Piibli seisukoht

Kas on vale hääldada Jumala nime?

SAJANDEID on judaismis õpetatud, et Jumala nimi Jehoova on liiga püha, et seda hääldada (Laul 83:19).a Paljud teoloogid on teinud järelduse, et sellisel familiaarsel viisil aulise Looja poole pöörduda on ebasünnis ning peale selle rikub see ka kümne käsu kolmandat käsku, mis keelab ”Jumala nime asjata suhu võtta” (2. Moosese 20:7). Kolmandal sajandil m.a.j. kuulutas Mišna, et ”igaühel, kes hääldab Jumala Nime”, pole ”osa tulevases maailmas” (Sanhedrin 10:1).

On huvitav, et paljud ristiusu õpetlased järgivad Piibli tõlkimisel seda juudi traditsiooni. Näiteks kommenteerib ”The New Oxford Annotated Bible” oma eessõnas: ”Mingi pärisnime kasutamine selle ühe ja ainsa Jumala kohta, justkui oleks olemas teisi jumalaid, kellest ta peaks eristuma, kadus judaismist enne kristlikku ajajärku ja on kristliku kiriku kõikehaarava usu juures täiesti kohatu.” Seepärast kasutatakse selles tõlkes Jumala nime asemel sõna ”ISSAND”.

Milline on Jumala enda arvamus?

Kas aga peegeldavad nende tõlkijate ja teoloogide vaated Jumala arvamust? On ilmne, et Jumal ei tahtnud inimeste eest oma nime varjata, vastupidi, ta on andnud selle neile teada. Heebreakeelses Piibli osas, mida kutsutakse üldiselt Vanaks Testamendiks, esineb Jumala nimi Jehoova rohkem kui 6800 korda. Piiblist võib lugeda, et juba esimesed inimesed Aadam ja Eeva teadsid ning kasutasid Jumala nime. Toonud ilmale esimese poja, kuulutas Eeva: ”Ma olen Jehoova abiga mehe ilmale toonud!” (1. Moosese 4:1).

Sajandeid hiljem, kui Jumal kutsus Moosese, et see viiks Iisraeli rahva Egiptuse orjusest välja, küsis Mooses Jumalalt: ”Vaata, kui ma lähen Iisraeli laste juurde ja ütlen neile: teie vanemate Jumal on mind läkitanud teie juurde, aga nemad küsivad minult: mis ta nimi on? mis ma siis neile pean vastama?” Mooses võis mõelda, kas Jumal ilmutab end mõne uue nime all. Jumal ütles Moosesele: ”Ütle Iisraeli lastele nõnda: Jehoova, teie vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal, on mind läkitanud teie juurde; see on igavesti mu nimi ja nõnda peab mind hüütama põlvest põlve!” (2. Moosese 3:13, 15). Jumal ei arvanud sugugi, et tema nimi on liiga püha selleks, et tema rahvas võiks seda hääldada.

Tegelikult on Jumala ustavad teenijad kogu ajaloo vältel julgelt ja lugupidavalt Jumala nime kasutanud. Jumala lojaalne sulane Boas tervitas oma töölisi põllul alati järgmiste sõnadega: ”Jehoova olgu teiega!” Kas tema töölised olid sellisest tervitusest šokeeritud? Ei olnud. Piiblis on kirjas: ”Ja nad vastasid temale: ”Jehoova õnnistagu sind!”” (Rutt 2:4). Selle asemel et pidada seda tervitust jumalateotuseks, pidasid nad seda hoopis oma igapäevastes toimingutes Jumalale au andmiseks. Ja Jeesus õpetas oma jüngreid palvetama: ”Meie Isa, kes oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi” (Matteuse 6:9).

Kolmas käsk

Mida öelda aga keelu kohta, mis on kirjas kümnest käsust kolmandas? 2. Moosese 20:7 ütleb jõuliselt: ”Sa ei tohi Jehoova, oma Jumala nime asjata suhu võtta, sest Jehoova ei jäta seda nuhtlemata, kes tema nime asjata suhu võtab!”

Mida Jumala nime ’asjata suhu võtmine’ täpselt tähendab? Juudi kirjastusseltsi väljaantud ”The JPS Torah Commentary” selgitab, et heebreakeelne termin laš·šaw’ʹ, mis on tõlgitud ”asjata suhu võtta”, võib tähendada ”valesti” või ”ilmaaegu”. Sama teatmeteos jätkab: ”[Selle heebreakeelse termini] tähendusvarjundid keelavad inimestel valet vanduda, näiteks seoses kohtuasjaga, ning kasutada Jumala Nime asjatult ja frivoolselt.”

See juudi teos tõstab õigesti esile mõtte, et Jumala nime asjata suhu võtmine tähendab selle nime kohatut kasutamist. Kuid kas Jumala nime hääldamist võib pidada ”asjatuks ja frivoolseks”, kui temast teistele õpetust jagatakse või tema poole palves pöördutakse? Jehoova seisukohta väljendab Laul 91:14: ”Et ta minusse on kiindunud, siis ma päästan tema; ma ülendan tema, sest ta tunneb minu nime!”

Kas sel on tähtsust?

Everett Foxi modernne ingliskeelne piiblitõlge ”The Five Books of Moses” ei järgi seda traditsiooni. See tõlge ei kasuta Jumala nime edasiandmiseks traditsioonilist sõna ”ISSAND”, vaid ”JHWH”, ”soovist näidata, kuidas see esineb heebreakeelses tekstis”. Fox rõhutab: ”Lugeja märkab otsekohe, et Piibli Jumala isikunimi esineb selles teoses ”JHWH”.” Ta möönab, et Jumala nime nägemine võib lugejat jahmatada. Kuigi on kiiduväärt, et selles tõlkes Jumala nime ei varjata, lisab Fox: ”Soovitaksin ettelugemisel kasutada traditsioonilist sõna ”ISSAND”, kuid teised soovivad seda hääldada ehk nii, nagu nemad harjunud on.” Kuid kas Jumala nime hääldamine on vaid isikliku valiku, traditsiooni ja harjumuse küsimus?

Sugugi mitte. Piibel mitte üksnes ei erguta Jumala nime õigel viisil kasutama, vaid lausa käsib seda teha! Tekstis Jesaja 12:4a on kujutatud Jumala rahvast, kes hüüab tema poole, kasutades kindlat nime: ”Tänage Jehoovat, kuulutage tema nime.” (Meie kursiiv.) Laulik räägib ka neist, kellele saab Jumala poolt osaks ebasoodne kohtuotsus: ”Vala oma vihaleek paganate peale, kes sind ei tunne, ja riikide peale, kes su nime ei kuuluta!” (Laul 79:6, meie kursiiv; vaata ka Õpetussõnad 18:10; Sefanja 3:9).

Kuigi mõned inimesed ei häälda Jumala aulist nime, kuna nad mõistavad valesti kolmandat käsku, kasutavad Jumala nime need, kes teda tõeliselt armastavad. Jah, nad teevad igal sobival võimalusel ’teatavaks rahvaste seas tema teod, tunnistavad, et tema nimi on kõrge’! (Jesaja 12:4b.)

[Allmärkus]

[Pildid lk 26]

Osa Surnumere kirjarullide hulka kuuluvast Laulude raamatust. Jumala nimi Jehoova (JHWH) esineb seal vanemas heebrea kirjas kui ülejäänud kirjarulli tekst

[Allikaviide]

Loa andnud: Shrine of the Book, Israel Museum, Jerusalem