Kas saatus või pelgalt juhus?

”SAATUSE tahtel kaotasid paljud elu, paljud aga pääsesid,” teatas ”International Herald Tribune”. Terroristlikud rünnakud Ameerika saatkondadele Keenias ja Tansaanias tõid eelmisel aastal surma paarisajale ning vigastusi mitmesajale inimesele. Kuid ”ajastus osutus saatkonna kõrgeima ametiastme diplomaatidele õnnistuseks”, märkis ajaleht.

Nemad pääsesid eluga, sest nad olid parajasti koosolekul plahvatusest eemale jäänud hooneosas. Ent üks saatkonna kõrge ametnik, kes tavapäraselt koosolekul oli viibinud, nüüd aga seda ei teinud, oli plahvatusele lähemas majaosas ning sai surma.

”Saatus oli julm ka Arlene Kirki vastu,” mainis ajaleht. Lennukile, millega Arlene pidi puhkuselt tagasi Keeniasse naasma, oli müüdud topeltpileteid, mistõttu ta oli vabatahtlikult nõus oma kohast loobuma. Ent oli reisijaid, kes olid enne teda olnud nõus oma koha loovutama, nii et ta sai minna lennukisse. Nõnda juhtuski, et ta tuli saatkonda tööle tagasi just plahvatuse päeval ning sai surma.

Hädad ei käi sugugi inimestest mööda. Ent kurbloole seletust leida pole iial kerge. Ikka on nii, et kõikjal maailmas toimuvates õnnetustes ja katastroofides saavad ühed surma, teised aga pääsevad eluga. Kuid küsimust ”Miks just mina?” ei esitata vaid hädaajal. Ka elu heade külgede puhul paistab ühtedel olevat rohkem õnne kui teistel. Samal ajal kui enamikule on elu üks lakkamatu võitlus, paistab mõnele kõik hõlpsasti kätte tulevat. Seetõttu sa ehk küsidki: ”Kas võiks olla, et kõik see on mingil moel juba eelnevalt paika pandud? Kas minu elu juhib saatus?”

Otsitakse seletusi

Umbes 3000 aastat tagasi pani üks tark kuningas tähele ootamatuid sündmusi ümbritsevast elust. Ta andis nendele juhtumitele järgmise seletuse: ”Aeg ja juhus tabab neid kõiki” (Koguja 9:11, UM). Mõnikord juhtub midagi ootamatut, seda ei saa kohe kuidagi prognoosida. Tihti on tähelepanuväärsete sündmuste puhul — olgu need head või halvad — määravaks teguriks just ajastus.

Ent võib-olla oled sa sama meelt nendega, kes ei seleta asju juhuse ilminguga, vaid näevad tegutsemas üht teist jõudu — saatust. Inimese usk saatusesse on üks vanemaid ja enamlevinumaid uskumusi.a Pariisi ülikooli mütoloogiauuringute keskuse direktor professor François Jouan sõnab: ”Pole olemas ajastut ega tsivilisatsiooni, kus poleks usutud mingisse jumalikku saatusemäärajasse .. seletamaks kõike mõistatuslikku meie eksistentsis.” Seepärast lausutakse üsna tavapäraselt: ”Talle polnud veel määratud surra” või: ”Nii see pidigi minema.” Mis siis on saatus?

Kuidas saatust defineerida

Sõna ”saatus” ladinakeelne vaste on fatum (millest tuleneb ka sõna fatalism) tähendusega ”prohvetikuulutus, oraakel, jumalik ettemääratus”. Ehk küll mõnikord usutakse, et mingi pime jõud määrab vältimatul ja seletamatul viisil tulevikku, ollakse üsnagi tihti arvamusel, et selleks jõuks on jumal.

Usundiloolane Helmer Ringgren selgitab: ”Religioosse maailmavaate olulisemaid jooni on tunnetus, et inimese saatus pole tähenduseta või juhuslik, vaid sellel on oma kujundav põhjus väe näol, millele võiks omistada tahtluse ja ettekavatsetuse.” Ehkki tihti arvatakse olevat võimalik mingil määral asjade kulgu suunata, on inimesed paljude meelest võrdlemisi väetid etturid mängus, mida nad ise juhtida ei saa. Seega siis ”lähevad nad oma saatusele vastu”.

Teoloogid ja filosoofid on juba ammu näinud saatuse selgitamisega ränka vaeva. ”The Encyclopedia of Religion” ütleb: ”Saatuse mõistes, olgu tegemist mistahes variatsiooni, keele või tähendusvarjundiga, sisaldub alati ühe põhielemendina saladuslikkus.” Ent ideederägastikku läbib punase joonena käsitus kõrgemast jõust, kes inimese ettevõtmisi juhib ja suunab. See jõud arvatakse eelnevalt kujundavat nii indiviidide kui rahvaste elu, misläbi tulevik on täpselt sama paratamatu kui minevik.

Otsustav tegur

On siis sellel tähtsust, kas saatusesse usutakse või mitte? ”Inimeste eluolud määravad paljuski nende filosoofia, ent ka vastupidi, nende filosoofia määrab paljuski nende eluolud,” kirjutas inglise filosoof Bertrand Russell.

Tõepoolest, usk saatusesse — ükskõik kas midagi sellist on olemas või mitte — võib määrata meie tegutsemisviisi. Paljud, kes usuvad selle olevat jumalate tahtmise, lepivad passiivselt oma olukorraga — olgu see nii ebaõiglane ja rõhuv kui tahes —, otsekui oleks see nende kindel osa elus. Seega siis ähmastab usk saatusesse arusaama isiklikust vastutusest.

Seevastu teisi on usk saatusesse ajendanud vastupidiselt tegutsema. Näiteks ajaloolased seostavad kapitalismi arengu ja tööstusrevolutsiooniga terve rea faktoreid. Nende seas on ka usk ettemääratusse. Mõned protestantlikud usundid õpetasid, et Jumal määrab eelnevalt, milline indiviid saab päästetud. Saksa sotsioloog Max Weber ütleb: ”Varem või hiljem pidi iga uskliku ette kerkima küsimus: ”Kas mina kuulun äravalitute hulka?”” Üksikisikud üritasid teada saada, kas neil lasub Jumala õnnistus, misläbi nad on määratud saama pääste osaliseks. Weber väidab, et nad tegid seda ”ilmalikule tegevusele” toetudes. Äriedus ja rikkuse suurenemises nähti Jumala soosingu märke.

Usk saatusesse viib mõned äärmuslike tegudeni. Teises maailmasõjas uskusid Jaapani piloodid-enesetapjad kamikazesse ehk ”jumalikku tuulde”. Õudsele surmale andis religioosse varjundi idee, et jumalatel on oma eesmärk, milles ka inimesel on võimalik mingit osa etendada. Viimasel aastakümnel on Lähis-Ida enesetapjalikud pommipanijad oma jubedusttekitavate rünnakutega tihti ajakirjanduses kõmuaineks olnud. Nagu märgib üks entsüklopeedia, on fatalismil neis ”usuliselt tiivustatud enesetapjalikes rünnakutes” tähtis osa.

Ent miks on usk saatusesse nii laialt levinud? Vastuse annab põgus pilk selle alglätetele.

[Allmärkus]