Lootus on aidanud mul katsumustes vastu pidada

JUTUSTANUD MICHIKO OGAWA

1969. aasta 29. aprillil helistati mulle politseist. Minu abikaasa Seikichi oli autoõnnetuses vigastada saanud ning ta oli haiglasse viidud. Jätsin oma kaks väikest poega sõbranna juurde ja tormasin haiglasse. Sellest ajast peale on Seikichi halvatud olnud ega ole kordagi teadvusele tulnud. Lubage mul jutustada oma perekonnast ja sellest, kuidas oleme toime tulnud.

OLEN sündinud 1940. aasta veebruaris Jaapanis Kobe lähedal Sandas. Oleme Seikichiga üksteist tundnud sellest ajast peale, kui koos lasteaias käisime. Abiellusime 1964. aasta 16. veebruaril. Mu mees polnud jutukas, kuid ta armastas lapsi. Peagi sündis meile kaks poega, Ryusuke ja Kohei.

Kuna Seikichi sai tööd ühes Tokyo ehitusfirmas, kolisime pärast abiellumist ühte selle äärelinna. 1967. aasta oktoobris külastas mind üks noor naine, kes tutvustas end piibliõpetajana. ”Tänan, kuid mul on endal Piibel olemas,” ütlesin talle.

”Kas ma tohiksin teie Piiblit näha?” küsis ta.

Võtsin riiulilt Piibli, mis oli Seikichi oma, ja ulatasin talle. Ta näitas mulle sellest Piiblist Jehoova nime. Ma ei teadnud varem, et Jehoova on Jumala nimi. See naine vaatas minu kahte väikest last ja luges mulle siis ühe piiblisalmi: ”Õpeta poisile teed, mida ta peab käima, siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas!” (Õpetussõnad 22:6). Olin tegelikult varem mõelnud selle peale, kuidas lapsi õigesti kasvatada. Seepärast nõustusin kohe piibliuurimisega.

Kutsusin selle naise tuppa ja alustasime vestlust brošüüri abil ”Vaata, ma teen kõik uueks!”. Ma mõtlesin, et küll oleks tore, kui meie pere võiks õnnelik olla. Kui Seikichi koju saabus, ütlesin talle: ”Ma tahan Piiblit uurima hakata.”

”Kallis, sa ei pea nii haritud olema,” vastas ta. ”Ma võin sulle õpetada kõike, mida sa teada tahad.” Sellest hoolimata hakkasin iga nädal Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima ja varsti ka nende koosolekutel käima.

Katsumuste algus

Kui ma 1969. aasta aprilliõhtul haiglasse jõudsin, nagu eespool juttu oli, olin šokeeritud, kui kuulsin, et Seikichi sõber, selle naise mees, kelle juurde ma oma lapsed olin jätnud, oli minu mehega koos taksos olnud, kui õnnetus juhtus. Mu mehe sõber suri nädal hiljem.

Tol ööl ütles haiglapersonal mulle, et võtaksin ühendust kõigi inimestega, kes minu arvates peaksid Seikichit nägema, sest arvati, et ta sureb. Tal oli koljupõhimikumurd ja ajupõrutus. Järgmisel päeval tulid Kobe ümbrusest meie sugulased.

Haigla valjuhääldist öeldi tungivalt üle haigla: ”Kõik Seikichi Ogawa sugulased, külastage teda viivitamata.” Kiirustasime intensiivraviosakonda ja käisime temaga kordamööda hüvasti jätmas. Kuid kriitiline seisund kestis terve kuu. Lõplik diagnoos aga näitas, et selline seisund kestab kaua.

Niisiis viidi Seikichi kiirabiautoga Tokyo haiglast umbes 650 kilomeetri kaugusele Kobe haiglasse. Olin seal, kui ta ära viidi, siis suundusin kiirrongiga kodu poole, palvetades, et ta ellu jääks. Kui ma samal õhtul Seikichit elusana Kobe haiglas nägin, olin üliõnnelik. Ütlesin talle sosinal: ”Kallis, sa pidasid vastu!”

Kooselu vanematega

Pöördusin oma kahe pojaga tagasi vanematekoju Sandasse, kus ma lapsed lasteaeda panin. Ostsin kvartalipileti, et hakata sõitma Kobesse, mis oli sealt umbes 40 kilomeetri kaugusel. Käisime terve järgmise aasta ämmaga iga päev kordamööda haiglas. Mõtlesin alati, kas täna on see päev, mil Seikichi teadvusele tuleb. Mida ta mulle esimesena ütleb? Mida ma talle vastama peaksin? Mõtlesin ka sellele, et kui Seikichi ainult terve oleks, siis oleks meie poegadel tore elu. See mõte käis mul peast läbi eriti siis, kui nägin vahel mõnda õnnelikku perekonda. Pisarad voolasid mu silmist.

Kui lugesin Seikichi esimestel haiguseaastatel ajalehest, et mõni inimene on tulnud teadvusele pärast mitu kuud koomas lamamist, lootsin, et ehk tuleb ka Seikichi teadvusele. Seepärast ütlesin kord oma mehe vennale: ”Ma tahan ta Honshu kirdeosas olevasse haiglasse viia.” Kuid ta ütles, et see ei aitaks, ning soovitas mul kasutada oma raha teiste perekonnaliikmete tarbeks.

Üks kristlik kogudusevanem ühest Kobe Jehoova tunnistajate kogudusest elas haigla lähedal, seepärast käisin enne Seikichi külastamist tema poolt läbi. Kord nädalas uuris tema naine minuga Piiblit. Ja nende kaks last tõid meile haiglasse kassette, kuhu olid lindistatud koosoleku kõned. Sain sellelt perekonnalt palju julgustust ja lohutust.

Lootus annab jõudu

Ühel päeval külastas meid haiglas Jehoova tunnistajate reisiv ülevaataja ja luges mulle teksti Roomlastele 8:18—25. Seal on osaliselt kirjas: ”Ma arvan, et selle aja kannatused ei ole midagi tulevase au vastu, mis meile peab ilmsiks saama. [——] Sest me teame, et kõik loodu ühtlasi ägab ja on aina sünnitusvaevas tänini; [—] sest mida keegi näeb, kuidas ta seda veel loodab? Aga kui me loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikkusega.”

See vestlus kristlikust lootusest tuletas mulle meelde, et praegused kannatused on tühised, võrreldes selle rõõmuga, mida Jeesus on tõotanud — eluga tulevases maises paradiisis (Luuka 23:43). See vestlus aitas mul praeguse aja reaalsusele lootusega vastu astuda ning keskenduda tulevikureaalsusele, uue maailma õnnistustele (2. Korintlastele 4:17, 18; Ilmutuse 21:3, 4).

1970. aasta juunis toodi Seikichi minu ja mu vanemate kodulinna Sanda haiglasse. Järgmise aasta jaanuaris sain meie advokaadilt dokumendi, mis tunnistas minu abikaasa õnnetuse tagajärjel teovõimetuks. Olin kohutavalt kurb ega suutnud pisaraid tagasi hoida. Mu ämm ütles mulle tihti: ”Mul on kahju, Michiko, et sa minu poja pärast nii palju kannatama pead.” Ta ütles veel: ”Kui ma vaid võiksin seal Seikichi asemel olla!” Nutsime mõlemad.

Isa õhutas mind otsima täiskohaga tööd, ent mina otsustasin siiski Seikichi eest hoolitseda. Kuigi Seikichi näis olevat teadvusetu, reageeris ta kuumale ja külmale ning teda mõjutas see, kuidas teda hooldati. Isa tahtis, et ma abielluksin uuesti, kuid ma mõistsin, et see oleks vale, kuna mu mees oli ikka veel elus (Roomlastele 7:2). Kui isa joonud oli, ütles ta: ”Kui ma suren, võtan Seikichi endaga kaasa.”

Olin väga rõõmus, kui 1971. aastal Sandas kogudus moodustati. 1973. aasta 28. juulil sümboliseerisin Jehoovale oma pühendumist veeristimisega Jehoova tunnistajate rahvusvahelisel konvendil, mida peeti selles Osaka osas, kus oli toimunud maailmanäitus.

Hiljem samal aastal haigestus mu poeg Kohei ägedasse neerupõletikku ning oli viis kuud haiglas. Peale selle oli minu isa tuberkuloosiga haiglas. Niisiis käisin 1974. aasta 1. jaanuaril kolmes haiglas, et külastada oma isa, meest ja poega. Kui ma pühapäeviti oma vanema poja Ryusukega Koheid vaatamas käisin, uurisin nendega raamatut ”Kuuletuda Suurele Õpetajale” (”Listening to the Great Teacher”). Pärast seda käisime Ryusukega Kobes koosolekul ja läksime koju rõõmsa südamega.

Olen olnud alati tänulik nendele, kes on aidanud Seikichi eest hoolitseda. Otsustasin jagada nendega piiblilisi teadmisi. Pärast seda, kui üks hooldaja kaotas tulekahjus oma õe, kuulas ta mind huviga, kui näitasin talle Piibli suurepärast tõotust surnute ülestõusmise kohta (Iiob 14:13—15; Johannese 5:28, 29). Temaga alustati haiglas piibliuurimist ning lõpuks, 1978. aasta konvendil, lasi ta end ristida.

Lapsed on olnud mulle rõõmuallikaks

Mul on olnud raske kasvatada oma lapsi ilma mehe abita, kuid see on olnud siiski tasutoov töö. Õpetasin neid sündsalt käituma ja teiste inimeste peale mõtlema. Kui Ryusuke oli vaid kolmeaastane, palus ta vabandust, kui ei käitunud korralikult, ja ütles: ”Emme, anna andeks.” Kohei oli väike mässuline ja ta vihastus vahel, kui teda korrale kutsusin. Kord, kui ta midagi saada tahtis, viskas ta end poe ette pikali ja hakkas nutma. Kuid rääkisin talle, miks ma seda ei osta, olin temaga armastav ja kannatlik. Peagi muutus ta kuulekaks ja heaks lapseks. See aitas mul veenduda, et Piibel on tõesti Jumala Sõna (2. Timoteosele 3:15—17).

Kui Ryusuke õppis põhikooli viimastes klassides, selgitas ta õpetajatele, miks ta ei saa osaleda võitluskunstide treeningutel (Jesaja 2:4). Ühel päeval koolist tulles ta lausa kees rõõmust, sest oli saanud õpetajatega vesteldes nende küsimustele vastata.

Suureks abiks olid mu poegadele head kaaslased koguduses. Kristlikud kogudusevanemad kutsusid neid tihti lõunasöögile, perekondlikule piibliuurimisele ja niisama meelt lahutama. Seal oli hea seltskond ja võimalus sporti teha. Ryusuke sümboliseeris oma pühendumist Jehoovale veeristimisega 1979. aastal, Kohei järgmisel aastal.

Täisajaline teenistus

Kord, kui reisiv ülevaataja meid külastas, ütlesin talle, et tahan saada pioneeriks, nagu Jehoova tunnistajate täisajalisi teenijaid kutsutakse. Kuna minu tollases olukorras poleks see olnud mõistlik samm, tuletas ta mulle lahkelt meelde, kui tähtis on oma poegi kindlalt Piibli tões üles kasvatada. ”Tähtis on pioneerivaim,” ütles ta. Niisiis hakkasin hoopis abipioneeriks, osaledes selles töös oma poegadega, kui neil oli koolivaheaeg. See aitas mul Seikichit hooldades rõõmu ja meelerahu säilitada.

Lõpuks, 1979. aasta septembris, astusin pioneeride ridadesse. 1984. aasta mais, umbes aasta pärast keskkooli lõpetamist, hakkas ka Ryusuke pioneeriks. Kohei ühines pioneeritööga 1984. aasta septembris. Me kõik kolm oleme seega tundnud rõõmu selle täisajalise teenistuse vormist. Kui mõtlen nende rohkem kui 20 aasta peale, mil olen pioneer olnud ja saanud aidata paljudel inimestel Jehoovat teenima hakata, arvan, et see töö on andnud mulle jõudu katsumustes toime tulla.

Ryusuke astus vabatahtlikusse teenistusse, et ehitada Jehoova tunnistajatele hoonet Kansai kokkutulekusaali kõrvale. Hiljem oli ta seitse aastat Hyogo kokkutulekusaali hooldaja. Nüüd, olles kristlik kogudusevanem ühes Kobe lähedal asuvas koguduses, hoolitseb ta minu eest. Alates 1985. aastast on Kohei teeninud vabatahtliku töölisena Jehoova tunnistajate harubüroos Ebinas.

Jõudu annavad paljud õnnistused

Käisin aastaid mitu korda nädalas Seikichit vaatamas ja teda pesemas. Peale hooldaja hoolitsesin ka mina tema eest. 1996. aasta septembris, pärast 27 aastat haiglas viibimist, toodi Seikichi koju ning tal on hooldaja. Teda toidetakse sondiga. Kuigi ta silmad on ikka veel kinni, reageerib ta mingil määral, kui me talle midagi ütleme. Mul on valus vaadata Seikichit sellises seisundis, kuid suurepärane tulevikulootus annab mulle jõudu.

Just enne Seikichi kojutulekut pakkusin majutust reisivale ülevaatajale ja tema abikaasale. Niisiis elasime terve aasta viiekesi minu väikeses majas. Ma ei suutnud varem uskuda, et mul on veel võimalik koos Seikichiga elada, ja ma tänan Jehoovat selle eest. Palju aastaid soovisin nii väga, et Seikichi oma silmad avaks, aga nüüd ma lihtsalt soovin, et sünniks Jehoova tahtmine.

Võin tõesti öelda: ”See on Jehoova õnnistus, mis teeb rikkaks, ja ta ei lisa sellele valu” (Õpetussõnad 10:22, UM). Kuigi meie õnnelik kooselu Seikichiga oli lühike, on mind õnnistatud kahe pojaga, kes on ’mõelnud oma Loojale’. Selle eest olen ma väga tänulik (Koguja 12:1).

Tahan pioneeritööd edasi teha ja aidata teistel ”tõelist elu” leida ning samal ajal ka Seikichi eest armastavalt hoolitseda (1. Timoteosele 6:19). Minu kogemus on õpetanud mulle lauliku sõnade paikapidavust: ”Heida Jehoova peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest; ta ei lase iialgi kõikuda õiget!” (Laul 55:23).

[Pilt lk 13]

Koos abikaasa ja Ryusukega

[Pilt lk 13]

Seikichi meie kahe pojaga kuus kuud enne õnnetust

[Pilt lk 15]

Meid õnnistati kahe pojaga, Ryusuke ja Koheiga (seisab), kes on ’mõelnud oma Loojale’