Komenský — uusaegse pedagoogika rajaja

”ÄRGAKE!” TŠEHHI-KORRESPONDENDILT

ÕPETAJANA oli Jan Komenský 17. sajandi koolide puudustest täiesti teadlik. Tõsi, täiuslikku pedagoogilist süsteemi polnud loonud veel keegi, kuid olukord 17. sajandi Euroopa koolides oli lihtsalt kohutav.

Selle asemel et vaid kaebavaks ja süüdistavaks kõrvalseisjaks jääda, otsustas Komenský selles asjas midagi ette võtta. Mida ta tegi ja miks? Ning mida on meil õppida mehest, keda nimetatakse uusaegse pedagoogika rajajaks?

Kasvatus ja haridus

Jan Ámos Komenský sündis 28. märtsil 1592 Moraavias, piirkonnas, mis on tänapäeval tuntud kui Tšehhi Vabariik. Ta oli viiest lapsest noorim ning ainus poeg peres, kes kuulus talurahva hulka ning tuli oma eluga üsna kenasti toime.

Ta vanemad kuulusid böömi vennaskonda (neid on nimetatud ka tšehhi vendadeks ja määri vendadeks), usuühingusse, mis oli tekkinud 15. sajandi keskpaiku valdeslaste ja teiste reformaatorite, nagu Peter Chelčický tegevuse mõjul. Komenský lõpetas oma haridustee Saksamaal ning pöördus siis tagasi kodumaale. Mõne aja pärast, kui ta oli 24-aastane, pühitseti ta böömi vendade preestriks.

Miks ta maapakku läks

Aastal 1618 võttis Komenský oma hoolde väikese kihelkonna Fulnekis, Prahast umbes 240 kilomeetrit ida pool. Samal ajal oli Euroopas käimas katoliku vastureformatsioon protestantismile. Pinged katoliiklaste ja protestantide vahel kuhjusid, kuni lõpuks puhkes Kolmekümneaastane sõda (1618—1648).

Pärast kümmet aastat kestnud lahinguid kuulutati roomakatoliku usk Moraavia ainsaks seaduslikuks religiooniks. Komenský ja kõrgematesse klassidesse kuuluvad inimesed seati valiku ette võtta vastu katolitsism või maalt lahkuda. Kuna Komenskýl polnud mõtteski teise usku pöörduda, kolis ta perega üle piiri väikesesse Leszno linna, mis oli Poola böömi vendade silmapaistvaks keskuseks. Nii algas maapagu, mis kestis ühtekokku 42 aastat. Kodumaale ei asunud ta elama enam kunagi.

”Mõistuse tapamajad”

Komenský leidis tööd ladina keele õpetajana Leszno gümnaasiumis — kolledžiõpilastele mõeldud ettevalmistuskoolis. Kuid juba üsna pea tegi nigel õppemetoodika ta rahulolematuks — ja selleks oli ka põhjust.

Haridussüsteem oli Komenský päevil haletsusväärses seisus. Näiteks peeti hariduse vääriliseks vaid poisslapsi, vaeste perede lapsed jäeti muidugi kõrvale. Kogu õpetustöö seisnes peaasjalikult selles, et õpilasi sunniti pähe tuupima ladinakeelseid sõnu, lauseid ja lauseõpetusreegleid. Mispärast? Sest enamikku keskaegseid koole kontrollis katoliku kirik, kus liturgiad toimusid ladina keeles. Ladina keele õpetamine oli seega oluline selleks, et tagada preesterkonnale pidev järelkasv.

Peale selle ei pööratud õppimisel mitte mingit tähelepanu üksikasjalike eesmärkide seadmisele, ka ei järgitud õpetustöös põhimõtet minna lihtsamatelt asjadelt järk-järgult üle keerukamatele. Distsipliin oli range, vahel lausa julm ning moraalne õhkkond kohutav.

Pole siis ime, et Šoti haridustöötaja Simon Laurie ütles kord, et 17. sajandi kool oli ”lootusetult juhuslik” ja ”ebahuvitav”. Komenský oli veelgi otsekohesem. Ta nimetas koole ”mõistuse tapamajadeks”.

Valmib uus õppemetoodika

Komenský polnud sugugi esimene, kes haridusreformi vajalikkusest rääkis. Ka inglane Francis Bacon oli ladina keele tähtsustamist tauninud ning loodusteaduste õpetamise juurde tagasi pöörduda soovitanud. Saksamaal olid püüdnud uuendusi sisse viia nii Wolfgang Ratke ja Johann Valentin Andreae kui ka teised. Kuid kellelegi neist polnud osaks saanud ametlikku tunnustust.

Komenský pakkus välja süsteemi, mis muutis õppimise sunnitöö asemel toredaks tegevuseks. Ta nimetas oma pedagoogikasüsteemi pampaedia, mis tähendab ”kõikehõlmavat haridust”. Tema eesmärgiks oli luua progressiivne õppemetoodika, mis õppimise igaühele meeldivaks teeks. Ta ütles, et lapsi tuleb õpetada järk-järgult, alustada lihtsamatest mõtetest ja sujuvalt keerulisematele üle minna. Komenský oli ka selle poolt, et õpetamine algklassides toimuks emakeeles, mitte ladina keeles.

Ta arvas, et inimene ei peaks õppima ainult noores eas, vaid kogu oma elu. Komenský kirjutas, et õppimine peaks olema ”läbinisti praktiline ja meeldiv ning et koolis peab saama tõesti mängida, s. t. kool peab olema kogu ülejäänud elule meeldivaks eelmänguks”. Samuti arvas ta, et kool ei tohiks keskenduda ainult mõistuse arendamisele, vaid et harida tuleb inimest tervikuna — mis hõlmab ka moraalse ja usulise juhatuse andmist.

Jan Komenský teosed

Aastal 1630 andis Komenský õpetamise kohta välja raamatu ”Emakool”.a See oli mõeldud abivahendiks emadele ja lapsehoidjatele, et nad oskaksid lapsi kodus õpetada. Aastal 1631 järgnes sellele ”Keelte avatud uks”, mis pööras ladina keele õpetamises uue lehekülje. Selles raamatus paiknes tekst paralleelselt kahes veerus, ühes tšehhi ja teises ladina keeles. Nii sai neid keeli hõlpsasti omavahel võrrelda, mis tegi õppimise palju lihtsamaks. Selle õppevahendi parandatud väljaanne sai nii hea vastuvõtu osaliseks, et lõpuks tõlgiti see 16 keelde.

Kõige kuulsam ja vahest kõige lihtsam Komenský raamatutest on lastele mõeldud illustreeritud lugemisõpik ”Meeltega tajutav maailm piltides”. See on samuti üheks pedagoogika ajaloo tähtteoseks. Üks 20. sajandi pedagoogikaprofessoreid Ellwood Cubberley ütleb, et sellele ”ei olnud Euroopas saja viieteistkümne aasta jooksul ühtki raamatut kõrvale panna ning et seda kasutati esimese õpikuna ligi kakssada aastat”. Paljud nüüdisaegsed illustreeritud õpikud järgivad üldjoontes tegelikult sedasama Komenský raamatut, võttes pildid õpetamisel abiks.

Peagi kuulutati Komenský geeniuseks. Kogu Euroopa õpetlased tunnustasid teda kui juhti ning tulid tema juurde nõu küsima. Vastavalt raamatule ”Magnalia Christi Americana” sai Komenský koguni nii kuulsaks, et teda kutsuti aastal 1654 Massachusettsi osariigis Cambridge’is asuva Harvardi Ülikooli presidendiks. Komenský aga keeldus, sest ta polnud huvitatud ei aust, kuulsusest ega kõrgest ametikohast.

Mis oli tema ajendiks?

Komenský eluloo peale mõeldes tekib tahtmatult küsimus, mis oli tema ajendiks. Komenský pidas haridust inimkonda ühendavaks jõuks. Ta kinnitas, et kõikehõlmav haridus võib aidata maailmas rahu hoida.

Samuti seostas Komenský teadmised jumalakartlikkusega. Ta uskus, et teadmisi omandades jõuab inimkond lõpuks Jumala juurde. Ning see võiski olla tema peamine ajend.

Komenský arusaamad pedagoogikast on kehtivad ka tänapäeval. Tema süsteemikindlat õppemetoodikat, sealhulgas näitlikke abivahendeid, kasutatakse kogu maailmas — seda võib öelda ka kirjanduse kohta, mida annab välja Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing. Ka meie igaüks võime tema meetoditest kasu saada, kui uurime isiklikult Piiblit või juhatame perekondlikku piibliuurimist. Kuidas?

Komenský kirjutas, et ”õpilasi ei tohi üle koormata asjadega, mis pole neile eakohased, millest nad pole suutelised aru saama või mis neile praegustes tingimustes ei sobi”. Kui sa siis annad oma lastele piiblilist või muud õpetust, püüa materjali nende jaoks kohandada. Miks ei võiks sa näiteks selle asemel, et kasutaksid ametlikku küsimuste-vastuste meetodit, jutustada neile hoopis lugusid Piibli tegelastest? Haara nad kaasa, võid lasta neil Piibli sündmustest pilte joonistada või julgustada neid piiblilugude alusel näidendit tegema. Kasuta oma kujutlusvõimet! Tulemused on kindlasti pingutusi väärt (Õpetussõnad 22:6).

Kasuta ka neid piltidega väljaandeid, mis on mõeldud spetsiaalselt selleks, et noortele järk-järgult õpetust anda, näiteks raamatuid ”Minu piiblilugude raamat” ja ”Noored küsivad. Praktilisi vastuseid”.b Kui sa aga õpetad mõnd piibliõpilast, olgu tal siis aastaid palju tahes, ilmuta algatusvõimet ning hoolitse selle eest, et õppetunnid oleksid ”läbinisti praktilised ja meeldivad”.

Kestva väärtusega pärand

Kui Leszno aastal 1656 põles, kaotas Komenský tulekahjus peaaegu kõik, mis tal oli. Õnneks säilisid aga teistlaadi rikkused. Raamat ”A Brief History of Education” ütleb: ”Komenský .. pani õppetöös rõhu sõnade asemel asjadele ning pööras oma raamatutes peatähelepanu teaduslike tõdede ja maailma kohta kasulike teadmiste õpetamisele.”

Tõepoolest, Komenskýle kuulub au selle eest, et ta muutis õpetamise omaette teaduseks. Tema õppemetoodika pööras õpetamise ajaloos uue lehekülje. Ameerika haridustöötaja Nicholas Butler ütles: ”Komenskýl on pedagoogika ajaloos tähtis koht. Tema on see, kes uusaegsele alg- ja keskharidusele aluse pani, ning temast juhindutakse seniajani.” Ka Jehoova tunnistajatel, kes on agarad Piibli uurijad, on põhjust uusaegse pedagoogika rajajale tänulikud olla.

[Allmärkused]

[Kast/pildid lk 23]

MÕNED JAN KOMENSKÝ ÕPETAMISPÕHIMÕTTED

Õpetatava materjali hulga kohta: ”Õpetaja ei tohiks õpetada mitte nii palju, kui ta suudab õpetada, vaid nii palju, kui õpilane suudab vastu võtta.”

Õppemetoodika kohta: ”Hästi õpetab see, kelle käe all omandatakse õpitav materjal kiiresti, heal meelel ning põhjalikult.”

”Võimekas õpetaja teab, kuidas olla harimatu õpilasega kannatlik ning aidata tal oma harimatusest lahti saada.”

”Õpetada ei tähenda tegelikult midagi muud kui näidata, kuidas asjad üksteisest oma eesmärgi, vormi ja algupära poolest erinevad. [—] Seega on hea õpetaja see, kes oskab erinevused hästi välja tuua.”

Loogiliste seoste kohta: ”Kui asi on segane, pole sellest võimalik aru saada ega sellele hinnangut anda, mistõttu see ei jää ka meelde.”

”Üksikasju teadmata on peaaegu et võimatu mingist asjast aru saada või selle üle otsustada, ka pole siis võimalik seda meelde jätta.”

Mõistmise kohta: ”Millestki aru saada tähendab suures osas seda, et tuleb tajuda, miks ja kuidas on see asi mistahes osas seotud millegi muuga, ning kuidas ja mil määral see teistest sarnastest asjadest erineb.”

”On tabavalt öeldud, et me peaksime lugema midagi ühe korra, et saada teada, millest jutt käib; teist korda, et seda mõista; kolmandat korda, et see meie mällu kinnistuks, ning neljanda korraga saame vaikselt endamisi kontrollida, kas me ikka oleme asjast täielikult aru saanud.”

[Pilt]

Lehekülg raamatust ”Meeltega tajutav maailm piltides”, 1883. a. väljaanne

[Pilt lk 24]

Üks Saksa algõpetuse õpik aastast 1775, mis on koostatud Komenský õpetamispõhimõtete järgi