Piibli seisukoht
Kas leebus näitab nõrkust?
„Issanda sulane ärgu tülitsegu, vaid olgu lahke [„leebe”, UM] kõikide vastu.” (2. TIMOTEOSELE 2:24)
JUBA kaua enne sündi muutub inimese arenev nahk puutetundlikuks. Pärast ilmaletulekut ihkab iga laps tajuda oma ema hellitusi. Sellest, mil määral laps vanemate kiindumust tunda saab, sõltub tema rõõmsameelsus, emotsionaalne areng ning isegi suhtlemisoskuste omandamine.
Piibel ennustas aga, et viimseil päevil on inimesed „sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, õelad, südametud”. Niisuguseid õrnust ja leebust väljendavaid omadusi nagu lahkust ja kaastundlikkust pidi olema ääretult vähe, kuna inimesed pidid olema siis „enesearmastajad” ja „toored, hea põlgajad” (2. Timoteosele 3:1–3).
Tänapäeval peavad paljud tarvilikuks olla karmid ja kalgi südamega. Nende väitel annab leebus märku inimese nõrkusest. Kuid kas see on nii?
Ühteaegu nii leebed kui tugevad
Jehoova Jumalat nimetatakse „sõjameheks” (2. Moosese 15:3). Kõik vägi lähtub temalt (Laul 62:12; Roomlastele 1:20). Siiski ei takistanud jõulisus olemast Jehooval „väga halastav ja armuline” ustava mehe Iiobi vastu (Jakoobuse 5:11). Ka oma tegelemist Iisraeliga võrdles Jehoova kõige hellema suhtega, näidates, et ta tunneb selle rahva vastu sama mis imetav ema, kes „oma ihuvilja peale” halastab (Jesaja 49:15).
Jeesuseski oli ühendatud nii tugevus kui leebus. Ta mõistis jõuliselt hukka tolle aja silmakirjalikud usujuhid (Matteuse 23:1–3). Samuti kihutas ta ahned rahavahetajad templist kiiresti välja (Matteuse 21:12, 13). Ent kas Jeesuse viha korruptsiooni ja ahnuse vastu muutis ta kalgiks? Sugugi mitte. Jeesus oli tuntud oma hella suhtumise poolest teiste vastu. Ta võrdles end isegi kanaemaga, kes kogub „oma poegi tiibade alla” (Luuka 13:34)
Kas kõva väliskest või tugev sisemus?
Tõelisi kristlasi innustatakse jäljendama Kristust ja riietuma „uue inimesega, kes Jumala sarnaseks on loodud” (Efeslastele 4:20–24). Meil kästakse endid lahti riietada „vanast inimesest tema tegudega”, mida võiks võrrelda sellega, kuidas krabi heidab seljast vana kooriku, et kasvada (Koloslastele 3:9). Ent kui krabi väliskiht kõvastub peagi pärast vana kesta mahaajamist uuesti, siis meie peame jäädavalt riietuma „südamliku halastusega, heldusega ..., pika meelega” (Koloslastele 3:12). Seega peaks leebus olema üks kristlase iseloomulikke jooni.
Hellaloomuliste omadustega riietumine ei anna märku meie nõrkusest. Vastupidi, see nõuab, et me saaksime „tugevaks tema [Jehoova] Vaimu läbi seespidise inimese poolest” (Efeslastele 3:16). Üks Lee-nimeline mees mainib näiteks: „Olin veel mõni aeg tagasi jõhker ja õel inimene. Isegi mu välimus oli hirmutekitav, kuna mul rippus mitmel pool ihu küljes igasugu rõngaid. Mul oli kindel eesmärk palju raha kokku ajada ning oma tahtmise saavutamiseks lasin kõhklematult käiku ropud sõnad ja vägivalla. Minus polnud mingit kaastunnet.” Sellest hoolimata hakkas Lee töökaaslasega Piiblit uurima ning õppis nii Jehoovat tundma ja armastama. Ta on saanud lahti oma vanast isiksusest ning on õppinud enesevalitsemist. Nüüd väljendab ta armastust kaasinimeste vastu sel teel, et aitab neil omakorda Piiblit uurida.
Ka apostel Paulus oli varem valmis kasutama oma eesmärkide saavutamiseks vägivalda (1. Timoteosele 1:13; Apostlite teod 9:1, 2). Ent kui ta mõistis, millist halastust ja armastust on Jehoova Jumal ja Jeesus Kristus tema vastu osutanud, püüdis ta neid omadusi igati jäljendada (1. Korintlastele 11:1). Kuigi Paulus seisis kindlalt kristlike põhimõtete eest, õppis ta olema leebe teistega suheldes. Ta ei häbenenud kunagi oma vendade vastu hella kiindumust välja näidata (Apostlite teod 20:31, 36–38; Fileemonile 12).
Kust leida jõudu, et olla leebe
Lee ja apostel Pauluse kogemus näitab, et õppida teisi leebelt kohtlema ei tähenda muutuda iseloomult nõrgaks. Vastupidi, selleks et inimene suudaks muuta oma mõtteviisi ja käitumist ning võidelda lihaliku kalduvuse vastu kurjale kurjaga vastata, läheb tarvis tõelist tugevust (Roomlastele 12:2, 7).
Ka meie võime õppida hella kaastundlikkust, kui loeme regulaarselt Jumala Sõna ning mõtiskleme armastuse ja halastuse üle, mida Jehoova Jumal ja tema Poeg Jeesus Kristus on meie vastu juba üles näidanud. Niiviisi laseme Jumala Sõnal oma südant pehmendada (2. Ajaraamat 34:26, 27; Heebrealastele 4:12). Me võime õppida olema leebed kõikide vastu, hoolimata sellest, milline on meie perekondlik taust või kui karm on olnud meie elu (2. Timoteosele 2:24).
[Pilt lk 18]
Hea isa kohtleb oma lapsi hellalt