Pariisi maa-alune maailm

”ÄRGAKE!” PRANTSUSMAA-KORRESPONDENDILT

VALIN numbri ja ootan kannatamatult, et keegi ometi vastaks. ”Halloo! Halloo!” hõikan ma. ”Mu auto võtmed kukkusid äravoolukanalisse! Tulge palun ruttu!” Kanalisatsioonitööliste eribrigaad saabub kiiresti. Nende tööks on ummistunud kanalisatsioonitorude avamine, keldritest uputuste likvideerimine ning ikka ja jälle Pariisi 18000 äravoolukanalisse kukkuvate võtmete, prillide, rahakottide ja isegi lemmikloomade päästmine. Nad leiavad mu võtmed üles ning kergendusohe huulil, tänan neid südamest.

Järgmisel päeval otsustan ma külastada Musée des Égouts’d (kanalisatsioonimuuseumi), mis asub Seine’i jõe vasakul kaldal, mille vastas võib näha kuulsaid jõeekskursioonipaate, sealsamas lähedal asub ka Eiffeli torn. Umbes 130 aasta jooksul on Pariis uhkusega oma maa-alust maailma näidanud. Tahan teada, miks, ja sean sammud selle ainulaadse muuseumi poole, kus käib igal aastal enam kui 90000 uudishimulikku. Võid tulla koos minuga, et vaadata lähemalt seda, mida kuulus 19. sajandi prantsuse kirjanik Victor Hugo ”Leviaatani soolestikuks” nimetas ja mille all ta Pariisi kanalisatsioonivõrku mõtles.

Ligipääsetav ”soolestik”

Kui olen 5 meetrit maapinnast allapoole laskunud, näen ma esimest muuseumieksponaati — roti topist. Tunnen, kuidas külmavärinad üle selja jooksevad. Öeldakse, et Pariisis on iga elaniku kohta kolm rotti, ning nad suudavad uskumatult hästi ära seedida isegi kõige kangemad mürgid. Nad on tõesti hästi toidetud. Iga päev panevad need rotid nahka 100 tonni ehk ühe kolmandiku kanalisatsioonivõrgustiku heitmetest.

Kivid, naelad, võtmed ja teised raskemad esemed segunevad heit- ja vihmaveega ning risustavad kanalisatsioonitorusid. Taustaks tilkuva vee helid, uurin ma masinaid, mille ülesandeks on selle 2100-kilomeetrise hiigelsuure ”soolestiku” puhastamine. Igal aastal eemaldavad umbes tuhat kanalisatsioonitöölist sellest torustikust 15000 kuupmeetrit heitmeid. Pimedus, reoveesahmakad, lägased seinad ja äkilised veetaseme tõusud võivad kanalisatsioonitorudes töötamise üsna raskeks teha.

Muide, otse kanalisatsioonitorude kohal looklevad kanalid, mis sisaldavad endas tohutut veetorude, telefonitraatide ja valgusfoorikaablite võrku.

Asi sai alguse roomlastest

Roomlased olid esimesed, kes Pariisi reoveekanalite ehitamist rahaliselt toetasid. Umbes 18 meetrit roomlaste ehitatud kloaakidest on Ladina kvartalis rooma termide varemete all senini säilinud. Kui Rooma impeerium langes, unustati hügieen. Sajandeid oli Pariis räpane ja ebasanitaarne, olemas olid vaid kõige põhimised reoveekanalid (rennid tänava keskel) ehk kraavid, mille kaudu vedelad heitmed ära voolasid. Need kraavid lehkasid ja olid soodne pinnas nakkuste levikuks. Aastal 1131 suri kuningas Louis VI vanim poeg nakkushaiguse tagajärjel, millesse ta jäi pärast seda, kui ta oli kukkunud kanalisatsioonikraavi.

Rennidesse kallasid inimesed oma prügi, ehitati ka mõned pealt kaetud rennid, kuid need läksid kergesti umbe. Olukorra tegi veelgi hullemaks see, et kui veetase Seine’i jões tõusis, hakkas reoveekanalitest hirmsa haisuga muda ja heitmeid välja pulbitsema. Tol ajal oli Pariisi ”seedesüsteem” väga väike. 1636. aastal oli reoveekanalite pikkuseks ühtekokku vaid 23 kilomeetrit ja seda kasutas 415000 inimest. Poolteist sajandit hiljem oli see süsteem kõigest 3 kilomeetrit pikem. Napoléoni ajaks olid selles aga tekkinud tõsised ”seedehäired”.

19. sajandil uuriti läbi ja kanti kaardile kõik olemasolevad reoveekanalid. Tuli välja, et nad koosnevad ligi kahesajast tunnelist, millest paljusid varem ei teatud. Kuidas eemaldati nendest aga mitmed tonnid sajanditevanust muda? Levis jutt, et Pariisi tänavate alt võib leida väärtesemeid. Selle peale tuli kohale suur hulk ahneid varandusekütte. Nad tuhnisid muda läbi ning tõid sealt välja münte, ehteid ja relvi.

Kanalisatsioonivõrgu organiseerimine

Kanalisatsioonisüsteem organiseeriti, seda uuendati ja laiendati, nii et lõpuks oli sellega ühendatud iga maja. Kasutusele võeti laiemad torud, mis mahutaksid ära ka ootamatud uputusveed. Aastaks 1878 jooksis laiade maa-aluste võlvitud tunnelite all 650 kilomeetrit laevatatavaid kanaleid. ”Kloaak on puhas, .. nagu nõelasilmast tulnud,” kirjutas Victor Hugo.

20. sajandi jooksul muutus see süsteem kaks korda suuremaks. Ja kanalisatsioonitorustikust on saanud linna peegelpilt. Mil moel? Iga reoveekanal kannab selle tänava nime, mille järgi ta kulgeb, ning selle hoone numbrit, mis tema kohal asub. Aastal 1991 tehti algust ligikaudu 5 miljardit Eesti krooni maksva renoveerimisprojektiga ning parandustööd on kestnud seniajani. Kümneaastane projekt, mille käigus uuendatakse see tähtis asutus, kust voolab läbi 1,2 miljonit kuupmeetrit vett päevas, hõlmab ka automaatsete puhastusseadmete ja arvutiseeritud juhtimisseadmete paigaldamist.

Ootan kannatamatult, et saaksin taas tavalist Pariisi õhku hingata, ning mu huviretk jõuabki lõpule. Ent mu ekskursioon maa all pole sellega veel lõppenud. ”Kui tahad näha Pariisi kõige sügavamat sisemust, käi ära katakombides,” soovitab üks suveniirimüüja. ”Kahekümne meetri sügavusele maa alla on kuhjatud kuue miljoni inimese luud.” Kust on need pärit?

Kirikud mürgitavad õhku

Pariisi katakombidesse — ehk maa-alusele kalmistule — sattusid luud alles 18. sajandil. Alates keskajast hakati inimesi matma kirikutesse või nende lähedusse. Kirik sai küll selle eest raha, kuid selline toimimisviis oli äärmiselt ebasanitaarne, sest need kalmistud asusid linna südames. Pariisi suurima kalmistu, Saints-Innocents’i kalmistu naabruses elavate inimeste jaoks oli see tõeline õudusunenägu, sest selle surnuaia 7000 ruutmeetrit pidid vastu võtma umbes 20 kiriku surnud, samuti ka tuvastamata surnukehad ja katkude ohvrid.

Aastal 1418 lisandus musta surma tagajärjel umbes 50000 surnukeha. 1572. aastal kuhjati Saints-Innocents’i kalmistule nende tuhandete ohvrite laibad, kes olid kaotanud elu Pärtliöö tapatalgutes.a Üldsus nõudis selle kalmistu sulgemist. Ligikaudu kaks miljonit surnukeha, mis laoti mõnikord 10 meetri sügavusele, olid kergitanud maapinda enam kui 2 meetri võrra. Kalmistu oli kasvulavaks nakkustele ning eritas vastikut haisu, mille kohta öeldi, et see paneb piima või veini hapnema. Vaimulikkond oli aga linna kalmistute sulgemise vastu.

Aastal 1780 vajus laiali üks ühishaud ja osa seal olnud surnukehadest sattus naabruses asuvatesse keldritesse. Nüüd sai kõigil mõõt täis. Kalmistu suleti ning Pariisi matmine keelati. Massihauad tehti tühjaks ja nende sisu viidi Tombe-Issoire’i mahajäetud karjääridesse. Öö öö järel, 15 kuud järjest võis näha, kuidas õudsed konvoid luid veavad. Sama pidi tehtama veel 17 kalmistu ja 300 jumalakummardamispaigaga. Luud visati alla 17,5-meetrisesse šahti, kus praegu asub trepp, mis tänavalt katakombidesse viib.

Käime vaatamas Pariisi katakombe

Denfert-Rochereau’ väljakult, mis asub kohe Pariisi Ladina kvartalist lõunas, astun ma 91 trepiastet allapoole ja jõuan katakombidesse. Ühed esimestest, kes seda maa-alust matmispaika 1787. aastal põlevate tõrvikute valgel vaatamas käisid, olid kuningliku õukonna leedid. Tänapäeval käib katakombides 160000 huvilist aastas.

Trepi järel tuleb näiliselt lõputu jada galeriisid, kus hoitakse surnukehasid. Olen käies väga ettevaatlik ja pean meeles tõsiasja, et katakombid hõlmavad enam kui 11000 ruutmeetrit. Üks mees, kelle nimi oli Philibert Aspairt, sai tahtmatult kuulsaks, kui ta püüdis neist sadu kilomeetreid pikkadest galeriidest väljapääsu leida. Aastal 1793 eksis ta selles koridoride rägastikus ära. Ta skelett leiti 11 aasta pärast ning tema isik tuvastati võtmete ja rõivaste järgi.

Umbes 30 protsenti Pariisi maa-alusest osast on läbi kaevandatud. Pikka aega ei kontrollinud kaevandustöid keegi. Kuid 1774. aastal langes 300-meetrine lõik rue d’Enfer’ist (Põrgu tänav, praeguse nimega Denfert-Rochereau) 30-meetrisesse sügavikku. Tekkis oht, et Pariis variseb maa alla. Üks kirjanik märkis emotsionaalselt, et ”need kivid, mida me maapinnal näeme, on meie jalge alt puudu”. Et maa-aluseid galeriisid toestada, ehitati suurejoonelised kaared.

”See on häbiasi, et nad maapinda siis ära ei sillutanud, kui nad siin ehitamas olid,” kaeban ma oma sopastele kingadele pilku heites. Libastun poriloigus, kuid mul õnnestub raskest pronksuksest kinni haarata. Ukse taga on koridor, mille seinad on ehitatud inimeste luudest. Grimassitavad kolbad ning rabedad reie- ja sääreluud on asetatud ridadesse ning risti- ja pärjakujuliselt laotuna kujutavad nad endast õudset vaatepilti. Plaadikestele on graveeritud piiblisalme ja luuletusi, mis kajastavad inimeste mõtisklusi elu ja surma tähenduse üle.

Pärast katakombidest lahkumist pühin kingad porist puhtaks ja vaatan hoolega, et mu võtmed taas Pariisi kanalisatsioonitorustikku ei kukuks. Ekskursioon Pariisi põnevas maa-aluses maailmas on olnud minu jaoks ebatavaline kogemus, mis ei unune niipea. Pole mingit kahtlust, et Pariis peidab endas palju rohkem, kui esialgu silma hakkab.

[Allmärkus]

[Pilt lk 25]

Pariisi reoveekanalite ühe osa avamine

[Allikaviide]

Valentin, Musée Carnavalet, © Photothéque des Musées de la Ville de Paris/Cliché: Giet

[Pilt lk 25]

Reoveekanaleid vaatamas

[Allikaviide]

J. Pelcoq, The Boat, Musée Carnavalet, © Photothéque des Musées de la Ville de Paris/Cliché: Giet

[Pilt lk 25]

Pariisi reoveekanalite ristlõige

[Allikaviide]

Ferat, Musée Carnavalet, © Photothéque des Musées de la Ville de Paris/Cliché: Briant

[Pilt lk 26]

Grimassitavad kolbad ja rabedad sääreluud on seatud ridadesse ning risti- ja pärjakujuliselt

[Pilt lk 26]

Kirjutis enne väljapääsu: ”Surma astel on patt” (1. Korintlastele 15:56, ”King James Version”)

[Pilt lk 26]

Masin kanalisatsioonitorude puhastamiseks

[Pildi allikaviide lk 24]

Taustaks olev kaart lehekülgedel 24—27: ”Encyclopædia Britannica” 9. väljaanne (1899)