Suurim inimene, kes kunagi on elanud

KAS saab mõnda inimest nimetada vaieldamatult suurimaks inimeseks, kes kunagi on elanud? Kuidas inimese suurust hinnata? Kas tema sõjapidamistalendi järgi? Või füüsilise tugevuse järgi? Või vaimuannete järgi?

Ajaloolane Herbert G. Wells ütles, et inimese suurust saab mõõta selle järgi, mida ta jätab endast võrsuma, ja selle järgi, kas ta on andnud inimeste mõtlemisele uue, sedavõrd võimsa suuna, et see veel pärast tedagi säilib. Wells, kes küll ei väitnud end olevat kristlane, möönis: „Selle järgi hinnates on Jeesus esimesel kohal.”

Aleksander Suur, Karl Suur (sai tiitli „Suur” juba oma eluajal) ja Napoleon Bonaparte olid vägevad valitsejad. Enda muljetavaldava juuresolekuga avaldasid nad oma käsualustele tähelepanuväärset mõju. Ometi olevat Napoleon öelnud: „Jeesus Kristus on oma alamatele mõju avaldanud ja neid valitsenud, ilma et Tema ise nähtavalt juures oleks.”

Oma jõuliste õpetuste ja nendega kooskõlalise eluviisiga on Jeesus inimeste elule peaaegu 2000 aasta jooksul vägevat mõju avaldanud. Üks kirjanik väljendas seda tabavalt: „Kõik armeed, kes kunagi on marssinud, ja kõik laevastikud, mis kunagi on ehitatud, ja kõik parlamendid, kes kunagi on kokku tulnud, kõik kuningad, kes kunagi on valitsenud, pole üheskooski võetuna mõjutanud sedavõrd vägevalt inimese elu siin maa peal.”

Ajalooline isik

Kummaline küll, aga mõned ütlevad, et Jeesus pole kunagi elanud — et tegelikult on ta mõningate esimesel sajandil elanud inimeste väljamõeldis. Vastuseks sellistele skeptikutele väitis tunnustatud ajaloolane Will Durant: „See, et mõned tavalised inimesed ühe sugupõlve jooksul mõtleks välja nii vägeva ja külgetõmbava isiksuse, nii kõrge eetika ja nii vaimustava nägemuse inimeste vendlusest, oleks kaugelt uskumatum kui milline tahes evangeeliumides toodud ime.”

Küsi endalt: „Kas suudaks inimene, keda pole olemas olnudki, nii märkimisväärselt inimkonna ajalugu mõjutada?” Teatmeteoses „Ajaloolaste maailmaajalugu” („The Historians’ History of the World”) tõdetakse: „[Jeesuse] tegevuse ajaloolised tulemused olid — isegi täiesti ilmalikust seisukohast vaadatuna — palju tähelepanuväärsemad kui ükskõik kelle teise ajaloolise isiku teod. Maailma peamised tsivilisatsioonid tunnistavad, et tema sünniga algas uus ajastu.”

Mõelda vaid, isegi tänapäeva kalendrid põhinevad aastal, mil Jeesus arvatakse olevat sündinud. „Daatumeid enne seda aastat märgitakse tähtedega e. Kr. ehk enne Kristust. Daatumeid pärast seda aastat märgitakse tähtedega A. D. ehk Anno Domini (Issanda aastal),” selgitab „The World Book Encyclopedia”.

Sellest hoolimata toonitavad kriitikud, et tegelikult on kõik see, mida me Jeesusest teame, vaid Piiblis kirjas. Nende sõnul pole teistelt tema kaasaegsetelt tema kohta ülestähendusi. Ka Herbert G. Wells kirjutas: „Muistsed rooma ajaloolased ei pööranud Jeesusele mitte mingit tähelepanu; tolle aja ajalooürikutes ei ole temast jälgegi.” Aga kas see on tõsi?

Kuigi muistsete ilmalike ajaloolaste viiteid Jeesusele Kristusele on napilt, on need siiski olemas. Esimesel sajandil elanud Cornelius Tacitus, rooma tunnustatud ajaloolane, kirjutas: „Nimi [kristlane] on saanud oma alguse Kristusest, kelle prokuraator Pontius Pilatus Tiberiuse valitsusajal hukata lasi.” Kristusele viitasid ka tolleaegsed rooma kirjanikud Suetonius ja Plinius Noorem. Lisaks kirjutas Josephus Flavius, juudi ajaloolane esimesest sajandist, Jakoobusest, kelle ta ütles olevat „Kristuseks kutsutud Jeesuse venna”.

Teatmeteos „The New Encyclopædia Britannica” tõdebki: „Need üksteisest sõltumatud jutustused näitavad, et muistsel ajal ei kahelnud isegi kristluse vastased ealeski Jeesuse ajaloolisuses, mis ilma piisava aluseta seati esmakordselt kahtluse alla 18. sajandi lõpul, 19. sajandil ning 20. sajandi algul.”

Kuid põhiosa kõigest sellest, mis Jeesusest on teada, panid kirja tema järelkäijad esimesest sajandist. Nende teated on talletatud evangeeliumidesse — Piibli raamatutesse, mille on kirjutanud Matteus, Markus, Luukas ja Johannes. Mida neis lugudes Jeesuse isiku kohta räägitakse?

Kes ta siis tegelikult oli?

Esimesel sajandil elanud Jeesuse kaaslastel mõlkus see küsimus meeles. Kui nad nägid, kuidas Jeesus sõitles tormitsevat merd, nii et see ime läbi vaikseks jäi, küsisid nad hämmeldunult: „Kes see siis õieti on?” Ühel hilisemal juhtumil küsis Jeesus oma apostlitelt: „Keda teie mind ütlete olevat?” (Markuse 4:41; Matteuse 16:15).

Kuidas sina vastaksid, kui sulle see küsimus esitataks? Kas Jeesus oli tegelikult Jumal? Tänapäeval ütlevad paljud, et oli küll. Kuid tema kaaslased ei arvanud kunagi, et ta on Jumal. Apostel Peetruse vastus Jeesuse küsimusele kõlas: „Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!” (Matteuse 16:16).

Jeesus ei väitnud eales, et ta on Jumal, kuid ta tunnistas, et ta on tõotatud Messias ehk Kristus. Samuti ütles ta, et ta on „Jumala Poeg”, aga mitte Jumal (Johannese 4:25, 26; 10:36). Kuid Piibel ei ütle, et Jeesus oli selline inimene nagu kõik teised. Ta oli väga eriline isiksus, sest Jumal oli loonud ta enne kõike muud (Koloslastele 1:15). Lugematuid miljardeid aastaid, enne kui loodi füüsiline universum, oli Jeesus elanud vaimolevusena taevas ning tundnud rõõmu lähedastest suhetest oma Isa Jehoova Jumala, Suure Loojaga (Õpetussõnad 8:22, 27—31).

Umbes 2000 aastat tagasi kandis Jumal oma Poja elu üle ühe naise emaihusse ning Jeesusest sai Jumala inimpoeg, kes sündis naisest tavapärasel kombel (Galaatlastele 4:4). Ajal, mil Jeesus emaihus arenes, ja ka poisieas sõltus ta neist, kelle Jumal oli valinud tema maisteks vanemateks. Lõpuks sirgus Jeesus meheks ja talle tuletati täielikult meelde tema varasem kooselu Jumalaga taevas (Johannese 8:23; 17:5).

Mis tegi temast suurima inimese?

Kuna Jeesus jäljendas hoolikalt oma taevast Isa, oli ta suurim inimene, kes kunagi on elanud. Ustava Pojana jäljendas Jeesus oma Isa sedavõrd täpselt, et ta võis oma järelkäijatele öelda: „Kes mind on näinud, see on näinud Isa” (Johannese 14:9, 10). Olles siin maa peal, toimis ta igas olukorras just nõnda, nagu tema Isa, Kõigeväeline Jumal, oleks toiminud. „Ma ei tee midagi iseenesest,” selgitas Jeesus, „vaid räägin seda selle järgi, kuidas mu Isa mind on õpetanud” (Johannese 8:28). Niisiis, kui õpime tundma Jeesuse Kristuse elu, saame tegelikult selge pildi sellest, milline on Jumal.

Kuigi apostel Johannes möönis, et „ükski ei ole Jumalat .. näinud”, võis ta siiski kirjutada, et „Jumal on armastus” (Johannese 1:18; 1. Johannese 4:8). Johannes võis seda öelda, sest ta tundis Jumala armastust selle põhjal, mida ta nägi Jeesuses, kes oli oma Isa täiuslik peegeldus. Jeesus oli kaastundlik, lahke, alandlik ja kergesti ligipääsetav. Nõrgad ja rõhutud tundsid end tema seltsis vabalt nagu üldse igasugused inimesed — mehed, naised, lapsed, rikkad, vaesed, vägevad, isegi suured patused. Ainult need, kellel oli kuri süda, ei sallinud teda.

Tõepoolest, Jeesus pelgalt ei õpetanud oma järelkäijaid üksteist armastama, vaid ka näitas, kuidas seda teha. „Nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite!” ütles ta (Johannese 13:34). „Kristuse armastuse” äratundmine, selgitas üks tema apostleid, „ületab kõik tunnetuse” (Efeslastele 3:19). Jah, Kristuse osutatud armastus ületab igasuguse akadeemilise tarkuse ning „sunnib” teisi sellele vastama (2. Korintlastele 5:14). Seega teeb just eriti Jeesuse võrratu armastuse eeskuju temast suurima inimese, kes kunagi on elanud. Tema armastus on sajandite jooksul miljonite inimeste südant puudutanud ja nende elule soodsat mõju avaldanud.

Kuid võidakse vastu väita: „Mõelge vaid kõigile neile kuritegudele, mis on sooritatud Kristuse nimel — ristisõdadele, inkvisitsioonile, sõdadele, kus miljonid end kristlasteks pidavad inimesed on rindejoonel vastamisi ning tapavad üksteist.” Kuid tõde on see, et sellised inimesed ei tegutse kooskõlas oma väitega, et nad on Jeesuse järelkäijad. Tema õpetused ja eluviis mõistavad nende teod hukka. Ka Mohandas Gandhi, kes oli hindu, pidi ütlema: „Ma armastan Kristust, kuid põlgan kristlasi, sest nad ei ela nii, nagu Kristus elas.”

Tema tundmaõppimine tuleb sulle kasuks

Ühelgi inimesel poleks tänapäeval kindlasti midagi tähtsamat uurida kui Jeesuse Kristuse elu ja teenistust. ’Vaadake Jeesusele,’ kutsus apostel Paulus üles. „Kujutlege ometi teda.” Ja Jumal andis seoses oma Pojaga käsu: „Teda kuulake!” Seda aitab sul teha raamat „Suurim inimene, kes kunagi on elanud” (Heebrealastele 12:2, 3; Matteuse 17:5, meie kursiiv).

Raamatus on püütud tuua ära kõik need Jeesuse maise elu sündmused, kaasa arvatud tema peetud kõned ning tema tähendamissõnad ja imeteod, millest räägivad neli evangeeliumi. Kuivõrd see on võimalik, on püütud kõigest jutustada sündmuste toimumise järjekorras. Iga peatüki lõpus on nende piiblitekstide loetelu, millel peatükk põhineb. Soovitame sul need tekstid läbi lugeda ja toodud kordamisküsimustele vastata.

Üks Chicago ülikooli õpetlane väitis hiljuti: „Viimase kahekümne aasta jooksul on Jeesusest rohkem kirjutatud kui eelneva kahe tuhande aasta jooksul kokku.” On siiski väga tähtis evangeeliumilugusid ise uurida, sest teatmeteoses „The Encyclopædia Britannica” tõdetakse: „Nüüdisajal on nii mõnigi uurija süvenenud Jeesust ja evangeeliume käsitlevatesse vastuolulistesse teooriatesse sedavõrd, et ta nende põhiallikate uurimisele üldsegi tähelepanu ei pööra.”

Usume, et pärast evangeeliumilugude hoolikat, eelarvamusteta uurimist oled sinagi sama meelt, et inimajaloo kõige tähelepanuväärsem sündmus leidis aset Rooma keisri Augustuse valitsusajal, kui tuli Jeesus Naatsaretist, et anda meie eest oma elu.