Tormiohvreid päästmas

Eelmisel aastal möllanud orkaan Mitchist kirjutati ajalehtede esiküljel kõikjal maailmas. Nendele kangelaslikele pingutustele, mida tegid Jehoova tunnistajad tormis kannatanute aitamiseks, on aga üsna vähe tähelepanu pööratud. Järgnev jutustus näitab hästi, et tõeline kristlus ja vendlus võivad jääda püsima isegi kõige raskemates olukordades.

SEE surmatoov orkaan sai alguse 1998. aasta 22. oktoobril Kariibi mere edelaosas. Ta puhkes troopilise depressioonina, kuid arenes 24 tunni jooksul troopiliseks tormiks, millele anti nimeks Mitch, mis seostub veel kaua hirmu- ja valutundega. Kogudes jõudu, suundus Mitch põhja poole. 26. oktoobriks oli Mitch muutunud viienda kategooria ohtlikkusastmega orkaaniks, mis tekitas tuuli kiirusega 290 kilomeetrit tunnis ning üle 320-kilomeetrise tunnikiirusega puhanguid.

Alguses näis Mitch liikuvat Jamaica ja Kaimanisaarte poole, ent võttis siis suuna hoopis läände, Kesk-Ameerika rannikul asuva Belize’i poole. Selle asemel et kohe hävitustööd tegema hakata, püsis Mitch ähvardavalt Hondurase põhjaranniku lähedal ookeani kohal. Siis aga liikus Mitch äkitselt paigalt. Ta jõudis Hondurasesse 30. oktoobril, külvas seal surma ning laastas maad.

Mitch tabab Hondurast

Mitch andis oma kohalolekust teada paduvihmadega. ”Laupäeval, 31. oktoobril umbes kell üks öösel kuulsime häält, mis sarnanes võimsa äikesega. Väikesest ojast sai äkki raevutsev jõgi. Vool viis endaga kaasa kaks maja koos karjuvate elanikega,” meenutab Tegucigalpas elav täisajaline evangeeliumikuulutaja Víctor Avelar. Selle linna ühes teises osas hukkus mudalaviini tõttu 32 inimest, kaasa arvatud kaheksa inimest, kes olid tunnistajatega Piiblit uurinud. Ükski ristitud tunnistaja aga surma ei saanud.

Hondurase ametnikud reageerisid kriisiolukorrale kiiresti, seades üles kaitsevarjendid. Tegutsema asus ka rahvusvaheline päästemeeskond, milles oli abilisi kümmekonnast riigist. Samuti alustasid päästetöid Jehoova tunnistajad, kes pidasid meeles Piibli sõnu: ”Tehkem head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele!” (Galaatlastele 6:10). Moodustati hädaabikomiteed. Mõistes, kui lootusetus olukorras on rannikulinnad, korraldasid tunnistajad päästemissiooni.

Tunnistaja, kelle nimi on Edgardo Acosta, meenutab: ”Laupäeval, 31. oktoobril saime paadi ning sõitsime üleujutatud piirkonda. Kuigi meil õnnestus päästa kaks venda,a saime aru, et kõikide vendade päästmiseks läheb meil tarvis suuremat veesõidukit. Niisiis hankisime vaalalaeva ning alustasime pühapäeva varahommikul uut reisi. Lõpuks olime evakueerinud kõik koguduseliikmed ning mõned nende naabrid, kokku 189 inimest.”

Juan Alvarado osales päästetöödes La Junta lähedal. Ta jutustab: ”Kuulsime inimesi appi karjuvat. See oli kõige hirmsam, mida olen eales kogenud. Vennad olid täielikult lõksus. Paljud olid majade katustel.” Eluga pääsenud María Bonilla meenutab: ”Vesi meie ümber oli nagu ookean. Me kõik karjusime.” Kuid päästetööd läksid hästi. Hädast pääsenud Humberto Alvarado ütleb: ”Peale selle et vennad meie elu päästsid, andsid nad meile ka peavarju, toitu ja riideid.” Humberto jutustab edasi: ”Üks mees, kes seda päästeoperatsiooni jälgis, ütles meile, et mitte keegi tema kirikust ei tulnud talle appi, küll aga Jehoova tunnistajad. Pärast seda veendus ta, et Jehoova tunnistajatel on tõeline religioon.”

La Lima nimelises linnas oli üks tunnistajate grupp jäänud majja lõksu. Kuna vesi maja sees tõusis, tegid nad katusesse augu ning ronisid laepalkide peale. Tunnistaja, kelle nimi on Gabi, jutustab: ”Meil oli toitu vaid mõneks päevaks. Kui toit otsa sai, riskis üks vend eluga, minnes vette kookospähkleid korjama. Et end kergemalt tunda, hakkasime kuningriigilaule laulma.” Teenistusabiline Juan meenutab: ”Me ei uskunud, et me ellu jääme. Niisiis otsustasime piiblilist ajakirja ”Vahitorni” uurima hakata. Me kõik nutsime, kuna arvasime, et see on viimane kord, mil me koos uurida saame. See uurimine aitas meil vastu pidada.” Möödus kaheksa päeva, enne kui päästetöötajad nad leidsid.

Paljud neist, kes üleujutuses ellu jäid, pidid seisma silmitsi karmi reaalsusega. Tunnistaja, kelle nimi on Lilian, möönab: ”Nii valus on jääda ilma oma isiklikest asjadest — riietest, mööblist ja perekonnafotodest. Kui nägin oma kodu, mis oli täis muda, prahti ja isegi madusid, tundsin end lihtsalt kohutavalt.” Jällegi osutus kristlike vendade abi hindamatuks. ”Vennad tulid appi,” ütleb Lilian. ”Mu mees, kes ei ole tunnistaja, küsis, kuidas me neile kogu selle töö eest tasume. Üks õde aga kostis mulle selle peale: ”Sa ei pea mind tänama. Ma olen ju su õde.””

Mitchi raev haarab Salvadori

Kui orkaan Mitch suundus lääne poole, Salvadori, vaibus ta mõnevõrra. Kuid ta oli ikkagi purustava jõuga. Tol ajal tegelesid Salvadori Jehoova tunnistajad ”Jumala antud elutee” piirkonnakonvendi ettevalmistustöödega. Konvendile oodati üle 40000 inimese. Kuna aga Mitch Salvadorile lähenes, oli tõenäosus, et kõik need vennad konvendile saavad tulla, üsna väike. Jõed ujutasid üle viljasaagi, maanteed ja majad. Mägedes, kus oli metsa maha võetud, tekkisid tohutud mudalaviinid.

Nelson Flores oli Chilanguera linna Jehoova tunnistajate koguduse juhtiv ülevaataja. Laupäeval, 31. oktoobri hommikul avastas ta, et teisel pool jõge polnud linnast midagi järele jäänud. Viissada maja olid täiesti minema pühitud. Olles mures oma vaimsete vendade elu pärast ning mõtlemata suurt iseenda turvalisusele, tormas Nelson üle kallaste ajavasse jõkke. ”Kui ma teisele poole jõge jõudsin,” meenutab Nelson, ”tõusin püsti ja püüdsin aru saada, kus ma olen. Olin käinud selles piirkonnas iga päeva majast majja kuulutamas, kuid nüüd ei leidnud ma sealt ühtki tuttavat kohta.”

Tol ööl hukkus Chilangueras kokku umbes 150 inimest. Nende hulgas oli mitu inimest, kes olid Jehoova tunnistajatega Piiblit uurinud. Ristitud Jehoova tunnistajad olid aga kõik ellu jäänud.

Peagi alustati päästetöid. Arístedes Estrada, kes osales päästeoperatsioonide organiseerimises, ütleb: ”Meil ei lubatud Chilanguerasse minna. Vesi tõusis ikka veel. Ma ei unusta iialgi seda pilti inimestest, kes appi karjusid, kuid keda päästetöölised ei saanud päästa, sest muidu oleksid nad ka ise hukkunud.” Varsti olid kõik vennad evakueeritud. Kuningriigisaalidest said varjupaigad. Lisaks sellele saadeti Jehoova tunnistajaid haiglatesse, koolidesse ning teistesse kohtadesse, kus nad said kontrollida kannatada saanud ja ilma koduta jäänud inimeste nimekirju, et teada saada, kas nende hulgas on tunnistajaid. Kohalikud kogudused varustasid neid kiiresti vajaminevaga.

Kuid nende varude viimine kogumispunkti polnud alati kerge. Kui Corinto linna vennad asusid oma põllusaadustega teele, blokeeris nende tee maalihe. Mida vennad tegid? Nad hakkasid teed lahti kaevama. Alguses suhtusid kõrvaltvaatajad nende tegevusse skeptiliselt, kuid varsti ühinesid nad vendadega, aidates neil teed lahti kaevata. Corinto vennad jõudsid oma sihtkohta mudaste, kuid õnnelikena, et said teiste aitamiseks oma osa anda.

Üheks kogumispunktiks oli Vahitorni ühingu harubüroo. Gilberto, üks sealsetest töötajatest, kes aitas annetusi kohale toimetada, meenutab: ”See oli uskumatu! Harubürooesisele parkimisplatsile ja tänavale sõitis nii palju autosid, et vabatahtlikud töötajad pidid seal liiklust reguleerima hakkama.” Kokku annetati umbes 25 tonni riideid ja 10 tonni toitu. 15 vabatahtlikul töötajal kulus terve nädal, et riideid sorteerida ja ära saata.

Mitch möödub Nicaraguast

Mitch möödus Nicaraguast piisavalt lähedalt, et ka seda maad hävitava vihmaga üle ujutada. Tuhanded majad hävisid ning maanteed uhuti minema. Posoltega linna lähedal mattis mudalaviin enda alla terved külad ja rohkem kui 2000 inimest.

Kui Nicaragua tunnistajad sellest tragöödiast kuulsid, organiseeriti suur päästeoperatsioon. Vabatahtlikud saadeti täitma kurnavat ja ohtlikku halastusmissiooni — vendi otsima. Kaks tunnistajate rühma, üks Leónist (linn, mis asub Posoltegast lõunas) ja teine Chichigalpast (linn, mis asub põhja pool), asusid Posoltega poole teele, igal vennal seljas raske toidumoon. Päästetöötajad hoiatasid, et tee sinna on peaaegu läbipääsmatu, kuid vennad olid otsusekindlad.

Esmaspäeval, 2. novembri varahommikul laadisid nad toidumoona veoautosse ning sõitsid kuni minemauhutud sillani. Pärast veoauto tühjakslaadimist moodustasid vennad kaks jalgratturite gruppi, millest üks pidi suunduma Posoltegasse ja teine üleujutatud Telica linna. Enne teeleasumist tegid vennad palve. ”Pärast palvet tundsime tohutut jõudu,” ütleb üks päästjatest. Ja seda läks neil tarvis. Nad pidid saama üle laiadest kraavidest, vahel minema läbi muda ning vahel kandma jalgratast õlgadel. Paljudes kohtades tõkestasid teed mahalangenud puud. Neil tuli ka taluda jubedat vaatepilti veepinnal ujuvatest laipadest.

Üllataval kombel jõudsid Leóni ja Chichigalpa jalgratturid Posoltegasse peaaegu samal ajal. Nerio López, üks päästemeeskonnast, meenutab: ”Minu ratta kummid olid kulunud. Ma arvasin, et need ei pea vastu rohkem kui paar kilomeetrit.” Kuid need siiski pidasid vastu. Alles tagasiteel läksid mõlemad kummid katki. Igal juhul olid vennad esimesed päästetöötajad, kes kohale jõudsid. Millist rõõmu nad küll tundsid, kohtudes grupi kohalike kristlike vendade ja õdedega! ”Olen nii tänulik Jehoovale ja oma vendadele, et nad on meid toetanud ja aidanud,” ütles üks õde. ”Me poleks iialgi uskunud, et vennad meile nii ruttu appi tulevad.”

See oli aga alles esimene rattaekspeditsioon üleujutatud linnadesse ning paljudel juhtudel olid vennad esimesed päästetöötajad, kes kohale jõudsid. Larreynaga linna elanikud nägid, kuidas 16 venda jalgratastega kohale saabusid. Kohalikud vennad olid nende pingutustest pisarateni liigutatud. Vahel tuli jalgratturitel oma seljas kanda rohkem kui 20 kilogrammi kaaluvaid pakke. Kaks venda kandsid El Guayabo linna rohkem kui 100 kilogrammi toidumoona. Üks jalgrattur, kes kandis oma ratta peal nii rasket koormat kui suutis, sai jõudu, mõtiskledes sõnade üle, mis on kirjas Jesaja 40:29: ”[Jehoova] annab väsinule rammu ja jõuetule palju jõudu!”

Tonalá linna tunnistajad saatsid vastutavatele vendadele sõna, et nende toiduvarud on otsakorral. Kui sõnumiviija oma sihtkohta jõudis, oli ta üllatunud, kui sai teada, et abipakid on nende jaoks juba teele saadetud. Kui ta koju tagasi jõudis, ootas teda kodus toit. Marlon Chavarría, kes aitas Chinandega ümbruse üleujutatud piirkondadesse abisaadetisi viia, meenutab: ”Ühes linnas oli 44 tunnistajate perekonda, kuid abisaadetistest said osa 80 peret, kuna vennad jagasid oma toitu teistega.”

Ka võimud said Jehoova tunnistajate päästetöödest teada. Wambláni linnapea kirjutas tunnistajatele: ”Kirjutame teile soovist abi saada .. Me oleme näinud, kuidas te aitate siin Wamblánis oma vendi ja õdesid, ning me tahaksime teada, kas teil oleks võimalik ka meid kuidagi aidata.” Jehoovat tunnistajad saatsid neile toitu, ravimeid ja riideid.

Orkaan raevutseb Guatemalas

Niipea kui Mitch oli Hondurases ja Salvadoris oma töö teinud, liikus ta Guatemala poole. Sara Agustín, kes elab Guatemala linnast lõuna pool, ärkas üles raevutsevate vete hääle peale. Org, kus ta elas, oli saanud mühisevaks jõeks. Ta oli tihti koputanud oma naabrite ustele, et neile Piibli tõest rääkida. Nüüd käis ta ukselt uksele, et oma naabreid iga hinna eest üles äratada. Hiljem valgus mööda mäenõlva alla mudalaviin, mis mattis enda alla paljud Sara naabermajad. Haaranud labida, hakkas Sara kaevama ning päästis mudast seitse last. Kuna Sara oli elukutselt ämmaemand, oli ta aidanud ühe neist lastest ilmale tuua. Kahjuks oli aga hukkunute hulgas üks teismeeas tüdruk Vilma, kellele Sara oli hiljuti piiblilist kirjandust andnud.

Kuigi Mitch oli tunduvalt vaibunud, tekitasid pidevad vihmad suurt kahju viljasaagile, sildadele ja majadele. Guatemalas asuvasse Jehoova tunnistajate harubüroosse saadeti suurel hulgal abipakke ning osa nendest otsustati saata Hondurase vendadele. Kuna paljud sillad olid lõhutud ja lennuväli üleujutatud, tuli abipakid saata sinna veeteed pidi. Frede Bruun harubüroost jutustab: ”Me üürisime kaheksa meetri pikkuse klaasplastist paadi ning asusime teele umbes tonnise ravimi- ja toidulaadungiga. Pärast hirmsat reisi mässaval merel jõudsime lõpuks läbimärgadena Omoa sadamasse.”

Mitchi hilisemad tagajärjed

Kagu-Mehhiko kohal näis Mitch vaibuvat. Hinge vaakudes pöördus Mitch aga kirdesse ning tormas USA Florida lõunaosa poole. Peagi aga kaotas Mitch jõu. Ta taganes Atlandi ookeani kohale ning vaibus seal kiiresti. 5. novembriks olid kõik tormihoiatused tühistatud.

Mõned eksperdid on kutsunud Mitchi ”kõige surmatoovamaks orkaaniks, mis on kahe viimase sajandi jooksul läänepoolkera tabanud”. Lõplik hukkunute arv võib ulatuda isegi 11000-ni; tuhanded inimesed on ikka veel kadunud. Rohkem kui kolm miljonit inimest on jäänud kodutuks või kannatanud suurt kahju. Hondurase president Carlos Flores Facusse kurtis: ”Me kaotasime kõik, mille olime vähehaaval üles ehitanud 50 aasta jooksul.”

Paljud Jehoova tunnistajad kaotasid Mitchi tõttu oma kodu. Kahjuks oli nii mõnegi kodu uhutud minema koos pinnasega. Kuid Jehoova tunnistajad tegid korraldusi, et aidata paljudel maju parandada või uuesti üles ehitada.

Orkaan Mitchi sarnased traagilised katastroofid tuletavad valusalt meelde, et me elame ”viimseil päevil [, mil] tuleb raskeid aegu” (2. Timoteosele 3:1—5). Sellistest katastroofidest pääseme alles siis, kui seda planeeti hakkab valitsema Jumala Kuningriik (Matteuse 6:9, 10; Ilmutuse 21:3, 4). Siiski on Jehoova tunnistajad tänulikud, et ükski nende vend ei kaotanud otseselt Mitchi tõttu oma elu.b Tänu evakueerimiskäskudele kuuletumisele ja kohalike koguduste heale organiseerimisele pääsesid paljud ohu eest.

Paari viimase kuu jooksul on katastroofipiirkondades elavad Jehoova tunnistajad näinud kõvasti vaeva, et igapäevase vaimse tegevuskava juurde tagasi pöörduda. Näiteks vaid paar päeva pärast Mitchi hävitustööd tehti Salvadoris korraldusi, et aidata tormis kannatanuid piirkonnakonvendile. Konvendile tulijate jaoks üüriti bussid ning neile anti ka peavarju. Korraldusi tehti isegi meditsiinilise abi andmiseks, nii et ka haiged võiksid konvendile pääseda. Konvent läks väga hästi, kohalolijate kõrgarv oli 46855, seega palju rohkem, kui alguses arvati. ”Kogu juhtunu oli meid traumeerinud,” möönab Salvadori vend José Rivera, kes kaotas Mitchi tõttu nii oma kodu kui ka äri. ”Kuid olles näinud oma vendade külalislahkust, olime kokkutulekult tulles hoopis teisiti meelestatud.” Aruannete järgi on nendes maades Jehoova tunnistajate koosolekutel käijate arv tunduvalt kasvanud, kuna paljud nägid neid pingutusi, mida Jehoova tunnistajad inimeste päästmiseks tegid.

Kõige suuremat mõju avaldab ehk juhtunu Jehoova tunnistajatele endile. Hondurases üleujutuses ellujäänud Carlos ütleb: ”Ma pole eales midagi sellist kogenud. Olen nüüd omal nahal tundnud vendade armastust ja kiindumust.” Jah, ühel päeval on ununenud kogu kahju, mida orkaan Mitch põhjustas, kuid armastus, mida ilmutasid Jehoova tunnistajad, kellest paljud riskisid oma elu või ihuliikmega, et vendi aidata, ei unune iialgi.

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 19]

Naabermaade tunnistajad ulatavad abistava käe

KUI ilmaennustajad ütlesid, et orkaan Mitch tabab Belize’i, hakati seal ettevalmistusi tegema, et orkaani mõju eest kaitstud olla. Kuna valitsus andis käsu rannikulinnadest ning madalamatest piirkondadest lahkuda, evakueerusid Jehoova tunnistajad ligi 80 kilomeetri kaugusel asuvasse pealinna Belmopani, mis asub sisemaal, või teistesse kõrgemal asuvatesse linnadesse.

Õnneks pääses Belize Mitchi kõige suurema viha eest. Kuuldes aga Hondurase, Nicaragua ja Guatemala vendade raskest olukorrast, saatsid Belize’i vennad neile toitu, riideid, puhast joogivett ja raha.

Tegelikult tegutsesid vennad nii ka naabermaades. Costa Rica tunnistajad saatsid oma vendadele neli hiigelsuurt konteineritäit toitu, riideid ja ravimeid. Panama vennad seadsid üles neli punkti, kuhu annetatud asju toodi ja kus neid sorteeriti ning kokku pakiti. Paari päevaga oli saadud abipakke, mis kaalusid ühtekokku rohkem kui 20000 kilogrammi. Üks mees, kes pole tunnistaja, kommenteeris: ”Ma arvasin, et sõjaväelased on esimesed, kes hakkavad päästetöid organiseerima. Tuleb aga välja, et need on hoopis Jehoova tunnistajad.” Nüüd külastavad Jehoova tunnistajad seda meest regulaarselt, et arutleda temaga Piibli tõdede üle.

Üks vend, kes töötab transpordiettevõttes, organiseeris nii, et üks autojuht (kes pole tunnistaja) viiks abisaadetised poolhaagisega Nicaraguasse. Nii Panama kui ka Costa Rica tolliametnikud heitsid kõrvale tollieeskirjad ja lasid veoautod üle piiri minna. Üks bensiinijaam annetas talle kaks paagitäit kütust, nii et tal jätkus seda kogu reisiks. Ka Nicaragua tolliametnikud ei hakanud abisaadetisi kontrollima. ”Kui see on Jehoova tunnistajatelt, ei ole seda vaja kontrollida,” ütlesid nad. ”Meil pole nendega kunagi probleeme olnud.”

Maismaa kaudu oli Hondurasesse aga võimatu jõuda. Kuid üks kristlik õde, kes töötab Hondurase saatkonnas, sai saatkonna kaudu teha korraldusi, et saata abipakke lennukiga ja tasuta. Nii toimetati edasi üle 10000 kilogrammi pakke.

On huvitav, et mõned ilmalikud inimesed olid tunnistajate päästetööst üsna liigutatud. Mõned kompaniid annetasid pappkarpe, kleeplinti ja plastmassnõusid. Teised tegid rahalisi annetusi või tegid oma kaubale hinnaalandust. Panama lennuväljatöötajad olid eriti liigutatud siis, kui nägid, kuidas rohkem kui 20 tunnistajat aitasid vabatahtlikult laadida maha annetusi, mida pidi saadetama Hondurasesse. Järgmine päev tõid mõned neist lennujaamatöötajatest tunnistajatele annetusi, mida nad olid oma töötajatelt kogunud.

[Kast lk 20]

Samasugune päästetöö Mehhikos

MEHHIKO ei kannatanud orkaan Mitchi pärast suurt kahju. Siiski vaid nädalaid enne seda, kui see orkaan Kesk-Ameerikat tabas, olid Chiapase osariigis tohutud üleujutused. Umbes 350 piirkonda sai kannatada, mõned linnad kadusid sootuks.

Muidugi tekitasid üleujutused selle piirkonna Jehoova tunnistajatele palju raskusi. Kuid kohalike koguduste vanemate kiire tegutsemine aitas tormi tekitatud kahju vähendada. Näiteks külastasid kogudusevanemad ühes väikeses paigas igat koguduseliiget ning soovitasid neil evakueeruda kuningriigisaali, juhul kui vihmad ei lakka. Näis, et kuningriigisaal oli kõige vastupidavam ehitis selles piirkonnas. Koidu ajal ujutasid selle linna üle kahe jõe veed. Tunnistajad ja ka paljud nende naabrid jäid ellu tänu sellele, et olid põgenenud kuningriigisaali katusele. Ükski tunnistaja ei kaotanud oma elu.

Siiski umbes 1000 Mehhiko tunnistajat olid sunnitud valitsuse ülespandud varjenditesse minema. Umbes 156 tunnistaja majad hävisid täielikult ja 24 omad said kannatada. Täielikult purunesid ka seitse kuningriigisaali.

Seepärast organiseeriti kuus abikomiteed, et aidata Jehoova tunnistajaid ja nende läheduses elavaid inimesi. Kiiresti hakati jagama toitu, riideid, tekke ja muid asju. Kui kohalikud ametnikud andsid lühikese ülevaate päästetöö ulatusest, ütlesid nad: ”Isegi armee pole suutnud seda nii kiiresti teha.”

Jehoova tunnistajad on juba ammu tuntud aususe poolest ja see on neile tihti kasu toonud. Näiteks kui üks grupp inimesi palus kohalikelt võimudelt abi, küsiti neilt, kas nende piirkonnas elab Jehoova tunnistajaid. Kui nad vastasid jaatavalt, ütlesid ametnikud neile: ”Tooge siis keegi neist siia, et me saaksime abisaadetised tema kätte anda!”

Üks kohaliku koguduse vanem teeb kõigest hea kokkuvõtte, kirjutades: ”Vennad on vaatamata sellele katastroofile positiivse meelelaadi säilitanud. Paljud lähedalasuvate piirkondade vennad on oma eluga riskides meile appi tulnud, tuues meile toitu ja piiblilisi väljaandeid, et meid tugevdada. Meil on palju, mille eest Jehoovat tänada.”

[Kaart/pilt lk 14]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Mehhiko

Guatemala

Belize

Salvador

Honduras

Nicaragua

Costa Rica

[Pilt lk 15]

HONDURAS

◼ Guacerique jõgi

[Pildid lk 16]

SALVADOR

◼ Chilanguera peatänav

◼ José Lemus ja tema tütred pääsesid eluga; terveks jäi ka kuningriigisaal

◼ José Santos Hernandez oma purustatud kodu ees

[Pildid lk 17]

NICARAGUA

◼ Esimene Telicasse sõitvate jalgratturite grupp

◼ El Guayabo tunnistajad olid rõõmsad, saades kätte toidupakid

[Pildid lk 18]

NICARAGUA

◼ Maja, mille vabatahtlikud töölised esimesena üles ehitasid

◼ Kohalike koguduste tunnistajad aitasid toitu pakkida

[Pilt lk 18]

GUATEMALA

◼ Sara päästis mudast seitse last