alguses kirjutati. Muidugi on tõsi, et meil ei ole piiblikirjutajate algkäsikirju. Aga õigupoolest me ei peaks ka ootama, et meil need käsikirjad oleksid. Millepärast? Materjalide pärast, millele neid kirjutati, ühe muistse juutide tava pärast ja ajalooliste sündmuste tõttu pärast nende kirjutamist.

Vaadelgem esiteks materjale. Mõningad tekstid, mis olid kirjutatud samal ajal kui Piiblit koostati, on säilinud tänaseni. Aga enamus neist on kirjutatud kivile või savile, mis võivad säilida pikka aega. Aga näib, et Piibel oli algselt kirjutatud mingile kergemini hävivale materjalile. Näiteks kuningas Joojakim põletas piiblikirjutaja Jeremija teatud kirjutised ära. (Jeremija 36:21—31) Kivi- või savitahvleid ei oleks sel viisil nii hõlpsasti hävitada saanud.

Millist materjali piiblikirjutajad kasutasid? „Moosesele õpetati kõike egiptlaste tarkust”, ja kõige levinum kirjutusmaterjal Egiptuses oli papüürus. (Apostlite teod 7:22) Sellepärast on väga võimalik, et Mooses kirjutas selle kergestihäviva materjali peale. Teine Lähis-Idas üldiselt kasutatud materjal oli loomanahk — pargitud nahk ehk pärgament. Jeremija võib-olla kirjutas pargitud nahale. Nii pargitud nahk kui ka papüürus võisid ära põleda, kui kuningas Joojakim Jeremija rullraamatu tulle viskas.

On tõsi, et mitmed papüüruskäsikirjad on Egiptuse kuumas ja kuivas kliimas säilinud tuhandeid aastaid. Aga need on siiski erandid. Üldiselt hävivad nii papüürus kui ka pargitud nahk kergesti. Õpetlane Oscar Paret ütleb: „Mõlemale kirjutusmaterjalile on sama tõsiseks ohuks niiskus, hallitus ja mitmesugused ussid. Me teame igapäevastest kogemustest, kui kergesti rikneb paber ja isegi tugev pargitud nahk, mis on välisõhus või niiskes ruumis.”

Muistses Iisraelis, kus kirjutati enamik Piibli raamatutest, ei olnud kliima käsikirjade säilimiseks soodne. Sellepärast on enamik Piibli algkäsikirju tõenäoliselt juba kaua aega tagasi hävinud. Ja isegi siis, kui nad ei oleks hävinud, tegi üks muistne juutide tava ebatõenäoliseks nende säilimise meie ajani. Mis tava see on?

Käsikirjade matmised

Teadlane, kes oli 1896. aastal otsingutel ühes Kairo genisas, avastas 90000 muistset käsikirja, mis muutsid pöördeliselt Lähis-Ida ajaloo uurimist. Mis on genisa ja mis seos on sellel Piibli algkäsikirjadega?

Genisa on ruum, kuhu muistsed juudid panid kasutamisest kulunud käsikirjad. Teadlane Paul E. Kahle kirjutab: „Juutidel oli komme hoida kõiki kirjutatud ja trükitud materjale sellistes ruumides, mis olid sünagoogides või nende lähedal; neid ei püütud säilitada, nagu tehti arhiivides, vaid need pidid seal teatud aja puutumatult seisma. Juudid kartsid, et selliseid kirjutisi, mis võib-olla sisaldasid Jumala nime, võidakse teotada, kui neid valesti kasutatakse. Seega viidi selline kirjutatud ja hiljem ka trükitud materjal kuhugi pühitsetud paika ja maeti; nii see hävis. See, et Kairo genisa unustati ja selle sisu pääses teiste genisade saatusest, oli täielik juhus.” — The Cairo Geniza, lehekülg 4.

Aga mis siis, kui Piibli algkäsikiri oleks säilinud selle ajani, mil see tava välja arenes? Siis oleks ta kahtlemata kasutamisest ära kulunud ja oleks samuti maha maetud.

Ajaloolised arengud

Kui vaadelda, mis võis juhtuda Piibli algkäsikirjadega, siis viimane tegur, mida peaks meeles pidama, on Piibli maade rahutu ajalugu. Vaadelgem näiteks, kuidas läks nende raamatutega, mida kirjutas eakas Mooses. Meile on räägitud: „Kui Mooses oli raamatusse täielikult üles kirjutanud selle käsuõpetuse sõnad algusest lõpuni, siis käskis Mooses leviite, kes kandsid seaduselaegast, öeldes: ’Võtke see käsuõpetuse raamat ja pange ta Jehoova, oma Jumala seaduselaeka kõrvale.’ ” — 5. Moosese 31:24—26.

Seaduselaegas oli püha laegas, mis sümboliseeris Jumala juuresviibimist iisraellaste keskel. See viidi (koos Moosese käsikirjadega) Tõotatud maale, kus seda hoiti mitmesugustes paikades. Vahepeal võtsid vilistid selle enda kätte. Hiljem tõi Iisraeli kuningas Taavet laeka Jeruusalemma ja lõpuks asetati see kuningas Saalomoni ehitatud templisse. Aga kuningas Ahas ehitas paganliku altari templisse ja lõpuks sulges selle hoopis. Kuningas Manasse täitis selle paganliku kummardamisega.

Mis juhtus vahepeal seaduselaeka ja Moosese kirjutistega? Me ei tea seda, aga vähemalt osa neist läks kaduma. Kuningas Joosija ajal leidsid templi töölised ootamatult „käsuõpetuse raamatu”, võib-olla just sellesama dokumendi, mille oli kirjutanud Mooses. (2. Kuningate 22:8) Suur osa sellest, mida see sisaldas, oli kuningale teadmata ja selle lugemine põhjustas suure vaimse elavnemise. — 2. Kuningate 22:11—23:3.

Pärast Joosija surma muutusid Juudamaa inimesed järjekordselt ustavusetuteks ning lõpuks viidi nad vangi Babüloni. Tempel hävitati ja kõik väärtuslik viidi ära Babüloni. Ei ole ülestähendusi sellest, mis juhtus laeka või Joosija ajal avastatud väärtusliku dokumendiga. Siiski, aastaid hiljem, kui paljusid juute, kes olid naasnud kodumaale, julgustati uuesti ehitama üles Jeruusalemm ning taastama puhas kummardamine, lugesid preester Esra ja teised neile avalikult „Moosese käsuõpetuse raamatut”. (Nehemja 8:1—8) Järelikult olid olemas algkäsikirjade koopiad. Kust need pärinesid?

Jumala Sõna ümberkirjutamine

Mooses ennustas ette aega, mil Iisraeli üle valitseb kuningas, ja kirjutas üles erilise käsu: „Kui ta istub oma kuningriigi aujärjel, siis ta kirjutagu enesele raamatusse ärakiri sellest käsuõpetusest, mis on leviitpreestrite käes.” (5. Moosese 17:18) Järelikult pidi tehtama Pühakirjast koopiaid.

Pühakirja ümberkirjutamisest tuli Iisraelis lõpuks elukutse. Tõepoolest, Laulus 45:2 öeldaksegi: „Mu keel on nagu usina [„vilunud”, NW] kirjutaja sulg.” Nime järgi on mainitud selliseid ümberkirjutajaid nagu Saafan ja Saadok. Aga vanaaja kõige tuntum ümberkirjutaja oli Esra, kes ka ise lisas Piiblile kirjutisi. (Esra 7:6; Nehemja 13:13; Jeremija 36:10, NW) Isegi sel ajal kui Piibli hilisemaid osi veel kirjutati, käis nende juba lõpetatud raamatute ümberkirjutamine ja levitamine.

Siis kui Jeesus Kristus oli maa peal, olid Heebrea Kirjade (1. Moosese raamatust kuni Malakiani) koopiad saadaval mitte ainult Jeruusalemmas, vaid ilmselt ka Galilea sünagoogides. (Luuka 4:16, 17) Ja isegi kaugelasuvas Makedoonia Beroias olid teadmishimulised juudid võimelised ’uurima Kirja iga päev’! (Apostlite teod 17:11) Tänapäevaks on Piiblist säilinud veel umbes 1700 enne Jeesuse sündi kirjutatud raamatute käsikirjalist koopiat ja umbes 4600 koopiat tema jüngrite koostatud raamatutest (Matteusest kuni Ilmutuseni).

Kas need koopiad on täpsed? Jah, äärmiselt täpsed. Heebrea Kirjade elukutselised ümberkirjutajad (ehk soferimid) olid väga hoolsad, et ära hoida väikseimaidki vigu. Oma töö kontrollimiseks lugesid nad kokku sõnad ja isegi tähed igas käsikirjas, mis nad kopeerisid. Sellepärast ei olnud Jeesusel, apostel Paulusel ega teistel, kes muistseid piiblikirjutajaid tihti tsiteerisid, mingit kahtlust nende koopiate täpsuses, mida nad kasutasid. — Luuka 4:16—21; Apostlite teod 17:1—3.

Muidugi ei olnud juudi ümberkirjutajad ja hilisemad kristlikud ümberkirjutajad ilmeksimatud. Vead sattusid sisse, aga need paljud koopiad, mis praegu olemas on, aitavad meil neid vigu märgata. Kuidas? Erinevad ümberkirjutajad tegid ju erinevaid vigu. Seega võime erinevate ümberkirjutajate töid võrreldes avastada palju nende tehtud vigu.

Miks me võime olla kindlad

Aastal 1947 leiti Surnumere lähedal asuvatest koobastest ootamatult mõningad muistsed kirjarullid. Need kirjarullid näitasid seda täpsust, millega Pühakirja oli ümber kirjutatud. Kirjarullide seas oli Piibli Jesaja raamatu koopia, mis oli ligi tuhat aastat vanem kui ükski senini kättesaadav käsikiri. Võrdlemine näitas, et ainsad erinevused Surnumere käsikirja ja hilisemate koopiate vahel olid vaid sõnade järjekord ja grammatika. Teksti mõte oli tuhandeaastase ümberkirjutamise jooksul muutumatuks jäänud! Õpetlane William Henry Green võis seepärast Heebrea Kirjade teksti kohta öelda: „Võib kindlalt ütelda, et ühtegi antiikajast pärit tööd ei ole nii täpselt edasi antud.” Samalaadseid sõnu on öeldud ka Kristlike Kreeka Kirjade edasiandmise täpsuse kohta.

Muidugi oleks erutav leida see algne käsikiri, mille kirjutas Mooses või Jesaja. Kuid tegelikult ei ole meil algkäsikirju vaja. Tähtis ei ole mitte dokument ise, vaid selle sisu. Ja on ime, et vaatamata paljude raskete sajandite möödumisele ja paljukordsetele ümberkirjutamistele, me võime olla kindlad, et Piibel sisaldab ikka sedasama teavet, mida võiks leida muistsetes algkäsikirjades. Ja sellega on osutunud tõeks Pühakirja sõna: „Kõik liha on nagu rohi ja kõik tema hiilgus nagu rohu õieke; rohi kuivab ära ja õieke variseb maha, aga Issanda sõna püsib igavesti!” — 1. Peetruse 1:24, 25.