Kuidas ma oma nõrkustega edukalt toime tulin

Jutustanud Thomas Addison

KUI olin väike poiss, pani süütu lind jalgteel mind põgenema ja suure ringiga mööda minema. Kui sugulased või sõbrad külla tulid, kohtasid nad enesesse tõmbunud last, kes ema seeliku tagant välja piilus. Tavaliselt, kui tuli võõraid, tõmbusin nii kiiresti kui võimalik magamistuppa. Jäin tummaks iga autoriteedi, eriti õpetajate ees.

Mis aitas mind muutuda? Kuidas on selline väga kartlik noormees suutnud viimastel aastatel suurtel konventidel tuhandete inimeste ees rääkida?

Vanemlik „vitsa väänamine”

Mu vanemad, eriti isa, kes oli sale, energiline šotlane, pidasid mind lapseks, keda on raske mõista. Kuigi isa oli 13-aastaselt orvuks jäänud, oli tal karmist väliskestast hoolimata tõeliselt hea isiksus. Ta oli juba noorusest peale õppinud ise enda eest hoolitsema. Ema aga oli põllumehe tütar ja täieliku helluse kehastus. Minu kasvatamine lapsest peale oli kindel ja südamlik ning mitte liialt hoolitsev.

Esimest korda esinesin Teokraatlikus Teenimiskoolis 1945. aastal, kui olin kuueaastane. Pidasin oma esimese kõne õlilambi valgel ühele väiksele austraalia kogudusele, kuhu kuulus vaid kolm peret. Isa aitas mul juba varakult ette valmistuda, ta selgitas improviseeritud kõne eeliseid. Ta rõhutas ka seda, et mitte kunagi pole vaja karta, mida teised ütlevad või mõtlevad. Ta ütles: „Meie, inimesed, oleme vaid hunnik põrmu. Mõned hunnikud on natuke suuremad kui teised ja see ongi kõik.” Mu põlved tudisesid, käed higistasid ja kõne keskel jäin tummaks ega suutnud seda lõpuni pidada.

Olin vist umbes kümneaastane, kui isa viis minu ja mu noorema venna Roberti linna peatänavale, otse kohaliku kino ette. Seal hoidsime nähtaval ajakirju Vahitorn ja Awake! (Ärgake!), nii et koolikaaslased seda selgesti näha võisid. Tundus, et ajakirjad on tinarasked ja mõnikord tükkisid nad selja taha lipsama! Püüdsin teha ennast võimalikult märkamatuks.

Isa julge eeskuju nägemine andis mulle siiski väga palju julgust. Ta ütles alati, et järeleandmine tähendab Saatana ja inimeste kartuse alla langemist. Koolis tuli katse. Teine maailmasõda oli just lõppenud ja Austraalias valitses ikka veel võimas natsionalism. Jäime koos õe Elleriega kooli üldkogunemisel istuma, kui rahvushümni mängiti. Olla teistsugune kui teised oli mulle tõeliseks katseks, kuid jälle aitas pidev toetus ja julgustus vanemate poolt mul kompromissituks jääda.

Isa hea eeskuju

Võttes arvesse isa päritolu ja iseloomu, oli ta tõesti minuga väga kannatlik. Ta läks Inglismaa söekaevandusse tööle, kui ta oli alles 13-aastane poiss. Pärast 20-aastaseks saamist läks ta Austraaliasse paremat elu otsima. Kuid oli alanud 1930. aasta majanduslik depressioon ning ta nõustus oma pere ülalpidamiseks ränka tööd tegema.

Isa oli valitsevas olukorras, eriti poliitikas, pettunud ja kui ta luges Vahitorni Ühingu raamatuid ja julgeid poliitilise, majandusliku ja religioosse silmakirjalikkuse paljastusi, häälestas see ta vastuvõtlikuks. Natuke pärast seda pühendus ta teenima Jehoovat ja varsti tegi ka ema sedasama. Kuigi isa üks kops oli kaevanduskäigu sissevarisemise ajal viga saanud ja tal spetsiaalset ametit polnud, viis ta meie pere sellistesse paikadesse teenima, kus vajati vaimset abi. Tema usaldus Jehoova vastu jättis mulle sügava mulje.

Mäletan näiteks kolimist väiksesse söekaevanduslinna, kus oli vaid kaks eakat tunnistajast õde, nende mõlemate mehed ei olnud usklikud. Korteri leidmine oli raske, aga lõpuks õnnestus meil üürida vana maja, mis oli linnast mitu kilomeetrit väljas. Ainukesed liikumisviisid olid käimine ja jalgrattasõit. Siis, ühel varahommikul, kui meie, kolm last, sõprade pool olime, põles maja maani maha. Vanemad jäid ellu, kuid päästa ei saanud midagi. Meil ei olnud kindlustust ega raha.

Isa meenutas seda pisut enne oma surma 1982. aastal. Ta ütles: „Kas mäletad, poeg, kui sünge paistis algul olukord, kuid Jehoova toetas meid? Pärast tulekahju saatsid Perthis olevad vennad mööblit, riideid ja raha. Tänu nende heldusele olime paremas olukorras kui enne tulekahju!” Algul arvasin, et isa veidi liialdas, kui rääkis nii palju sellest, kuidas Jehoova meid elu jooksul oli aidanud. Siiski, sagedased kogemused, mida ta Jumala abiks nimetas, olid nii arvukad, et neid ei võinud teisiti seletada.

Ema positiivne mõtteviis

Minu jaoks on alati üheks suuremaks probleemiks olnud negatiivne mõtteviis. Ema küsis tihti: „Miks sa näed alati elu sünget poolt?” Tema enda eeskuju näha elu helgest küljest innustas mindki positiivse mõtteviisi arendamisele.

Hiljuti meenutas ema üht juhtumit väikeses maalinnakeses, veidi pärast meie sinnakolimist. Üks kohaliku doktori poolt tehtud märkus lõbustas teda. Arst arvas mu vanemate puhta riietuse ja hoolitsetud välimuse põhjal, et nad on varakad. Tegelikult oli me koduks suur küün, kus olid kotiriidest vaheseinad. Seal ei olnud elektrit, gaasi ega vett. Ühel päeval püüdis üks sõnn välisuksest sisse murda. Võid juba arvata, kus ma olin: voodi all!

Ema tassis vett 200 meetrit eemal asuvast kaevust, kasutades kahte viieteistkümneliitrilist anumat, mis olid kaelkookude külge kinnitatud. Tal oli anne näha ka ebameeldivuste häid külgi ja saades isalt natuke innustust, oskas ta mistahes rasket olukorda vaadata väljakutsena leida väljapääs takistusest. Tal oli kombeks öelda, et kuigi meil polnud palju materiaalset, saime rikkalikult nautida positiivseid õnnistusi.

Näiteks oli meil palju õnnelikke päevi, kui me kaugel asuvatesse paikadesse kuulutama matkasime: olime tähistaeva all laagris, küpsetasime lõkke peal peekonit ja mune ning laulsime edasi sammudes Kuningriigi laule. Isa saatis meid akordionil. Jah, selliselt tegutsedes me olime tõeliselt rikkad. Mõnes maalinnakeses üürisime väikese saali ja reklaamisime pühapäeva pärastlõunaseid avalikke kõnesid.

Isa sagedaste tervisehäirete tõttu pidi ema vahetevahel ilmalikul tööl käima, et tuua isa tuludele täiendust. Aastaid hoolitses ema oma ema ja vanaisa ning lõpuks ka meie isa eest, enne kui nad surid. Ta ei kurtnud selle üle. Kuigi mul oli pidevalt ajutisi depressiooniperioode ja suhtusin tihti kõigesse negatiivselt, andis ema eeskuju ja sõbralik innustus mulle soovi edasi püüda.

Depressiooniga toimetulek

Kui olin veidi alla 20-ne, tulid korraga tagasi kõik lapsepõlve nõrkused, millest ma arvasin end üle saanud olevat. Eluga seotud küsimused viisid mu segadusse. Hakkasin endalt küsima: „Kas kõigil isikuil on võrdne võimalus Jehoovat tundma õppida ja teda teenida?” Näiteks keegi Indias või Hiinas sündinud laps? Tema võimalused Jehoovat tundma õppida on kindlasti palju väiksemad kui lapsel, kellel on olnud õnn kasvada Jehoova tunnistajate perekonnas. See tundus ebaõiglane! Pärilikkusel ja keskkonnal, mis lapsest ei sõltu, on samuti suur tähtsus. Elu paistis mitmes suhtes ebaõiglane. Vaidlesin vanematega tundide kaupa sääraste küsimuste üle. Mulle tegi muret ka enda välimus. Oli palju asju, millega ma enda juures rahul ei olnud.

Nende asjade üle mõtisklemine viis mind depressiooni, mõnikord ühtejärge mitmeks nädalaks. Mu enda väljanägemine kannatas. Mitmel korral mõtlesin salaja enesetapule. Oli aegu, mil sain rahuldust enesehaletsusest. Pidasin ennast valestimõistetud märtriks. Sulgusin endasse ja ükskord äkitselt kogesin ehmatamapanevat aistingut. Kõik mu ümber tundus ebatõenäoline, nagu läbi uduse akna vaadatud.

See juhtum aitas mul järsku tajuda, et enesehaletsus võib olla ohtlik. Jehoovale esitatud palves otsustasin kindlameelselt pingutada, et mitte enam enesehaletsusse langeda. Hakkasin keskenduma positiivsetele, piiblilistele mõtetele. Sellest alates lugesin tavalisest põhjalikumalt kõiki Vahitorni ja Awake! artikleid, kus tõsteti esile isiksuse omadusi, ja säilitasin need kaante vahel. Panin samuti hoolega tähele Our Kingdom Ministry’s (Meie Kuningriigiteenimises) mainitud nõuandeid teistega vestlemise jaoks.

Minu esimeseks eesmärgiks oli püüda igal kristlikul koosolekul vestelda ühe inimesega nii kaua kui võimalik. Algul kestis iga selline vestlus umbes minuti. Tulin mitmel korral koju, täis lootusetust. Tänu püsivusele hakkas mu vestlemisoskus vähehaaval paranema.

Hakkasin ka ise segadusseajavaid küsimusi uurima. Lisaks pöörasin tähelepanu füüsilise toidu valikule ja märkasin, et kui tarvitasin vitamiinirikast toidulisa paranesid mu meelelaad ja energia. Hiljem õppisin tundma ka teisi asju, mis võivad depressiooni leevendada. Näiteks mõnikord reageerisin ma nii ägedalt mõnele eriti põnevale küsimusele, et emotsionaalne pinge saavutas kõrgpunkti. See viis eranditult meeleolu languseni, jõukaotuseni ja lõpuks depressioonini. Lahenduseks oli see, et õppisin mõne asja vastu huvi tundma, võtmata seda samal ajal liiga tugevate tunnetega. Veel praegugi pean ma hoolas olema.

Järgnevalt haarasin kinni eesmärgist, mida vanemad meile lastele alati esile tõstsid, nimelt täisaegsest teenimisest. Õe otsustavus hoida üle 35 aasta kinni pioneerieesõigusest on ikka veel mulle positiivseks innustuseks.

Tulla toime oma poja probleemiga

Tegutsenud mõne aasta vallalise pioneerina, abiellusin Josefaga, kes oli ka pioneer. Ta on olnud mulle igakülgselt suurepäraseks täienduseks. Ajajooksul sündis meile kolm last. Meie vanim laps Craig sündis 1972. aastal raske ajukahjustusega. Tema tervislik seisund on olnud tõeliseks väljakutseks, sest peale vaevalise lusikaga toidu suhupanemise ei suuda ta midagi ise teha. Muidugi me armastame teda väga ja ma püüan kõigi vahenditega aidata tal saada iseseisvamaks. Tegin talle mitmeid spetsiaalseid käimistugesid. Pöördusime paljude eriteadlaste poole, kuid abi sellest polnud. See on toonud mulle arusaamise, et mõnede asjadega tuleb siin elus leppida.

Kaheteistkümne esimese eluaasta jooksul oli Craigil kombeks järsku lakata söömast ja joomast. Järgnes tahtmatu oksendamine. Arvati, et põhjuseks on närvikahjustus. Ta hakkas me silme ees sõnasõnaliselt kokku kuivama. Palve aitas meil edasi minna ning arsti poolt määratud ravi on aidanud meil haigust kontrolli all hoida. Õnneks paistis Craig viimasel hetkel toibuvat ja ta võis meid jälle rõõmustada vallutava naeratuse ja lõputute lauludega.

Josefa meelest oli algul väga raske leppida selle südantlõhestava olukorraga. Kuid ta armastus ja kannatlikkus Craigi kõigi vajaduste eest hoolitsemisel tõi lõpuks võidu. See tähendab, et oleme suutnud ikka reisida sinna, kus kristliku abi vajadus on suur. Kuna Josefa toetab ja aitab mind praktilistes asjades, olen saanud mitu aastat töötada poole tööajaga. Nii olen saanud olla abipioneer ja samal ajal peret ülal pidada.

Peab positiivselt mõtlema

Kui Craig on korduvate haigushoogude või piiratusest tulenevate raskuste tõttu masendunud, kinnitame teda ühe mu lemmikpiiblikohaga: „Me ei ole need, kes kõhklevad.” (Heebrealastele 10:39) Ta teab seda peast, see avaldab talle alati julgustavat mõju.

Päris noorest east saadik on Craig põlluteenistust eriliselt armastanud. Kasutades spetsiaalset ratastooli, võib ta tihti meiega kaasas olla. Ta tunneb rõõmu sellest, et ta võib tulla kaasa, kui ma aeg-ajalt ringkonna ülevaataja abilisena teisi kogudusi teenin. Tema lühikesed vastused uurimisgrupis ja pidev piiblilugude jutustamine erikoolis, kus ta käib, avaldab sellist mõju, milleks meie, terved, pole võimelised. Niimoodi on Craig meile meelde tuletanud, et Jehoova võib kasutada meid vaatamata meie puudustele, et edendada oma tahet ja eesmärki.

Mõni aeg tagasi oli mul eesõigus olla Kuningriigi Teenimiskooli õpetaja. Hoolimata sellest, et olin palju aastaid teeninud, olin algul üsna närviline. Usaldades Jehoovat, rahunesid mu närvid peagi ja tundsin jälle, et saan Jehoovalt jõudu.

Vaadates tagasi umbes 50 elatud aastale, olen veendunud, et vaid Jehoova võib armastavalt kasvatada minusugust indiviidi ja teha temast vaimse meelsusega inimese.