’Inimeste püüdmine’ Belize’is
BELIZE on väike subtroopiline maa Mehhiko ja Guatemala vahel. Tema rannajoone lähedal on türkiissinine Kariibi meri täis tipitud atolle ja korallrahusid, mis moodustavad läänepoolkera pikima vallrahu. Suurem osa rannikust on kuiv ja tasane. Aga lõuna pool sisemaal kerkivad 1120 meetri kõrgused Maya mäed. Sellele kunagi tihedametsalisele mägialale on omased kuristikud, jõekurud ja kaunid kosed.
Algul elasid sel maal maajad, millest tunnistavad paljud varemed ja leitud esemed. Seitsmeteistkümnendal sajandil hakkas sinna elama asuma endiseid mereröövleid, kes tulid lõikama kampetše veripuid ja mahagonipuid. Hiljem sai sellest koloonia nimega Briti Honduras. Sõltumatus ja rahvusriik tulid aastal 1981.
Tänapäeva Belize’i rahvaarv on umbes 175000. Elanikkond on tõepoolest kirju: see koosneb afrobelizlastest (kreoolidest), mestiitsidest, maajadest, garinagudest (kariibidest), aasialastest, eurooplastest ja teistest. Kuna Belize on kuulunud Britanniale, on inglise keel ametlik keel ning teiseks hästi levinud keeleks on hispaania keel. Palju räägitakse ka kreooli, maaja, garifuna ja teisi keeli.
Ligi 300 kilomeetri pikkune vallrahu annab oma eredavärviliste korallide, kindlusesarnaste kõrgendike ja koobastega varjupaika paljudele erinevatele mereloomadele, mis rõõmustavad silma ja on head süüa. Need rannalähedased kalastuspaigad on selle maa suurimaks loodusvaraks. Samamoodi on Belize oma paljude erinevate inimeste ja kultuuridega osutunud rikkalikuks „kalastusalaks” neile, kes vastavad Jeesuse kutsele: „Tulge minu järele ja ma teen teid inimeste püüdjaiks!” — Matteuse 4:19.
’Kalapüüdmine’ algab
Aastal 1923 asus James Gordon, 1918. aastal Jamaical ristitud Jehoova tunnistaja, Belize’i elama. Ta alustas sümboolse võrgu „vettelaskmist” oma naabrite hulgas Bomba-nimelises külas ja selle ümbruses Belize’i maakonnas. Tema „kalastustarvete” hulka kuulusid väga suur mahagonipuust raamatukast, mida ta kandis ühes käes, ja grammofon, mis oli teises käes.
Umbes 1931. aastal tuli Belize’i Freida Johnson, täisaegne teenija Texasest, kes oli ringkäigul hea sõnumi levitamiseks Kesk-Ameerika maades. Kuuekuulise sealviibimise ajal tutvus ta pagar Thaddius Hodgesoniga, kes omakorda pakkus tõde Arthur Randallile, oma kaaspagarile. Vend Hodgeson jätkas oma tööd kuni 1945. aastani, mil saabusid esimesed Gileadi kooli lõpetanud misjonärid Charles Heyen ja Elmer Ihring.
Järgmisel aastal, Vahitorni Ühingu presidendi N. H. Knorri ja asepresidendi F. W. Franzi külaskäigu ajal, rajati sinna harubüroo. Sellest ajast alates on „võrku” heidetud Belize’i kõigis osades ja töö on pidevalt kasvanud. Nende arv, kes selles ’inimeste püüdmises’ osalevad, saavutas 1989. aastal oma tipu — 844.
„Võrguheitmine” kaugemale
Tänapäeval töötavad Kuningriigi hea sõnumi kuulutajad korrapäraselt Belize Citys ja teistes linnades, kuid mitmetes kõrvalistes külades ja korallsaartel ei käida. See oli nii veel mõni aasta tagasi ka Ambergrise korallsaarel asuvas San Pedros.
Palju aastaid oli San Pedro elanike ainuke kokkupuude tõega siis, kui mandrilt tulnud Jehoova tunnistajad tegid lühikesi külaskäike. Tunnistajad jätsid huvitatutele piibliteemalist kirjandust, aga nad ei suutnud nende huvi toita, sest nad pidid jälle mandrile tagasi minema. Hiljem tuli Belize’i neljaliikmeline pere, et teenida seal, kus oli suuremat abi vaja. Nad olid vabatahtlikult valmis minema saarele, kuigi neil tuli elada vagunautos, kuni võisid ehitada endile maja. Aga „püüdmine” läks hästi. Nad alustasid mitmeid piibliuurimisi ja nüüdseks on sellel saarel üle 20 ’inimeste püüdja’. Septembris 1986 ehitasid nad kogu maalt tulnud Jehoova tunnistajate abiga vaid ühe nädalalõpuga endile kuningriigisaali.
Harubüroo territoorium hõlmab ka mitut kaugemalasuvat maajade küla Toledo maakonna lõunaosas, kus räägitakse ketšee ja maaja-mopa keelt. Kord aastas, kuival ajal, mil võib pääseda üle jõgede ja mägede, oli ühel tunnistajate grupil tavaks nendes külades käia. Nad kandsid kõike, mida vajasid, oma seljas, kõndisid küladesse, andsid nende asukatele tunnistust ning tulid tagasi nende juurde, kes ilmutasid huvi.
Ühel sellisel iga-aastasel „metsamatkal”, aastal 1968, külastasid vennad Crique Sarco küla. Üks noor tüdruk leidis raamatu The Truth That Leads to Eternal Life (Tõde, mis viib igavesse ellu), mille üks vend oli kogemata maha pillanud. Ta jutustab, mis sellele järgnes.
„See raamat oli minule hinnaline, aga ma vaatasin sealt ainult pilte ja ei lugenud seda kunagi. Vendade iga-aastased külaskäigud minu isa juurde jätsid mu mällu nime Jehoova ja ma sain teada, et Tal on oma organisatsioon. Kui ma siis läksin keskkooli Punta Gorda linnas, kerkis klassis ükskord küsimus: ’Mis on Jumala nimi?’ Kui ma vastasin, et Jehoova, sain pikema jututa karistuse (mis oli viis miinuspunkti ja karistustöö, nagu näiteks väljakäigu pesemine). Siis kutsus preester mind enda juurde ja ütles, et ma ei tohi seda nime enam kasutada, või mind heidetakse koolist välja. Mina aga lahkusin koolist vabatahtlikult ja ei läinud sinna enam kunagi tagasi.
Minu järgmine kokkupuude tõega oli palju aastaid hiljem, kui ma olin abielus ja elasin Corozali linnas maa põhjaosas. Nägin tuules lendlevat paberilehte, võtsin selle üles ja leidsin, et see on brošüüri Jehovah’s Witnesses and the Question of Blood (Jehoova tunnistajad ja vereküsimus) esikaas. Mainisin ühele sõbrannale, et see on selline Jehoova tunnistajate seisukoht, millega mina ei saa nõustuda. Ta ütles, et võib-olla olen ühel päeval nendega samal seisukohal. Ja järgmisel päeval tuli üks vend ning ütles, et on kuulnud, et mina olin huvitatud piibliuurimisest koos Jehoova tunnistajatega. Kuigi ma rääkisin talle, et ma tegelikult ei ole huvitatud, selgitas tema, et see ei võta palju aega, ja nii ma nõustusin. Lõpuks ometi võeti kasutusele see raamat Truth, mida ma olin kaheksa aastat alles hoidnud!
Peatselt aga hakkasid mu mehe vanemad mu meest mõjutama, et ta lõpetaks minu piibliuurimise. Siis me kolisime ühte kaugemasse külasse ja ma kaotasin oma sideme tunnistajatega. Lõpuks külastas mind majast majja teenimisel üks õde ja me alustasime uuesti uurimist. Minu mees tegi selle uurimise lõpetamiseks kõik, mis võis. Ta jõi end purju, tegi kõva lärmi, ajas mind kodunt välja või ähvardas võtta teise naise. Aga mina jäin kindlaks ja toetusin palves täielikult Jehoovale. Kaks aastat tagasi Jehoova vastas minu palvetele viisil, mis ületas kõik minu lootused.
Ühel päeval tuli minu mees katkipekstud näoga koju ja läks otse voodisse. Hiljem, samal päeval, ütles ta: ’Mina tahan ka Piiblit uurida!’ See muutus rõõmustas mind väga, aga tegi tema vanemad vihaseks. ’Religiooni vahetamine on nagu vanemate vahetamine,’ ütlesid nad, ’nii et sa ei ole enam meie poeg!’ Aga siis, kui mina ja mu mees olime üksmeelsed, tegime me kiireid edusamme. Meid ristiti meie esimesel ühepäevasel erikokkutulekul, 5. detsembril 1987.”
„Kalu” püütakse Belize’is ka kõrvalistest paikadest. Brošüür Nautige igavest elu maa peal! on tõlgitud ketšee keelde lootuses aidata veel paljudel teistelgi nende külade elanikel head sõnumit vastu võtta. Need, kes on päästetud Saatana süsteemi saastunud vetest, naudivad Jehoova vaimse paradiisi kristallselget tõevett.
Näiteks õppis Belize Citys elav noormees Piiblist tundma Jehoova puhtaid norme. Ta lõpetas marihuaana ning teiste uimastite tarvitamise ja ta ristiti. Varsti pärast seda sai temast täisaegne ’inimeste püüdja’. Tal on ka eesõigus olla oma koguduses teenistusabiline. Sadadel inimestel on aidatud puhastada nende elu, seadustada nende abielud ja need ametlikult registreerida. Paljusid teisi on õpetatud lugema ja kirjutama, et nad oleksid ise võimelised uurima Jumala Sõna. Niisiis, lisaks sellele, et Jehoova tunnistajate haridustöö Belize’is rahuldab inimeste vaimseid vajadusi, toob see ühiskonnale ka muud kasu.
Võrgu vedamine
Kord järgisid Jeesuse jüngrid tema juhendeid ja heitsid võrgu teisele poole paati. Selle tulemus oli, et nad ei „suutnud seda enam vedada kalade hulga pärast”. (Johannese 21:6) Samamoodi on ka Belize’is hea sõnumi vastukaja nii suur, et tunnistajad peavad organisatsiooni tulevate rahvahulkade eest hoolitsemist lausa väljakutseks.
Seal on suur vajadus vaimselt küpsete vendade järele, kes võtaksid koguduses eneste peale juhtimise. Igas koguduses on keskmiselt ainult üks või kaks vanemat. Peale selle on ülesanne rääkida head sõnumit nii, et see jõuaks korrapäraselt maa kõigi osadeni. Paljudesse paikadesse pääseb teid mööda, aga ühistranspordi puudumise tõttu on tunnistajatel raske hoida ülal juba leitud huvi ning huvitatuil on raske pääseda korrapäraselt koosolekutele. Jalgsikäimine või õõnestatud puutüvest paadi kasutamine on ikka veel ainus praktiline viis kuskile kõrvalisse kohta pääsemiseks.
Belize’i Jehoova tunnistajatel on olnud ka raskusi sobivate kogunemiskohtade leidmisega iganädalaste koguduse kooskäimiste ning igal aastal toimuvate konventide ja kokkutulekute jaoks. Aastal 1987 toimunud piirkonnakonventidel „Usalda Jehoovat” viibis kokku üle 2200 inimese, see on umbes kolm korda rohkem kui sel maal on kuulutajaid. Vennad püstitasid nende konventide jaoks Ladyville’i lähedal asuvale krundile ajutise ehitise. Nüüd otsivad nad võimalust ehitada sellesse paika alaline kokkutulekusaal.
Kuigi väljakutse on suur, vastavad Jehoova tunnistajad sellele siiski innukalt. Nad on näidanud seda kuulutustöö põllul osalemise suurendamisega. Aastal 1979 olid kuulutajad igal kuul kuulutustööl keskmiselt 8,3 tundi. Nüüd on nad kuulutustööl iga kuu keskmiselt 11,3 tundi. Ka pioneeride ridades on olnud suur kasv. Aastal 1979 oli igal kuul keskmiselt 10 abi- ja 12 üldpioneeri. Nüüd on aga igal kuul 51 abipioneeri ja 42 üldpioneeri, kelle vanus mahub 14 ja 74 aasta vahele.
Kasvuvõimalused on suured, kui arvestada 22. märtsil 1989 peetud Kristuse surma Mälestusõhtul juuresviibinud inimeste arvuga. Vennad töötasid suure hoolega, et huvitatuid kutsuda. Ja millise tulemusega? Juuresviibijaid oli kokku 3834 — see on rohkem kui neljakordne kuulutajate tipparv! Oli erutav näha, kuidas paljude etniliste gruppide esindajad, kreoolid, mestiitsid, maajad, eurooplased, hiinlased, liibanonlased ja teised, ühiselt kokku tulid.
Lisaks sellele juhatab selle maa 844 kuulutajat rohkem kui tuhandet kodust piibliuurimist. Lootes ka edaspidi Jeesus Kristuse, koguduse Pea, juhtimisele, vastavad Belize’is kindlasti veel paljud teisedki kutsele saada ’inimeste püüdjateks’.
[Kaardid lk 22]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
MEHHIKO LAHT
MEHHIKO
BELIZE
Belize City
Punta Gorda
GUATEMALA
HONDURASE LAHT
[Pildid lk 24, 25]
Kuningriigisaali ehitamine San Pedros Ambergri korallsaarel