Minu koer on mulle kõrvade eest
”ÄRGAKE!” SUURBRITANNIA-KORRESPONDENDILT
”MA EI tea, mida ma ilma selle väikese koerata teeksin!” ütles Dorothy, vaadates hellalt oma valge-beežikirjut madalajalgset noort terjerit, kes rahulikult tema tooli all lamas. ”Twinkie on olnud minu juures kõigest mõni kuu, aga juba selle ajaga olen tundnud, kui suureks abiks ta mulle on.”
Twinkie’t lähemalt vaadates nägin, et tal on seljas paraja suurusega kollased rakmed, mille peale on kirjutatud rasvaste mustade tähtedega ”KURDI KUULMISKOER”. ”Milline harukordne loom!” mõtlesin omaette. Mida selline koer teha oskab?
Saime Dorothyga juhuslikult tuttavaks möödunud aasta juulis Inglismaal Londonis Jehoova tunnistajate ”Jumala antud elutee” rahvusvahelisel konvendil, kus oli kohal 44000 inimest. Kui Dorothy sai programmi kuulata valjuhääldi lähedal istudes, miks oli tal siis kuulmiskoera tarvis? Kui me lõunavaheajal Dorothyga vestlesime, jutustas ta mulle oma elust.
Twinkie roll
Dorothy jäi kurdiks reumaatilise palaviku tagajärjel, kui ta oli kolmeaastane. Pärast seda, kui tema abikaasa 23 aastat tagasi suri, on ta elanud üksi. Dorothy ütles, et vanemaks jäädes läks tal aga vaja rohkem kui lihtsalt kaaslast. ”Minu vanuses kurdid võivad end väga ebakindlalt tunda,” ütles ta. ”Ma olen 74-aastane ja elan hooldajaga majas, aga siis, kui hooldaja minu juurde tuleb, ei kuule ma kunagi uksekella. Vahel tuli ta ilma minu teadmata sisse, arvates, et mul on halb olla, ja see ehmatas mind hirmsasti. Nüüd on mul aga Twinkie, kes tuleb uksekella helinat kuuldes minu juurde, müksab mu jalgu ning juhib mind siis esiukse juurde. Ka siis, kui Twinkie kuuleb ahjukella häält, jookseb ta minu juurde ning ma järgnen talle. Twinkie’t on õpetatud mind teavitama ka suitsu- ja tulealarmist, sel puhul tõmbab ta endale tähelepanu ning heidab maha, mis näitab potentsiaalset ohtu. Iga kord, kui ta mind aitab, tasustan teda erilise maiuspalaga.”
Oskuslikult õpetatud
Mul tekkis selle asja vastu huvi. ”Kuidas sa endale selle koera said ja kes seda koera treenis?” küsisin. Nüüd oli Dorothyl võimalus rääkida mulle üht-teist kurtidele mõeldud kuulmiskoerte koolitamisega tegelevast heategevusorganisatsioonist, mille eesmärk on aidata Suurbritannia kurte iseseisvamalt elada ning seega nende elukvaliteeti parandada. Alates 1982. aastast on selle kaudu sajad Suurbritannia kurdid endale sellise koera saanud. Kui koer on täielikult välja õpetatud, antakse ta tasuta uuele omanikule.
Koerad, keda treenima hakatakse, on tavaliselt äraeksinud koerad, kellest paljud on toodud üle riigi koerte varjupaikadest, mõned on aga annetanud tõukasvatajad. Ühe koera treenimiseks kulub 12 kuud. Selle maksab tihtipeale kinni sponsor, kas siis mingi firma või grupp inimesi, kes on väikesed annetused kokku pannud. Dorothy koera Twinkie treenimist oli spondeerinud kaaluvähendajate klubi.
Kui on valitud potentsiaalne kuulmiskoer, kelle vanus on seitsmest nädalast kolme aastani, õpetatakse teda reageerima teatavatele häältele. Alguses antakse see koer vabatahtlikule dresseerijale, kes võtab koera enda koju kaheks kuni kaheksaks kuuks, olenevalt koera vanusest ja kogemustest. Koera koolitamine võib hõlmata ka seda, kuidas ta peaks toas käituma, kuid peamine on see, et koer harjuks avalike kohtade ja ühissõidukitega ning et ta tuleks toime igasuguses vanuses inimestega, kaasa arvatud laste ja beebidega. Eesmärk on see, et koer õpiks hästi käituma, nii et teda võiks anda ükskõik millisesse kodusse.
Lisaks sain teada, et teised organisatsioonid kasutavad koeri ka teistsuguste puuetega inimeste aitamiseks. Peale selle, et need koerad peavad käsklustele kuuletuma, peavad nad reageerima ka teatavatele olukordadele ja lõhnadele. Ühte retriiverit, kes hoolitseb ratastoolis naise eest, on õpetatud telefoni ja kirju üles tõstma ning marke limpsima, et neid saaks ümbriku peale kleepida. Üks teine koer reageerib 120 käsklusele, ta oskab isegi poeriiulitelt konservikarpe ja pakke võtta. Invaliididest koeraomanikud kasutavad poes laservalgust, millega nad osutavad soovitavale kaubale, mille koer siis neile kätte toob.
Tore partnerlus
”Kas kõik inimesed oskavad Twinkie’t hinnata?” küsisin Dorothylt. ”Üks poepidaja keelas kord mul koera poodi kaasa võtta,” vastas ta. ”Ma arvan, et see oli tingitud sellest, et tal oli väljas mõningaid lahtiseid toiduaineid. Kuid see oli erandjuhtum, kuna poepidaja ei saanud aru, miks mul Twinkie’t vaja on.”
Hakkasin mõistma, kui suur abi on kurdil kodus kuulmiskoerast. Siiski oli mul Dorothyle veel üks küsimus. Miks on tal Twinkie’t vaja siis, kui ta on koos teiste kristlastega? ”Ma oskan hästi suult lugeda ning kuuldeaparaat aitab mind suhtlemisel,” selgitas Dorothy. ”Kui inimesed näevad Twinkie kollaseid rakmeid, saavad nad kohe aru, et ma olen kurt. Siis teavad nad, et neil tuleb minuga rääkides mulle otsa vaadata ning rääkida nii selgelt kui võimalik. Seega ei pea ma ka rääkima neile oma puudest ja tänu sellele on mu elu palju kergem.”
Varsti pidi algama õhtupoolne konvendiprogramm ning Twinkie’ga tuli enne seda jalutuskäik teha. Enne, kui ma nende juurest lahkusin, kummardasin ja paitasin Twinkie’t. Twinkie tegi oma säravad silmad lahti, vaatas rõõmsa näoga Dorothy poole ning liputas saba. Milline kuulekas ja kasulik väike sõber ning milline suurepärane side inimese ja looma vahel!
[Pilt lk 20]
Twinkie abi konventidel on hindamatu