Rio de Janeiro võlu ja valu

”ÄRGAKE!” BRASIILIA-KORRESPONDENDILT

RIO DE JANEIROS on kõike — randasid, mägesid, järvesid, troopilisi metsasid. ”Sealne maastik on nii kütkestav, et on raske otsustada, mida kõigepealt vaadata,” ütles üks turist. Paljud peavad Rio de Janeirot ehk Riot üheks maailma kaunimaks linnaks. Kuigi sõna ”rio” tähendab ”jõge”, asub see linn tegelikult lahe ääres. (Vaata kasti lk. 18.)

Kuna aga Rio on suurlinn, kus elab 11 miljonit inimest, on seal omajagu probleeme, nagu näiteks vägivald, töö- ja korteripuudus, rääkimata saastatusest ja kaootilisest liiklusest. Sellele vaatamata nimetavad Rio elanikud oma kodu uhkusega Cidade Maravilhosa’ks (imeline linn). Üks cariocaa ütleb: ”Rio on õnnelik linn. Rannad ja mäed, mida näeme päikesepaistelisel päeval tööle minnes ja töölt koju tulles, tekitavad suurepärase tunde.” Kas on see idealistlik suhtumine? Vaatame.

Lahed, rannad ja palju päikest

Alustame oma reisi Guanabara lahest, Rio hällist. See laht, mille pindala on 380 ruutkilomeetrit, on täis metsaga kaetud saari ning ümbritsetud mägedega, millest kõige kuulsamad on Corcovado (’küürakas’) ja Pão de Açúcar (’suhkrupea’). Merepinnast 704 meetri kõrgusele ulatuva Corcovado mäe tipus asetseb 38 meetri kõrgune ja 1145 tonni raskune väljasirutatud kätega Kristuse kuju. Vaid 395 meetri kõrgune Pão de Açúcar on saanud oma nime koonusekujulisest vormist, mida kasutasid kolonistidest suhkrurafineerijad. Corcovado mäkke saab sõita kas väikese rongi või autoga, Pão de Açúcari tippu aga kaabelvaguniga. Vaade Riole, mis asub sügavsinise mere ning paksu rohelise metsa ja käänuliste kallastega Rodrigo de Freitase järve vahel, on hingetukstegevalt kaunis.

Rio päikesepaistelised valged liivarannad on iga turisti unistus. Rio 90 kilomeetri pikkuse ranniku rohkem kui 70 randa, kus suvel temperatuur 40 kraadini tõuseb, on loomulikult inimesi paksult täis. Milline on kõige parem rand? Sõltub rannaskäijast. Cariocadele on rand peale ujumiskoha ka kogunemis- ja lugemiskoht, jalgpalli- ja võrkpalliväljak, baar, restoran, mänguväljak, kontserdi- ja spordisaal ning kontor. Igal hommikul on Rio promenaadid jooksjaid ning jalgrattureid täis. Ja päikesepaistelisel päeval on inimestest tulvil ka rannad. Kuid vaatamata cariocade näiliselt muretule eluviisile, peavad nad kõvasti tööd tegema, et hästi elada.

Kuni 19. sajandi lõpuni paiknes Rio linn vaid Guanabara lahe randade ääres. Siis kui lahe ja ookeanirandade ühendamiseks tunneleid rajati, hakkas linn lõuna suunas kasvama. Kui 1923. aastal avati Copacabana Palace’i hotell, üks esimesi luksushotelle Lõuna-Ameerikas, sai randadest esimesena kuulsaks Copacabana — ”väikese mereprintsessi rand”. Hiljem, 60-ndatel aastatel, sai Ipanema rand intelligentide ja boheemlaste kohtumispaigaks. Kui Ipanemas midagi moodsaks ei peetud, siis see lihtsalt ei olnud moes. Kõige uuem ja suurem Rio randadest on 18 kilomeetri pikkune Barra da Tijuca, mida ka Brasiilia Miamiks kutsutakse. Seal asuvad linna suurimad ostukeskused ja uus elamurajoon.

Mets linna sees

Tähtsa osa Rio maastikust moodustavad haljasalad. Botaanikaaed, mille pindala on 141 hektarit, asub linna keskel, vaid mõne minuti tee kaugusel siginat-saginat täis randadest. Selles 19. sajandil rajatud botaanikaaias kasvab üle 6200 troopilise taimeliigi.

Teine rahulik paik linnas on Tijuca mets. See Rio keskusest umbes 20 kilomeetri kaugusele jääv 100-ruutkilomeetrise pindalaga mets on ehk kõige suurem linnas asuv mets maailmas. See mets hõlmab ka Atlandi ookeani rannikuala metsa, mis kattis kunagi kogu Brasiilia rannikut. Seal kasvab suursugune puu Cariniana legalis ja kaunite kollaste õitega vahulilleliste sugukonda kuuluv Vochysia opagnata. Seal lendab pilkupüüdvaid siniseid Morpho-liblikaid. Ja lindudest võib näha erksavärvilisi rohelise peaga või punase kaelaga tangarlasi, kes on seal paigus tavalised.

Keskuses

Rio keskuses keeb elu: kõikjal sagivad inimesed, on palju kära ja tohutult palav. Jalakäijad trügivad rändkaupmeeste vahel, kes müüvad peaaegu kõike, alates importelektroonikakaubast kuni riiete, vürtside ja konnasilmaravimiteni. Rios saab sõita trammiga üle hiigelsuure 42 graniitvõlvkaarega Arcos da Lapa viadukti. Selle ehitasid indiaanlased ja orjad ajavahemikus 1712 kuni 1750 ning algselt juhiti selle akvedukti kaudu Rio keskusesse vett. Kuid 1896. aastal tehti akvedukt viaduktiks, kus hakkasid sõitma trammid.

Linna keskusel on ka euroopalik külg. Aastatel 1906—1908 ehitati sinna Riiklik Kaunite Kunstide Muuseum, mille fassaad sarnaneb Pariisi Louvre’i muuseumi omaga ning selle värvilised paneelid ja mosaiigid meenutavad Itaalia renessanssi. Teine tähtis ehitis on 2357 istekohaga linnateater, mis avati 1909. aastal. Selle teatri eeskujuks võeti Pariisi ooperiteater.

Jalgpall ja samba

Cariocadele meeldib vaadata tasemel jalgpallimatše ja kui tulemas on tähtsad liigamängud, on kõigi tähelepanu keskpunktiks Maracanã staadion. Sellel maailma suurimal jalgpallistaadionil on jalgpallimatši vaadanud korraga kuni 200000 inimest. Fännide turvalisuse ning mugavuse tagamiseks lastakse sellele staadionile aga praegu vaid kuni 100000 inimest.

Cariocade lemmiktants on aafrika päritoluga samba. Kogu linnas on sambakoole, mis meelitavad ligi tuhandeid tantsijaid — mehi, naisi ja lapsi, tihtipeale ühe kandi inimesi. Enne suurt paastuaega toimuval karnevalil marsivad need koolid, millest igaühes on kuni 5000 tantsijat, üle ”sambadroomi”, nendeks pidustusteks spetsiaalselt ehitatud tohutult suure paraadiväljaku, mis asub kahe paralleelse betoonist tribüüni vahel, kuhu mahub ligemale 100000 inimest. Paraku on need karnevalid saanud aga kuulsaks oma ohjeldamatuse poolest, näiteks on tavaline purjuspäi roolisolek, uimastite tarvitamine ja juhuslikud seksuaalsuhted.

Rio probleemid

Rio de Janeiro oli Brasiilia tööstuskeskus aastakümneid, kuni 1950. aastatel sai selleks São Paulo. Paljud inimesed, kes unistasid parematest elutingimustest, lahkusid maapiirkondadest ning kolisid Riosse. Seetõttu oli osa linnaelanikke sunnitud asuma kortermajade kitsastesse tingimustesse, kel oli aga vähem õnne, asusid elama mägedesse, kus nad klopsisid kokku hurtsikuid, mis moodustasid favela’id ehk hurtsiklinnakuid. Alguses valmistati need hurtsikud tükkideks lammutatud kastidest ja plekist ning kaeti tsingist plaatidega. Hurtsikutes polnud elektrit, kanalisatsiooni ega veevärki, ainult nende töökohalähedane asukoht kergendas sealsete asukate elu. Praegu on Copacabana ja Ipanema ranna äärsete kaunite elamute kõrval asuvad mäenõlvad suuri hurtsiklinnakuid täis. Vähe on maailmas selliseid kohti, kus rikaste ja vaeste rajoonide vahel nii suurt vahet näha on.

Uuemad hurtsiklinnaku elamud on ehitatud tellistest. Linnaplaneerijad on püüdnud olukorda parandada, rajades sinna tänavaid ning seades sisse mugavusi, kuid seda pole kerge teha. Ühe hiljutise uurimuse kohaselt elab rohkem kui 450 Rio hurtsiklinnakus üle 900000 inimese. Suurimas hurtsiklinnakus Rocinhas elab 150000 inimest. ”See on nagu linn linna sees,” ütleb Antônio, kes elab hurtsiklinnakus, kuid töötab ühes Ipanema pangas. Sealsetel elanikel on kaabeltelevisioon, kohalik raadiojaam, üks FM raadiojaam, professionaalne jalgpallimeeskond ja sambakool. Kuid hurtsiklinnaku elul on ka süngem pool. Suvevihmad põhjustavad mägedes maalihkeid, mille tagajärjel on inimesed vigastada saanud ja isegi hukkunud. Hiljutise taasmetsastamise programmi käigus on mõningatest ohtlikest kohtadest majad kõrvaldatud, mis on olukorda parandanud.

Teine suur probleem on organiseeritud kuritegevus. Selle peamised ohvrid on noored, kellest on saanud narkodiilerid. Narkodiilerite ja hurtsiklinnaku elanike vahel valitsevad kindlad reeglid. ”Hurtsiklinnakutes ei panda toime praktiliselt ühtegi vargust, relvastatud röövi ega vägistamist. Keegi ei julge selliseid kuritegusid korda saata. Inimesed teavad, et nad tapetakse, kui nad seda teevad,” ütleb João, kes on hurtsiklinnakus elanud 40 aastat. Narkodiilerid karistavad selliste kuritegude sooritajaid, et võita elanike toetust ja poolehoidu. ”Kuigi olukorrad on mõnevõrra muutunud,” lisab João, ”on elanikel veelgi kombeks paluda narkodiilereid, et need annaksid raha matuste, ravimite, toidu, üürivõlgade või lõbustuste tarbeks.”

Muud raskused

Rio, mis asub mere ja mägede vahel, on rajatud soisele tasandikule, mis pole küll suurele linnale kuigi soodne asukoht. Aastate jooksul on olnud tarvis võidelda ”kolme keskkonnaelemendi — soode, mere ja mägede — vastu”, kirjutatakse raamatus ”Rio de Janeiro—Cidade e Região” (”Rio de Janeiro — linn ja piirkond”). Et seda võitlust võita, on rajatud lugematuid tunneleid ning täidetud maad, et linnaosi omavahel ühendada. Eeslinnade asustamises on olulist rolli mänginud ka raudteed, kuigi rongiga sõitmine on seal praegu üks suur seiklus. ”Rongi peale trügib nii palju inimesi, et selle peale saamine ei nõua mingit pingutust. Rahvahulk lihtsalt viib su kaasa,” ütleb Sérgio, kes peab minema eeslinnas kella viiesele rongile, et seitsmeks tööle jõuda. Rongid on nii täis, et sageli lahkuvad need jaamast lahtiste ustega, reisijad vagunite küljes rippumas. Kõige julgemad cariocad sõidavad isegi rongi katusel ehk surfavad rongiga, nagu nad seda nimetavad. Kuid üksainus vale liigutus elektrikaablite vahel võib lõppeda surmaga.

Raskusi on ka linna ilu sümboli, Guanabara lahe kaitsmisega. Vastavalt Maailmapanga aruandele on selle vesi mõningates kohtades ”tootmisreovee ja käitlemata või osaliselt käideldud olmereovee suure vooluhulga tõttu peaaegu nagu puhastamata reovesi”. Lahele tekitatud kahju on tohutult suur ning see hõlmab ka kalaliikide arvukuse vähenemist, mis mõjutab 70000 kaluri elu, kuna sellest lahest sõltub nende elatis. Saastunud rannad peletavad eemale ka turiste. Valitsus on püüdnud laiendada kanalisatsioonisüsteemi ja kehtestada tööstuse üle rangemat kontrolli. Rio saastatuse vastu võitlemise kampaania on võtnud oma sümboliks kaks delfiini. Selle kampaania organiseerijad ennustavad, et enne 2025. aastat ujuvad Guanabara lahes delfiinid.

Rio on siiski kaunis!

Milline on sinu arvamus Riost pärast seda lühikest tutvustust? Enamiku turistide ja cariocade arvates on Rio siiski ilus! Mida aga öelda sealsete probleemide kohta? Oleks tore, kui need suudetaks lahendada. Aga niikaua tuleb cariocadel osata nendele probleemidele vaatamata kaunist ümbrusest rõõmu tunda. Seda nad leidlikkuse ja huumoriga teinud ongi.

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 18]

Tähtsad sündmused Rio ajaloos

1502: 1. jaanuaril nimetab Portugali meresõitja André Gonçalves Guanabara lahe Rio de Janeiroks (’jaanuari jõgi’), kuna ta peab selle suuet ekslikult jõesuudmeks.

1565: Estácio de Sá, Portugali vägede pealik, rajab Pão de Açúcari mäe ja Cara de Cão mäe vahele asunduse, et võidelda prantslaste vastu, kes samuti sellele maa-alale pretendeerivad. Sellest asundusest saab alguse Rio linn.

1763: Portugallased annavad Riole pealinna staatuse, püüdmaks hoida oma kontrolli all kulla ja teemantide tohutuid koguseid, mida veetakse naaberosariigist Minas Geraisist Rio sadama kaudu Portugali. Aafrika orjakaubandus saab hoogu.

1808: Portugali kuningas põgeneb oma kaaskonnaga Napoléon I eest Riosse ning Riost saab Portugali monarhia ajutine asukoht. Rio on pealinn 1960. aastani, mil pealinnaks saab Brasília.

[Allikaviide]

FOTO: MOURA

[Pilt lk 16, 17]

Barra da Tijuca rand

[Pilt lk 17]

Maracanã, maailma suurim jalgpallistaadion

[Pilt lk 18]

Arcos da Lapa, viadukt, mis oli algselt akvedukt