Must surm – keskaja Euroopa nuhtlus

„Ärgake!” Prantsusmaa-korrespondendilt

Oli aasta 1347. Kaug-Idas oli katk oma laastamistöö juba teinud. Nüüd ähvardas ta Euroopa äärealasid idas.

MONGOLID piirasid Krimmis genualaste tähtsat kindlustatud kaubalinna Kaffat, mille praegune nimi on Feodossija. Kuna mongolite read olid saladusliku haiguse tõttu kõvasti hõrenenud, loobusid nad rünnakust. Kuid enne lahkumist andsid nad linnale surmava löögi. Nimelt viskasid nad hiigelsuurte katapultide abil mitmed katkuohvrite veel jahtumata kehad üle linnamüüri. Kui mõned genualastest kaitsjad hiljem oma galeeridega katkust laastatud linnast põgenesid, viisid nad selle haiguse endaga kaasa igasse sadamasse, kus nad peatusid.

Mõne kuuga kandus surm edasi kogu Euroopasse. Lühikese ajaga levis see Põhja-Aafrikasse, Itaaliasse, Hispaaniasse, Inglismaale, Prantsusmaale, Austriasse, Ungarisse, Šveitsi, Saksamaale, Skandinaaviasse ja Baltimaadesse. Veidi enam kui kahe aastaga suri selle mustaks surmaks kutsutud haiguse tõttu, mida on nimetatud ka „kõige julmemaks demograafiliseks katastroofiks, mida inimkond on eales kogenud”, enam kui neljandik Euroopa elanikkonnast, umbes 25 miljonit inimest.a

Katastroofi eellugu

Musta surma kurblugu hõlmab aga enamat kui vaid haigust ennast. Mitmed tegurid, nende hulgas usuline innukus, muutsid selle katastroofi veelgi suuremaks. Üheks näiteks on puhastustule õpetus. „13. sajandi lõpuks usuti puhastustuld kõikjal,” ütleb prantsuse ajaloolane Jacques le Goff. 14. sajandi algupoolel kirjutas Dante oma mõjuka teose „Jumalik komöödia”, milles ta kirjeldab värvikalt põrgut ja puhastustuld. Kujunenud religioosne õhkkond tegi inimesed katku suhtes üllatavalt ükskõikseks ja alistunuks, nii et nad võtsid seda haigust kui Jumala enda karistust. Nagu hiljem näeme, aitas niisugune pessimistlik suhtumine tegelikult haiguse levikule kaasa. „Miski muu poleks saanud katku levikule paremaid tingimusi luua,” märgib Philip Ziegler oma raamatus „The Black Death”.

Peale selle ikaldus mitmel aastal Euroopas viljasaak. Selle tagajärjel kannatas mandri rohkearvuline elanikkond alatoitluse all, mis kahandas nende võimet haigusele vastu panna.

Katk levib

Paavst Clemens VI ihuarsti Guy de Chauliaci sõnul tungis Euroopasse kaht liiki katku: kopsukatk ja muhkkatk. Ta kirjeldab üksikasjalikult neid haigusi: „Esimene neist kestis kaks kuud, sellega kaasnes pidev palavik ja vereköhimine, ning inimene suri sellesse kolme päevaga. Kogu ülejäänud aja möllas teine katk, millega kaasnes samuti pidev palavik, ent lisaks veel mädapaised ja -muhud kehal, peamiselt kaenla all ja kubemes. Sellesse suri inimene viie päevaga.” Arstid katku levikut peatada ei suutnud.

Paljud inimesed põgenesid paanikas ja jätsid maha tuhandeid nakatunuid. Muidugi olid esimeste põgenejate seas rikkad aadlikud ja ametimehed. Põgenes ka osa vaimulikke, kuid paljud usukogukonnad peitusid oma kloostritesse, lootes sel moel nakkusest pääseda.

Keset seda paanikat kuulutas paavst aasta 1350 pühaks aastaks. Palveränduritele, kes teevad rännaku Rooma, lubati tagada otsene sissepääs paradiisi, ilma et olnuks vaja läbida puhastustuli. Sajad tuhanded palverändurid võtsidki kutset kuulda – ja levitasid katku paikades, kust nad läbi rändasid.

Viljatud pingutused

Pingutused musta surma levikut peatada ei kandnud vilja, kuna keegi ei teadnud tegelikult seda, mil moel see edasi kandub. Enamik inimesi sai küll aru, et haigega – või isegi tema riietega – oli ohtlik kokku puutuda. Osa inimesi kartis isegi nakatunu pilku. Itaalia Firenze elanikud aga süüdistasid katkus oma kasse ja koeri. Nad tapsid neid loomi ega aimanudki, et seda tehes annavad nad hoopis vaba voli neile loomadele, kes tegelikult nakkust edasi kannavad – rottidele.

Kui surmajuhtumid sagenesid, pöördus osa inimesi abi saamiseks Jumala poole. Nii mehed kui naised andsid kirikule kõik, mis neil oli, lootuses, et Jumal neid haiguse eest kaitseb – või annab neile vähemasti tasuks taevase elu siis, kui nad peaksid surema. Kirikusse voolasid tohutud rikkused. Samuti olid populaarseks vastumürgiks talismanid, Kristust kujutavad pühapildid ja -kujud ning amuletid. Oli neidki, kes lootsid terveneda ebausu, maagia ja pseudoravimite abil. Räägiti, et selle haiguse tõrjuvad eemale lõhnaained, äädikas ja erilised nõiajoogid. Aadrilaskmine oli veel üks soositud ravimeetod. Pariisi Ülikooli erudeeritud meditsiiniõpetajad panid katku koguni planeetide seisu süüks! Ent niisugused võltsselgitused ja „ravimid” ei aidanud mingilgi moel selle tapva katku levikut peatada.

Kestev mõju

Möödus viis aastat ning lõpuks näis, et must surm on vaibunud. Kuid enne sajandi lõppu tuli see tagasi veel vähemasti neljal korral. Musta surma järelmõju on võrreldud lausa Esimese maailmasõja tagajärgedega. „Tänapäeva ajaloolased on praktiliselt täiesti ühel meelel selles, et pärast aastat 1348 jättis endeemiline katk sügava jälje nii majandus- kui ka ühiskonnaellu,” märgib 1996. aastal välja antud raamat „The Black Death in England”. Katk viis hauda suure osa elanikkonnast ning mõnel piirkonnal kulus toibumiseks sajandeid. Töövõimelise rahvastiku vähenemise tõttu kallines muidugi tööjõud. Kunagised rikkad maaomanikud läksid pankrotti ning keskajale nii omane feodaalkord varises kokku.

Katk andis seega tõuke muudatusteks nii poliitika-, usu- kui ka ühiskonnaelus. Inglismaa haritlaskond näiteks oli kõnelnud enne katku omavahel tavaliselt prantsuse keeles. Kui aga paljud prantsuse keele õpetajad surid, sai inglise keel Suurbritannias prantsuse keele suhtes ülevõimu. Muutustest ei jäänud puutumata ka religioon. Nagu märgib prantsuse ajaloolane Jacqueline Brossollet, määras kirik sobivate preestrikandidaatide nappuse tõttu liiga tihti ametisse „harimatuid ja ükskõikseid inimesi”. Brossollet väidab, et „allakäik [kiriku] õppe- ja usukeskustes oli üks reformatsiooni põhjusi”.

Kahtlemata jättis must surm oma jälje kunsti, sest valdavaks sai surma teema. Kuulsast surmatantsumotiivist, mille juurde kuuluvad tavaliselt luukered ja surnukehad, sai populaarne viis allegooriliselt surma väge kujutada. Ebakindlusest tuleviku suhtes hülgasid paljud katkust pääsenud kõik piirangud. Moraal käis kohutavalt alla. Mis kirikusse puutub, siis kuna see polnud suutnud musta surma ära hoida, „tundis keskaja inimene, et kirik oli ta lootusi petnud”. („The Black Death”.) Mõned ajaloolased ütlevad veel, et musta surma järel toimunud ühiskonnamuutused soodustasid individualismi ja ettevõtlikkust ning suurendasid sotsiaalset ja majanduslikku liikuvust – mis on kõik kapitalismi eeltingimused.

Samuti kannustas must surm valitsusi sanitaarkaitsesüsteeme rajama. Kui katk vaibus, korraldati Veneetsias linnatänavate puhastamine. Prantsusmaa kuningas Jean II lisanimega Hea käskis samuti tänavad puhtaks teha ning sel moel epideemiaohu kõrvaldada. Teda ajendas seda sammu ette võtma ühe muistse Kreeka arsti eeskuju, kes oli päästnud Ateena katkust, puhastades ja pestes linna tänavad. Paljud keskaja tänavad, mis olid ühtlasi kanalisatsioonikraavid, tehti lõpuks puhtaks.

Kas katk kuulub minevikku?

Alles 1894. aastal avastas prantsuse bakterioloog Alexandre Yersin bakteri, mille kaudu must surm levib. See sai tema järgi nimeks Yersinia pestis. Neli aastat hiljem avastas prantslane Paul-Louis Simond, mis osa etendavad selle haiguse edasikandumisel kirbud (mida kannavad närilised). Peagi leiutati vaktsiin, millest oli mingil määral abi.

Ent kas katk kuulub minevikku? Kaugel sellest. 1910. aasta talvel suri Mandžuurias katku umbes 50 000 inimest. Ning igal aastal registreerib Maailma Tervishoiuorganisatsioon tuhandeid uusi haigusjuhtumeid – ja see arv kasvab pidevalt. Avastatud on ka uusi haigustüvesid, mis on ravi suhtes resistentsed. Senikaua kuni inimesed elementaarsetest hügieeninõuetest kinni ei pea, jääb katkuoht püsima. Katku käsitlevas raamatus „Pourquoi la peste? Le rat, la puce et le bubon”, mille on toimetanud Jacqueline Brossollet ja Henri Mollaret, öeldakse kokkuvõtteks, et „katk pole kaugeltki vaid keskaegse Vana-Euroopa haigus, ... kahjuks võib see osutuda üheks tulevikuhaiguseks”.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 23]

Nii mehed kui naised andsid kirikule kõik, mis neil oli, lootuses, et Jumal neid haiguse eest kaitseb

[Kast/pilt lk 24]

Flagellantide sekt

Suhtudes katku kui Jumala karistusse, püüdis osa inimesi leevendada Jumala viha enesepiitsutamise teel. Flagellantide ehk enesepiitsutajate vennaskond, kus arvati olevat kuni 800 000 liiget, oli kõige populaarsem just musta surma ajal. Sekti reeglid keelasid naistega rääkida, end pesta ja riideid vahetada. Avalik enesepiitsutamine toimus kaks korda päevas.

„Enesepiitsutamine oli üks väheseid viise, mille kaudu hirmust meeletu rahvas end välja sai elada,” märgib raamat „Medieval Heresy”. Flagellandid paistsid silma ka selle poolest, et nad mõistsid avalikult hukka kiriku vaimulikkonna ning õõnestasid rahva seas kiriku tulutoovat autoriteeti patte andeks anda. Pole siis ime, et paavst aastal 1349 sekti keelustas. Lõpuks, kui must surm möödas oli, lakkas liikumine iseenesest.

[Pilt]

Flagellandid püüdsid Jumalat lepitada

[Allikaviide]

© Bibliothèque Royale de Belgique, Bruxelles

[Pilt lk 25]

Katk Marseilles’is Prantsusmaal

[Allikaviide]

© Cliché Bibliothèque Nationale de France, Paris

[Pilt lk 25]

Alexandre Yersin avastas katku levitava bakteri

[Allikaviide]

Culver Pictures