Kui toidust saab vaenlane

Mõeldes oma teismeeale, tuleb Jeanile elavalt meelde, kuidas ta oli nöögete ja pilgete märklauaks. Põhjus? Kooliajal oli ta klassi suurekasvulisemaid tüdrukuid. Ent see polnud veel kõik. ”Hullem veel kui kogukus oli see, et ma olin häbelik ja sotsiaalselt ebakindel,” sõnab Jean. ”Tundsin tihtilugu üksindust, sest ihkasin teiste seas oma kohta leida, ent enamasti tajusin, et olen jäänud kõrvalseisjaks.”

Jean oli veendunud, et kõigi probleemide põhjuseks on ta suur kasv ning kõigele tooks lahenduse sale, kena figuur. Ei saaks väita, et Jean oli tüse. Vastupidi, olles 183 sentimeetrit pikk ja kaaludes 66 kilo, polnud ta üldsegi ülekaaluline. Ent ikkagi tundis Jean end paksuna, nii et 23-aastaselt otsustas ta hakata kaalus alla võtma. ”Kui olen kõhn,” arutles ta, ”võtavad teised inimesed mind meeleldi oma seltsi. Viimaks ometi pälvin teiste heakskiidu ja tunnen, et olen keegi.

Taolise tobeda loogikaga sattusin kaheteistkümneks aastaks lõksu nimega anorexia nervosa ja buliimia,” jutustab Jean. ”Muutusin küll kõhnaks, nii kõhnaks, et olin surma äärel, ent selle asemel et saavutada õnnelik elu, olin rikkunud oma tervise ning mul tuli üle aastakümne kannatada depressiooni ja viletsust.”

JEAN pole sugugi ainuke omataoline. Ühtede arvestuste kohaselt areneb Ameerika sajast naissoost isikust ühel kas teismeeas või varases täiskasvanueas välja anorexia nervosa, kusjuures buliimikuid võib olla kolm korda niipalju. ”Olen aastaid töötanud koolides ja ülikoolilinnakutes,” ütleb dr. Mary Pipher, ”ning mul on olnud võimalus ise näha, et söömishäireid pole veel kunagi nii massiliselt esinenud.”

Ka on need eripalgelised. Söömishäireid, mis kunagi arvati olevat rikaste probleem, täheldatakse levivat kõigil rassilistel, sotsiaalsetel ja majanduslikel tasanditel. Ka meestel diagnoositakse seda järjest sagedamini, nii et ajakiri ”Newsweek” nimetab söömishäireid ”röövliteks, kes soost ei hooli”.

Kuid eriti tekitab muret see, et söömishäiretega patsientide keskmine iga paistab alanevat. ”Ravi saavad ka alla kümneaastased, koguni kuueaastased tütarlapsed,” märgib Torontos tegutseva söömishäirete keskuse tegevdirektor Margaret Beck. ”Ehk küll neid on veel vähesel arvul,” lisab ta, ”on see arv kasvamas.”

Ühtekokku kannatab söömishäirete all miljoneid inimesi — eeskätt tütarlapsi ja noori naisi.a ”Nad ei suhtu toitu ja selle tarbimisse nii nagu enamik inimesi,” märgib sotsiaaltöötaja Nancy Kolodny. ”Selle asemel et süüa, kui ollakse näljane, süüa toitainete ja hea tervise pärast, süüa naudingu pärast või mõnusalt teiste seltsis viibides, kujuneb neil toiduga veider suhe ning nad teevad seda, mida sugugi ”normaalseks” ei peeta — näiteks teevad nad läbi kummalised rituaalid, enne kui nad endale söömist lubavad, või siis tunnevad nad vajadust organism vahetult pärast söömist toidust vabastada.”

Vaadelgem lähemalt kahte üldlevinud söömishäiret: anorexia nervosat ja bulimia nervosat.

[Allmärkus]