Möirgavast lõvist vaguraks talleks
JUTUSTANUD ENRIQUE TORRES JUUNIOR
OLEN sündinud 1941. aastal Kariibi mere saarel Puerto Ricol, kus räägitakse hispaania keelt. Minu vanemad olid lihtsad inimesed ning kuigi nad olid roomakatoliiklased, ei antud ei neile ega minu õdedele, vennale (kes suri lapsena) ega minule mingisugust usulist õpetust. Ka kirikus käisime harva.
1949. aastal kolisime Puerto Ricost Ameerika Ühendriikidesse. Seadsime end sisse New Yorgi linnaosas Ida-Harlemis, mis on tuntud kui El Barrio. Elasime seal 1953. aastani. Mul oli väga raske inglise keelt rääkima hakata. Keelebarjäär tekitas minus küündimatuse tunde.
Halb mõju
Seejärel kolisime Brooklynisse Prospect Heights’i piirkonda. Tol perioodil avaldasid eakaaslased mulle survet ühineda ühe tänavajõuguga. Hiljem sain selle jõugu pealikuks. Pärast seda sain ka autovargustega tegeleva jõugu liidriks ning ümbruskonna kihlvedude vahendajate jooksupoisiks, kelle töö oli koguda raha nendelt, kes ebaseaduslike kihlvedude tõttu võlgu olid jäänud. Siis läksin aga veelgi kaugemale ja hakkasin tegelema murdvargustega ning enne, kui sain 15-aastaseks, oli mind juba mitu korda arreteeritud. Selleks ajaks olin kooliskäimise pooleli jätnud.
Kui olin 16, saatsid võimud mu viieks aastaks Puerto Ricosse vanaisa ja tema pere juurde käendusele. Minu vanaisa oli tuntud ja lugupeetud erupolitseinik. Aasta pärast saatis vanaisa mind aga Brooklynisse tagasi, kuna ma purjutasin ja kaklesin, käisin läbi ohtlike inimestega ning tegelesin murdvargustega.
Isa roll minu elus
Kui ma Puerto Ricost New Yorki tagasi pöördusin, sain teada, et mu isa on Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima hakanud. Minu elu kulges aga hoopis teist rada mööda. Elasin edasi jumalatut elu ning hakkasin kasutama narkootikume ja kuritarvitama alkoholi. Ühinesin ühe jõuguga, kes tegeles murdvarguste ja röövimisega, ning see viis selleni, et mind 1960. aastal arreteeriti. Mind mõisteti süüdi ning mulle määrati kolmeaastane vanglakaristus.
1963. aastal vabastati mind tingimisi. Peagi aga arreteeriti mind uuesti murdvarguse eest ning ma kandsin oma kaheaastast karistust New Yorgi linna Rikersi saare vanglas. Mind lasti vabaks 1965. aastal. Samal aastal arreteeriti mind aga mõrva sooritamise eest. Olin muutunud otsekui metsikuks lõviks.
Kohus määras mulle 20 aasta pikkuse karistuse New Yorgi osariigi põhjapoolses linnas Dannemora’is. Seal sidusin end vangla subkultuuriga.
Nagu varem mainisin, uuris mu isa Jehoova tunnistajatega Pühakirja. Hiljem ta ristiti ning ta teenis ühes Harlemi koguduses kogudusevanemana. Ta külastas mind vanglasoleku ajal tihti ja rääkis mulle alati Jumalast, tema nimest ja eesmärgist.
Dannemora’i vanglas sattusin liigkasuvõtjate jõuku, kes võttis laenult väga kõrget protsenti. Sel ajal, 1971. aastal, puhkes New Yorgi osariigi Attica karistusasutuses mäss. Sellest mässust kirjutati paljude ajalehtede esilehel ning seda sündmust kajastati ülemaailmselt nii raadios kui ka televisioonis. Et Dannemora’is samasugust mässu ära hoida, arvas vanglaülem heaks eraldada eriblokki need vangid, kes võisid teistele vangidele halba mõju avaldada.
2200 vangist eraldati umbes 200 vangi, kelle hulgas olin ka mina. Nende vangide hulgast eraldati omakorda mõningad, keda peksti julmalt. Lisaks sellele pandi meie toidu sisse uimasteid, mis oli vaid üks osa sellest, mida nimetati ”käitumise parandamise programmiks”.
See polnud esimene kord, mil mind metsiku käitumise pärast üksikkambrisse pandi. Kuid see oli esimene kord, kui mind nii julmalt koheldi, ning see oli mulle emotsionaalselt ränk hoop. Minu käed ja jalad pandi raudu ja valvurid peksid mind tugevalt mitu korda. Peale selle tuli mul oma rahvuse pärast pidevalt mõnitusi kuulda. Sellise alandamise ja peksmise pärast kuulutasin välja näljastreigi ning kogu selle aja, mis ma üksikkongis olin, ehk umbes kolm kuud, ei söönud ma peaaegu mitte midagi. Võtsin seetõttu ligi 23 kilogrammi alla.
Kui isa vanglaametnikelt küsis, miks mu tervis on halvenenud, ei öeldud talle midagi. Tundsin end seetõttu olevat lootusetus olukorras ning kirjutasin poliitikutele sellest ebaõiglasest kohtlemisest.
Isa käis korduvalt ajalehetoimetustes, et nad kirjutaksid vanglas toimuvatest peksmistest, alandamistest ning eriblokis olevate vangide toidu sisse narkootikumide panemisest. Kuid ainult üks ajaleht, ”Amsterdam News”, avaldas artikli vangla häbiväärsest olukorrast. Isa käis ka mitu korda New Yorgi Albany linna kinnipidamiskohtadeameti erivoliniku jutul, kuid iga kord öeldi talle, et olen tavalises vangikongis. Samuti polnud mingit kasu neist kirjadest, mis olin kirjutanud vangla tingimustest poliitikutele. Olin suuremas meeleheites kui eales varem, kuna mulle näis, et rohkem pole mul enam kusagilt abi otsida.
Siis meenusid mulle aga mõned asjad, mida isa oli rääkinud. Otsustasin pöörduda abisaamiseks palves Jumala poole.
Pöördun Jumala poole
Enne kui hakkasin palvetama, meenus mulle see, et isa oli alati rääkinud, et palvetada tuleb Jeesuse isa Jehoova, mitte Jeesuse poole. Heitsin end vangikongi põrandale ning ütlesin Jumalale, kuidas kahetsen seda, millise elutee olin endale valinud, mille tõttu olen rohkem kui poole oma elust vangis veetnud. Anusin Jehoovat tõsimeeli, et ta aitaks mul sellest olukorrast pääseda, kuna mõistsin siis, et vaid tema suudab seda teha.
Ma ei tea, kui kaua ma niiviisi palvetasin, kuid ma vaatasin tagasi oma minevikku ja palusin Jehoovat kahetsevalt, et ta mulle andestaks. Tõotasin talle, et püüan teda paremini tundma õppida. Varsti pärast seda vabastati mind sellest koopataolisest üksikkongist ning viidi tagasi teiste vangide hulka. Siis lõpetasin ka näljastreigi.
Pidades oma lubadust Jehoovat paremini tundma õppida, hakkasin lugema Pühakirja Uue Maailma Tõlget. Üks asi, mis mind selle piiblitõlke juures köitis, olid selle rohelised kaaned. See värvus meeldis mulle sellepärast, et vanglariided, kongid, seinad ja koridorid olid kõik hallid, masendavalt hallid. Minu üllatuseks värviti need kõik hiljem metsaroheliseks. Seda tehti kinnipidamiskohtadeameti korraldusel pärast Attica vanglas toimunud mässu.
Hakkasin ka lugema artikleid ajakirjadest ”Vahitorn” ja ”Ärgake!”, mida isa lasi mulle üle anda. Kui lugesin, kuidas paljud Jehoova tunnistajad pandi vangi sellepärast, et nad hoidsid oma usust kõvasti kinni ja kuidas nad on palju rohkem läbi elanud kui mina, avaldas see mulle sügavat muljet. Need olid inimesed, kes polnud sooritanud ühtki kuritegu, kuid kannatasid ebaõiglust seetõttu, et olid ustavad Jumalale. Mina olin aga oma kannatused ära teeninud. Need kogemused puudutasid minu südant ning ajendasid mind Jehoovat ja tema rahvast paremini tundma õppima.
Lõpuks, üks aasta hiljem, läksin kohtusse, et tingimisi vabastust saada. Minu kohtuasi vaadati uuesti üle, samuti pöörati tähelepanu sellele, et olin eriblokis istunud. Olin õnnelik, kui sain teada, et mind vabastatakse tingimisi 1972. aastal.
Kaks nädalat pärast vabanemist läksin Hispaania Harlemis Jehoova tunnistajate kohalikku kuningriigisaali koosolekule. Tundsin aga, et ma pole väärt käima läbi Jehoova rahvaga. Ning mul oli veel palju õppida Jehoova, tema organisatsiooni ja rahva kohta. Ma vajasin ka aega, et ühiskonnaga uuesti kohaneda pärast seda, kui olin nii kaua aega vangis istunud.
Kahjuks ei suutnud ma aga oma endist eluviisi hüljata. Hakkasin uuesti narkootikume tarvitama, kuritegusid sooritama ja jumalatut elu elama. Seetõttu määrati mulle mõne aja pärast lisaks 15 aasta pikkune vanglakaristus. Vaatamata sellele näis, et Jehoova leidis minus midagi head, sest ta ei loobunud mind aitamast. Võin vaid öelda, et ükskõik kas keegi on vanglas või mitte, ei hülga Jehoova inimest, kellel on soov teda tundma õppida.
Uurin vanglas Piiblit
Seekord Dannemora’i vanglas olles kasutasin ära võimalust igal nädalal ühe Jehoova tunnistajaga Piiblit uurida. Hiljem viidi mind üle Mid-Orange’i parandusasutusse, mis on poolkinnine vangla New Yorgi osariigi põhjaosas. See oli mulle kergenduseks, kuna Dannemora’i vangla on kinnine vangla.
Pärast kahte aastat Mid-Orange’i parandusasutuses veedetud aega hakkasin aktiivselt osa võtma piibliuurimisest, mida ühe kaasvangiga läbi viidi ning mis oli vanglaametnike poolt lubatud tegevus. Selle uurimise oli korraldanud ühe vangi ema, kes oli Jehoova tunnistaja. Saades piiblilisi teadmisi, hakkasin neid lõpuks ellu rakendama ning tänu sellele ka vaimselt kasvama.
Kuigi mulle keelduti seitsmel korral tingimisi vabastust andmast, tehti seda siiski kaheksandal korral, kuigi vastumeelselt. Põhjus, miks mulle seda varem ei antud, oli minu ”kalduvus kuritegevusele”. Mind lasti vabaks pärast seda, kui olin oma 15 aasta pikkusest karistusest kandnud ära 8 aastat.
Lõplik vabanemine pimedusest
Pärast vabanemist sattusin mõneks ajaks jälle valele teele ning hakkasin narkootikume tarvitama. Elasin ka ühe naisega vabaabielu. Olime hakanud koos elama 1972. aastal. Kuid 1983. aastal hakkasin uuesti Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima ja regulaarselt kristlikel koosolekutel käima. Enne seda olin narkootikumide kasutamise ja suitsetamise lõpetanud.
Siiski elasin ma veel vabaabielu, mis pole Jumala seaduste järgi õige. Kuna see vaevas mu südametunnistust, tegin pingutusi, et ka see naine, kellega koos elasin, hakkaks Piiblit uurima ning abielluks minuga. Kuid ta ütles, et Piibel on inimeste kirjutatud raamat, mis on tehtud selleks, et mehed saaksid naisi orjastada, ning ta ei näe mingit põhjust abiellumiseks.
Mõistsin, et ma ei või enam elada ebamoraalset elu naisega, kes ei austa abielu puudutavaid Jumala seadusi. Tegin seetõttu meie kooselule lõpu ning kolisin Brooklynisse. Teadsin, et ma ei saa rääkida teistele Jumalast ja tema eesmärgist, kui mu oma elu pole tema seadustega kooskõlas.
Pärast seda, kui olin uurinud Piiblit kolm aastat ja oma elu kõigiti Piibliga kooskõlla viinud, võisin pühendada oma elu puhta südametunnistusega Jumalale, et täita tema tahet, ning sümboliseerisin seda ristimisega Jehoova tunnistajate konvendil. Tõotus õppida tundma seda Jumalat, kelle nimest isa mulle alati rääkis, on asi, mida ma pole kunagi kahetsenud. Ma pingutan kõvasti, et hoida kinni sellest tõotusest, mille andsin Jehoovale Dannemora’i vangla koopasarnases kongis, kuni Jehoova toob maale need õnnistused, mida ta on oma Sõnas tõotanud.
Ootan igatsusega paradiisi
Ootan igatsusega aega, mil Jehoova muudab kogu maa kauniks paradiisiks (Laul 37:11, 29; Luuka 23:43). Samuti ootan seda aega, mil Jehoova äratab üles surnud ja annab neile võimaluse elada maa peal igavesti (Johannese 5:28, 29; Apostlite teod 24:15). Milline imeline aeg see küll on, kui võin jälle näha oma lähedasi, kes on surnud, kaasa arvatud oma isa, väikest venda ning teisi tuttavaid, kes on enneaegselt surnud! Mõtlen selle aja peale tihti ja mu süda täitub rõõmuga. Mind teeb rõõmsaks ka see, et minu kaks õde ja mõned nende lastest on pühendanud oma elu Jehoovale ning lasknud end ristida.
Nüüd, kui ma räägin oma usust ja elust teistele, loen neile meeleldi lauliku lohutavaid sõnu, mis on kirjas Laul 72:12—14: ”Tema kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest! Ta säästab nõrka ja vaest ja päästab vaeste hinge! Ta lunastab nende hinged kavalusest ja vägivallast, ja nende veri on kallis tema silmis!”
Jehoova kannatlikkus on soojendanud minu südant ning andnud mulle võimaluse õppida ja rakendada ellu selliseid omadusi, mis peavad olema tema teenijatel, ning muutuda metsiku lõvi asemel lambasarnaseks inimeseks, keda iseloomustab rahulikkus, lahkus ja tasadus. Need omadused on olulised, kuna Jumala Sõna ütleb, et ”alandlikele ta annab armu” (Õpetussõnad 3:34).
[Väljavõte lk 12]
”Mind arreteeriti uuesti murdvarguse eest ning ma kandsin oma kaheaastast karistust New Yorgi linna Rikersi saare vanglas. Mind lasti vabaks 1965. aastal. Samal aastal arreteeriti mind aga mõrva sooritamise eest. Olin muutunud otsekui metsikuks lõviks.”
[Pilt lk 13]
Päev, mil mind ristiti