Liblikad, taimed ja sipelgad – elutähtsad suhted

„ÄRGAKE!” HOLLANDI-KORRESPONDENDILT

KUI on saabunud juulikuu, teavad Lääne-Euroopas elavad õrnad soo-tähniksinitiivad, et nüüd on aeg järglasi soetada. Ent peale partneri vajavad need liblikad ka õitsvaid siniseid emajuuri ja näljaseid rautsikuid. Miks? Millist rolli mängivad taimed ja sipelgad nende liblikate elus?

Üks koht, kus saab jälgida nende liblikate omapäraseid suhteid taimede ja sipelgatega, on Dwingelderveldi rahvuspark Põhja-Hollandis. See park lausa kihab sinitiibadest. Kevadel ja suvel on Dwingelderveldi nõmmed kaetud mitmevärvilise lillevaibaga, kus paljude lillede seas õitseb ka siniseid emajuuri, roosasid soo-erikaid ja kollaseid euroopa rabaliiliaid. Sinitiibadele meeldivad aga eriti kaunite soo-erikate ja siniste emajuurte õied, ent mõlemad eri põhjusel. Õitsev soo-erika on liblikate lemmik söögikoht, kust saab nektarit, sinine emajuur aga võimalik hoiuladu. Mida liblikad neil taimedel hoiavad?

Ellujäämisplaan

Pärast paarumist otsib emasliblikas ümbritsevast taimestikust pikema sinise emajuure. Sinna muneb ta mõned valged munad. Nelja kuni kümne päeva pärast tuleb munadest välja kaks kuni kuus röövikut, kes kaevuvad otsemaid oma toidu sisse. Röövikud alustavad söömingut, mis kestab kaks-kolm nädalat, seejärel aga laskuvad nad maapinnale.

On huvitav, et tavaliselt ootab röövik õhtuni, enne kui end lillelt alla laseb. See pole sugugi tähtsusetu seik, sest õhtul lahkuvad oma pesast toiduotsingule kaks rahvuspargis elavat rautsiku liiki. Röövik maandub otse näljaste sipelgate rajale. Kuigi rööviku tegu võib näida enesetapukatsena, on see tegelikult osa ellujäämisplaanist. Mis saab edasi?

Mõne aja pärast jõuavad röövikust teetõkkeni mõned rautsikud, kes veavad rööviku kiiresti sipelgapesasse. Niipea kui röövik on pesasse toimetatud, koheldakse teda kui aukülalist. Seal veedab röövik sügise, talve ja kevade, tema elu on ohutu ja mugav ning ta võib süüa nii palju kui süda kutsub. Tõsi küll, rööviku toidumenüü on üsna ühekülgne, sinna kuuluvad sipelgavastsed ja töölissipelgate taasväljutatud toit, mis on tema põhiroog. Kuid ka sipelgad saavad oma osa, milleks on röövikust lüpstav maitsev neste. Isegi nukustaadiumis annab liblikas sipelgatele nestet ja teisi eritisi, mis sipelgatele maitsevad. Ent peagi on lähenemas selle kooselu lõpp.

Külalisest saab sissetungija

Nukustaadiumis hakkab röövik liblikaks muutuma. Kui muutus on lõpuni jõudnud, avaneb nukukest, millest väljub liblikas. On tähelepanuväärne, et see leiab tavaliselt aset varahommikul. Miks? Kuna hommikuti pole sipelgad eriti aktiivsed, ning erinevalt sellest ajast, mil röövik taimelt maapinnale maandus, on seekord parem oma võõrustajate tähelepanu mitte äratada.

Kui sipelgad lõpuks nukku lüpsma tulevad, leiavad nad oma üllatuseks pesast võõra tiivulise olendi ning asuvad sissetungijat pikemalt mõtlemata ründama. Liblikas pageb elu eest väljapääsu poole. Jõudnud välja, ronib ta mööda oksa üles ning sipelgad loobuvad jälitamisest.

Turvalises kõrguses sirutab liblikas oma tiivad välja ja laseb neil kuivada. Seejärel, peaaegu aasta pärast oma elu algust, saabub see suur hetk, mil liblikas tiibu lehvitades lendu tõuseb. Mõne päeva pärast ta paaritub ning asub peagi pikka sinist emajuurt otsima. On ju saabunud aeg järglasi soetada.

[Kast lk 18]

Ohustatud liblikaliik

Soo-tähniksinitiiva elupaigaks on nõmmed. Nõmmed kujunesid sajandeid tagasi Lääne-Euroopa aladel, kus inimene võttis maha põlismetsad. Minevikus laiusid punakaslillad nõmmed nii kaugele, kui silm ulatus, kattes suuri alasid Belgiast, Hollandist ja Saksamaast, kuid tänapäeval on neist järgi vaid nõmmekillud. Selle tõttu kaotab soo-tähniksinitiib kiiresti oma elupaiku. Viimase kümne aasta jooksul on 136 teadaolevast soo-tähniksinitiiva looduslikust elupaigast Hollandis see liik kadunud 57 elupaigast. Soo-tähniksinitiib on isegi nii ohustatud liblikaliik, et see on kantud Euroopa Nõukogu koostatud ohustatud liblikate nimekirja.

Et Dwingelderveldi rahvuspark jääks soo-tähniksinitiivale turvaliseks elupaigaks, püüavad pargi hooldajad säilitada nõmmesid samade põlluharimismeetoditega, mida kasutasid talunikud sajandeid tagasi. Nii nagu vanasti, rändavad karjused oma lambakarjadega nõmmedel ning veised söövad karjamaadel, kus kasvavad tugevamad kõrrelised. Lambad ja veised söövad puhtaks alad, kus saavad kasvama hakata kanarbikud, soo-erikad ja teised taimed. (Praegu kasvab pargis umbes 580 taimeliiki.) Ka soo-tähniksinitiib teeb oma osa – nende arv Dwingelderveldis kasvab. See Euroopa suurim ja tähtsaim nõmmepark on liblikatele nii hea elupaik, et siin võib kohata 60 protsenti kõigist Hollandi liblikaliikidest.

[Pildid lk 16]

Liblikas lendab sinisele emajuurele ja muneb sinna oma munad

[Pilt lk 17]

Rautsikud hoolitsevad nukkude eest

[Allikaviide]

Sipelgad lehekülgedel 16 ja 17: Fotod: David Nash; www.zi.ku.dk/personal/drnash/atta/

[Pilt lk 17]

Soo-erika

[Pilt lk 17]

Euroopa rabaliilia

[Pildid lk 18]

Lambad ja veised aitavad liblika elupaiku taastada