Maitsvad merede atleedid

”ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

NEED kiired superkalad on vees nagu pistrikud taevas. Nad kihutavad meres justkui helkivad nooled. Nad on pidevalt liikvel, pidevalt jahil. Isegi nende teaduslik nimi Thunnus thynnus tuleb sõnast, mis tähendab ’kiirustama’. Need mereatleedid on makrelllaste sugukonda kuuluvad tuunid, keda on 13 liiki.

Atleetlike tuunide silmapaistvateks esindajateks on Thunnus maccoyii ja harilik tuun. Thunnus maccoyii, kelle levila asub ekvaatorist lõuna pool, kasvab vähemalt kahe meetri pikkuseks ja kaalub kuni 200 kilogrammi. Tuunide rühma raskekaallased on aga hiiglaslikud harilikud tuunid, kes elavad põhjapoolkeral. Nad kasvavad 2,7 meetri pikkuseks või pikemaks (ülekalastuse tõttu on suuremaid harva) ning võivad kaaluda rohkem kui 700 kilogrammi, millest 75 protsenti moodustavad võimsad lihased. Suurus ei takista aga kumbagi tuuni kiiresti liikumast. Need tuunide suurimad esindajad on tegelikult nagu reaktiivmürsud ning nad võivad lühikeseks ajaks saavutada kiiruse umbes 70—80 kilomeetrit tunnis.

Loodud nii maratoni kui ka sprindi jaoks

Mis võimaldab tuunidel nii kiiresti ujuda? Ajakiri ”National Geographic” selgitab: ”Tuunid on loodud kiireteks ujujateks, kuna kolm neljandikku nende kehast moodustavad lihased, nad on hüdrodünaamiliselt suurepärased, neil on võimas süda, otsevooluventilatsioon, soojusvahetajad ja teised spetsiaalsed kohastumused.” Tuunide võimas süda on mitu korda suurem kui teiste kalade süda ning sarnaneb rohkem imetajate kui kala südamega. Lisaks sellele pumpab tuuni süda erinevalt tüüpilistest kõigusoojastest kaladest läbi erilise vereringesüsteemi suhteliselt sooja verd. Kui tuuni vere temperatuur tõuseb 10 °C, suurendab see lihasejõudu umbes kolm korda, mis teeb temast hirmuäratava röövkala, kes püüab teisi kalu, kalmaare ja hiigelvähilisi.

Kui tuun märkab üht maitsvat toiduobjekti, ütleme näiteks makrelli, suudab ta oma sirpja saba löökidega saavutada rünnakukiiruse vaid mõne hetkega. Tema rinna- ja kõhuuimed tõmbuvad teraskõva keha sees asuvatesse spetsiaalsetesse süvenditesse ning see aitab ujumisel takistust vähendada. Nii kiire kui makrell ka poleks, on tema pääsemisvõimalus üsna väike, kuna tuunil on ka binokulaarne nägemine, eriliselt terav kuulmine ning võime eristada vee keemilise koostise kõikumisi. Kui tuun on valmis ründama, ajab ta oma uimed jälle laiali, mis võimaldab tal otsustaval hetkel sekundi murdosa vältel liikumissuunda reguleerida. Siis, ühe hetkega avanevad tema lõpusekaaned ja suu ning makrell ongi kadunud.

Tänu oma võimsale südamele, üsna soojale verele ja eriliselt suurtele lõpustele taastub tuuni jõud pärast sellist sprinti umbes kümme korda kiiremini kui kõigi teiste kalade jõud. Kuid isegi siis, kui tuunid ”hinge tõmbavad” või magavad, jätkavad nad ujumist, sest nad on veest raskemad ning neil ei ole mehhanismi, mis suruks paigal olles vee üle lõpuste, tänu millele teised kalad saavad täielikult puhata. Tuunid ujuvad nagu haid, suu pooleldi avatud. Seega võiks tuuni hauaplaadile kirjutada: ”Sünnist surmani oli tema elu üks suur maraton, mida katkestasid vaid tohutu kiired sprindid.”

Tuunidest ilusaimad on hiiglaslikud kulduim-tuunid. Kulduim-tuunid kasvavad umbes kahe meetri pikkuseks, neid kaunistavad kollane triip, väikesed kollased uimed ja eriliselt pikad tahapoole suunduvad uimed. Vees kihutades helgivad nad nagu põlevad nooled, ja seda on eriti hästi näha öösiti. Seepärast kutsutakse neid Havail ahi’deks, mis tähendab ’tuld’.

Atleedid suures hädas

Kuna tuunidel on palju punast ja mahlakat liha, on nad suurepärased ka toidulaual. Tänu sellistele Jaapani gurmaanide roogadele nagu sashimi ja sushi on harilik tuun saanud Jaapani turul üheks nõutavaimaks ja kallimaks toidukaubaks. Sushi-baarides maksavad külastajad väikese tuuniportsjoni eest palju raha. Kui sa kuuleksid, milliseid pakkumisi teevad ostjad oksjonil ühe hariliku tuuni eest, võiks tunduda, et seal müüakse uut autot. Selles, et ühe tuuni eest makstakse umbes 165000 või rohkemgi Eesti krooni, pole midagi üllatavat. Üks 324-kilogrammine harilik tuun müüdi maha koguni summa eest, mis on võrdne ligikaudu miljoni Eesti krooniga. ”Ta on suur nagu Porsche, kiire nagu Porsche ja hinnaline nagu Porsche,” ütles üks looduskaitsja.

Kuna tuuni järele on suur nõudlus, vähenevad kalavarud tohutu kiirusega. Nende varusid on ”ülekalastatud, liigselt ekspluateeritud [ja] raisatud, et teha raha, mõtlemata tulevikule”, ütleb raamat ”Saltwater Gamefishing”. Nüüdisaegsed kalalaevad on varustatud kõige uuema tehnikaga, mis võimaldab teha õhust kalaluuret ning saada suurt saaki. Näiteks, kui laev, mida kutsutakse seineriks, leiab tuuniparve, laseb see vette väikese mootorpaadi, mis veab kalaparve ümber võrkseina ehk seinnooda. Teised laevad kasutavad aga jadaõnge, mis võib olla 130 kilomeetrit pikk. Jadaõnge selgnööri külge on kinnitatud umbes 2200 lühema nööri abil õngekonksud, millel on sööt otsas. Õngejada on tuunide suurim vaenlane. Suured tuunid on nii hinnas, et laevad ja lennukid ”võivad pidada jahti nädalaid vaid mõne isendi pärast”, ütleb Maailma Looduse Fond.

Mõned riigid on seadnud tuunipüügile oma territoriaalvetes piirangud. Kuidas aga valvata sellise pelaagilise kala püüki nagu seda on tuun? (Üks harilik tuun, kes märgistati ja lasti lahti Jaapani lähedal, püüti hiljem uuesti kinni Mehhiko lähedal, umbes 11000 kilomeetrit kaugemal.) Siiani on ilmnenud, et see polegi võimalik. ÜRO organisatsioonid püüavad seista selle eest, et püügimäär püsiks tasemel, mis ei ohustaks tuunivarusid, kuid neile seisavad vastu võimsad jõud, kes sellest kasu lõikavad. Kui mõned riigid on püüdnud püüki kontrollida, on see põhjustanud plahvatusohtlikke situatsioone.

Võib olla arusaamatu, miks seavad kalurid ohtu nii mereannid kui ka omaenda tulevase elatise, kurnates väga väheseks jäänud kalavarusid. ”National Geographic” ütleb: ”Hoolimata sellest et [kalavarud] nii palju vähenevad, ei hakka ei traditsioonilise püügi ega tööstuspüügiga tegelevad kalurid neid vabatahtlikult kaitsma, sest see ei anna mingit tulu. Nii tehes jätaksid nad need kalad lihtsalt teistele, kes vähem piirangutest kinni peavad. Ja sellepärast püüavadki kõik aina rohkem ja rohkem.”

Kas märgistamine ja kalakasvatus päästavad tuuni?

Thunnus maccoyii tuuni on palju uuritud. Muu hulgas on seda tehtud heade elektrooniliste märgiste abil, mis annavad olulist infot tuuniparvede käitumise ja tervise kohta. See info aitab reguleerida kalastuskvoote.

Samal ajal tegeletakse ka kalakasvatusega, kaasa arvatud tuunikasvatusega, mis muutub mõningates riikides üha populaarsemaks. Mis puutub viljakusse, siis on emastel tuunikaladel kalakasvatajatele palju pakkuda, kuna nad annavad ühel kudemisperioodil kuni 15 miljonit marjatera. Kui kalakasvatus on edukas, võib see kahandada väga väheseks jäänud kalavarude püüki meredes. Oleks tõepoolest kurb, kui sureksid välja need suurepärased mereatleedid, tuunid, eriti nende silmapaistvamad esindajad harilikud tuunid, kes peale silmarõõmu valmistamise ka hästi maitsevad.

[Pilt lk 16, 17]

Kulduim-tuun

[Allikaviide]

Innerspace Visions

[Pilt lk 18]

Harilik tuun

[Allikaviide]

Innerspace Visions