Tõeline kristlus parandab elu Rootsis
ROOTSI pakub oma elanikele elatustaset, mis on üks maailma kõrgemaid. Toitu ja kortereid on külluslikult, on autosid, lõbusõidujahte, telereid ja personaalarvuteid, ning lisaks naudivad rootslased praktiliselt tasuta arstiabi, vanadus- ja töövõimetuspensioneid, laste abirahasid ja teisi riigi poolt pakutavaid teenuseid.
Võib-olla sa otsustad selle järgi, et keegi, kes elab sellisel maal, ei saagi oma elu enam parandada. Aga kõigist neist materiaalsetest hüvedest hoolimata on Rootsilgi oma probleemid: abielulahutused, alkoholism, narkomaania, kuritegevus ja enesetapud. Religioon, millel peaks ootuspäraselt olema tugev moraalne mõju, on Rootsis peaaegu surnud. Üle 90 protsendi kodanikest kuulub riigikirikusse, milleks on seal luteri kirik, aga ainult 2,1 protsenti käib regulaarselt selle jumalateenistustel. Üks preester väidab: „Kirik on läinud pensionile. . . . Ta on kaotanud oma elujõu ja on eraldanud ennast inimeste vajadustest.”
See, et kirikul ei ole õnnestunud parandada elu Rootsis, ei tähenda siiski mingil kombel tõelise kristluse ebaõnnestumist. Umbes 22000 Jehoova tunnistajat 331 koguduses on edukad, aidates teistel rakendada Piibli põhimõtteid nende elu parandamiseks. See töö ei ole jäänud tähelepanuta.
„Me peame imetlema Jehoova tunnistajaid, et nad oma sõnumit sellise innuga levitavad!” ütleb üks usuõpetaja kogu maal ilmuvas nelipühilaste lehes Dagen (Päev). Artikkel lisab: „Jehoova tunnistajad on selline grupp, kes leiab igal aastal kõige rohkem uusi liikmeid ja kelle hulgas on kõige rohkem noori . . . Me peaksime Jehoova tunnistajatelt õppima!”
Tõepoolest, need, kes tõesti tahavad õppida Jehoova tunnistajatelt, leiavad mõndagi. Mida? Seda, kuidas Piibli tõde võib otsustavalt parandada nende elu.
Piibli tundmine aitab!
Vaadelgem ühte kirja, mille Vahitorni Ühingu kohalik harubüroo sai noorelt vallasemalt. Ta kirjutas: „Tahan väljendada oma tänulikkust hea elu eest, mida ma hakkasin elama sellest ajast peale, kui alustasin uurimist koos Jehoova tunnistajatega. Minu kodus enam ei suitsetata. Ma olen hakanud mõistma vajadust veeta rohkem aega oma tütrega. Minu majanduslik olukord on paranenud, kuigi ma saan sama palka. Ma ei kannata enam nii sageli unepuudust. Mul on ka tõelisi sõpru, kelle pärast võin õnnelik olla. Jah, ega ma tõesti ei vahetaks oma praegust eluviisi endise vastu.”
Teise näitega on seotud abielulahutus, mis on Rootsis väga tavaline. Siiski, Piibel aitas abielupaari, kelle nimed olid Arne ja Ketie. Nad olid olnud abielus 13 aastat ja neil oli kaks last, kui isiklikud lahkhelid viisid neid lahutuseni. Nad vihkasid üksteist.
Arne, kes kolis ära, et omaette elada, puutus kokku Jehoova tunnistajatega ja hakkas uurima Piiblit. Õpitu erutas teda niivõrd, et ühel päeval ruttas ta Ketie juurde ja püüdis teda ning lapsi samuti uurima sundida! Kui Ketie keeldus, siis ta lükkas tema vastu seina ja ütles: „Sa uurid, või ma tapan su!” Ketie kutsus Jehoova tunnistajad enda juurde ja kurtis asja neile, öeldes: „See Jehoova on küll üks julm Jumal!”
Ketiele räägiti kannatlikult, et Jehoova on armastav Jumal, kes ei sunni kedagi. Tal tekkis huvi ja ta soovis rohkem õppida. Kui Arne sai rohkem teadmisi Jumala põhimõtetest, siis ta rahunes ja sai jälle Ketiega rääkida. Nad nägid üksteist korrapäraselt koosolekutel kuningriigisaalis. Ja mis oli selle tulemus? Pärast seda, kui mõlemaist said ristitud tunnistajad, nad abiellusid uuesti! Nad on olnud abielus kaheksa aastat ja Arne teenib kogudusevanemana. „Meie abielu ei ole kunagi olnud parem kui praegu,” ütlevad nad. „Me oleme Jehoovale nii palju tänu võlgu.”
Piibli tõed aitavad ka noortel oma elu parandada. Üks Davidi-nimeline noormees meenutab: „Minu vanemad olid lahutatud ja tundus, et minu elus läheb kõik valesti. Ma ei hoolinud enam millestki. Tegin koolist tihti poppi ja ei täitnud viimase kolme aasta jooksul üldse koduseid ülesandeid. Aeg-ajalt ma leidsin, et elu ei ole üldse elamist väärt. Kandsin katkisi teksaseid ja vanu kingi. Minu juuksed ulatusid poole seljani. Proovisin erinevaid elustiile, selliseid nagu punkari- ja rokkarielu. Suitsetasin ja jõin ning olin segatud kuritegevusse.
Aastal 1986 külastas mind üks Jehoova tunnistaja. ’Jälle üks neist kahtlastest religioossetest tüüpidest,’ mõtlesin. ’Küsin talt õige mõne küsimuse, millele ta ei oska vastata.’ Aga minu üllatuseks ta siiski vastas nendele küsimustele. Ma läksin ühele tema piibliuurimistest ja leidsin, et tal oli loogiline vastus peaaegu kõigele, et tões ei olnud ühtki lünka. Ma käisin konvendil ja olin hämmastunud, nähes korralikke ja sõbralikke inimesi. Ma hakkasin käima Jehoova tunnistajate koosolekutel ja olin üllatunud, et nii paljud tulid mu juurde ja sirutasid minule käe. Missugune ühtsus küll valitseb nende inimeste seas!”
Poolteist aastat hiljem ristiti David Jehoova tunnistajaks. Tema sugulased, endised sõbrad, õpetajad ja teised on vaevalt suutelised uskuma, et see korralikult riietatud ja viisaka soenguga noormees oli seesama David, keda nad enne tundsid.
Nagu kulutuli
Majast majja kuulutamine võib Rootsis mõnikord araks teha. Rootslane kaitseb innukalt oma eraldatust. Kui uskekell heliseb, siis ta võib vaadata vaid uksesilmast, ja paljud uksed jäävad Jehoova tunnistajatele suletuks. Aga nad ei kaota julgust. Tunnistajad teavad, et inglid võivad leida õiglaselt meelestatud inimesi. (Ilmutuse 14:6; võrdle Matteuse 13:41.) Ja kui tõde kord astub sellise inimese ellu, siis see levib tihti nagu kulutuli tema sugulastele ja sõpradele.
Üks Stockholmis elav naine mäletab, kuidas ta istus köögilaua ääres ja nuttis elumurede pärast. „Ma olin meeleheitel,” ütles ta. „Äkki ma hakkasin palvetama: ’Jumal, ma tahan sinuga elust rääkida.’ Uksekell helises. Uksesilmast nägin korralikult riietatud meest ja ma avasin. Ta ütles, et ta tahaks minuga jagada mõningaid julgustavaid mõtteid Jumala Sõnast. Ta oli üks Jehoova tunnistajatest. Ma küsisin, kas ta oli juba käinud teiste minu korruse inimeste juures. ’Ei,’ vastas ta, ’ma olin just teel piibliuurimiselt koju, kui otsustasin teha paar külastust. Juhuslikult alustasin siit.’ Ma olin hämmastunud, sest ma ei ela alumisel korrusel. Mulle meeldis see, mida ta Piiblist mulle näitas.”
Peatselt hakkas see naine uurima Piiblit. Ta hakkas innukalt oma sugulastele ja sõpradele rääkima seda, mida oli õppinud. Ta levitas 28 Piiblit ja 96 raamatut. Ja tulemus? Tema abikaasa, tema kaks õde, tema õepoeg ja -tütar, tema õemees, tema isa ja ema, tema abikaasa poeg endisest abielust, tema töökaaslane, tema mehe töökaaslane ja selle naine — kõik nad alustasid peatselt piibliuurimist ja valmistusid ristimiseks. Praeguseks on 13 inimesel olnud võimalus parandada oma elu tänu sellele, et üks Jehoova tunnistaja helistas uksekella. See naine ütleb: „Enese kohandamine Jehoova tahtega on teinud meie elus nii palju head, et me peaksime teda iga päev põlvili tänama!”
Koolis tunnistamine
Paljudes Rootsi koolides on tõsiseid raskusi distsipliiniga. Aga noored tunnistajad on tõestanud oma positiivset mõju, jagades Piibli tõdesid õpetajate ja kaasõpilastega. Näiteks noor Jorgen rääkis oma õpetajale ja klassikaaslastele avameelselt, et ta on Jehoova tunnistaja. Temast peeti lugu tema siiruse ja hea käitumise pärast. Isegi tahtlikult provotseerivatele küsimustele vastas Jorgen alati viisakalt, viidates Piiblile. See mõjutas sügavalt tema klassikaaslasi. Jorgen teatab:
„Aasta peale kooli lõpetamist kohtasin endist klassivenda Peterit. Peale mõningaid vestlusi alustasin temaga piibliuurimist. Kuna tema ema oli vastu, pidime uurima rannas. Peter ristiti märtsis 1988. Tema ema märkas, et poeg on paremaks muutunud ja alustas samuti uurimist. Mõne aja pärast ristiti temagi.
Ka teine endine klassivend, Tornbjorn, hakkas uurima Piiblit. Nii tegi ka tema ema. Praegu on mõlemad ristitud.” Lõpuks hakkas neli Jorgeni endist klassikaaslast Piiblit uurima ja viies on ilmutanud huvi. „Ma loodan, et see kogemus julgustab noori tunnistajaid koolis mitte end tagasi hoidma,” lõpetab Jorgen. „Nende kristlik käitumine ja kindel tõe eest seismine võib külvata seemneid, mis kannavad hiljem head vilja.”
Usuvabaduse eest võitlemine
Jehoova tunnistajad on etendanud tähtsat osa ka põhilise usuvabaduse elluviimisel Rootsis. Sellest on olnud kasu kõigile.
Näiteks on Jehoova tunnistajad Rootsis nagu ka kõigis teistes maades otsustanud igaüks säilitada oma kristliku erapooletuse. (Johannese 17:16) Sellepärast mõisteti paljusid kannatama pikki vanglakaristusi. Aga 1966. aastal astuti välja usuvabaduse kaitseks, kui võimud otsustasid, et Jehoova tunnistajaid ei kutsuta enam sõjaväeteenistusse, kui nad esitavad vastava isikliku tõendi. (Jesaja 2:2—4) Rootsi religioosne sallivus on olnud eeskujuks teistele valitsustele.
Teine küsimus on seoses patsientide õigustega. Tunnistajad suhtuvad tõsiselt Piibli käsusse ’hoiduda verest’ ja keelduvad seetõttu vereülekannetest. (Apostlite teod 15:28, 29) Kuigi mitte kõik arstid ja meditsiinitöötajad ei ole tunnustanud seda Piibli seisukohta, teatas Rootsi tähelepanuväärseim meditsiiniajakiri hiljuti ühes pealkirjas: „Vereülekandest keeldumist tuleb austada, kui patsient on kursis tagajärgedega.”
Sellele pealkirjale järgnes aruanne Rootsi Rahvatervishoiu ja Heaoluvalitsuse ning Rootsi Meditsiiniliidu Meditsiinieetika esindajate koosolekust. Pärast Jehoova tunnistajate olukorra arutamist otsustasid need võimud innustada kõiki arste tegutsema vastavalt seaduslikult otsustusvõimelise patsiendi (vanusega 15 aastat ja rohkem) tahtele, kui ta keeldub vereülekandest. Nad tunnistasid, et vereülekannete tegemisse suhtutakse nüüd sel teel levivate haiguste riski tõttu tagasihoidlikumalt. Ja mis veel tähtsam, nende mõistlik otsus toetab iga patsiendi õigust keelduda mingist konkreetsest meditsiinilisest menetlusest.
Enamik Rootsi elanikke naudib muidugi head elu materiaalses mõttes. Aga paljud vajavad moraalset ja vaimset kinnitust. Kahtlemata aitavad selle maa tõelised kristlased parandada oma elu kõigil, kes tahavad õppida ja rakendada elus Jumala Sõna. Sellised vastuvõtlikud isikud võivad tunda rõõmu ka igavese elu väljavaatest Jumala uues tulevases maailmas. — Johannese 17:3; 2. Peetruse 3:13; Ilmutuse 21:3, 4.
[Kaart lk 22]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
NORRA
ROOTSI
SOOME
NSVL
TAANI
LÄÄNESAKSAMAA
IDASAKSAMAA
POOLA