Sõjasangarist Kristuse sõduriks

JUTUSTANUD LOUIS LOLLIOT

Teise maailmasõja ajal 1944. aasta 16. augustil maabusin koos liitlasvägedega Lõuna-Prantsusmaa rannikul. Pärast nädal aega kestnud võitlust Vahemere ääres sõitis meie tankieskadron Marseille’ meresadamasse ning tungis edasi ülesmäge Notre-Dame-de-la-Garde’i kiriku poole. Meie ülesandeks oli vallutada sakslaste sealsed kindlustused.

VÕITLUS oli pingeline. Minu grupist sai üks tank pihta ning minu kolm kaasvõitlejat, kes selles tankis olid, hukkusid. Seejärel tabas miin minu tanki ühte roomikut, nii et selle tankiga polnud enam võimalik edasi sõita. Otsustanud mitte taganeda, võitlesime edasi veel mitu tundi.

Kasutasin ära pausi tulevahetuses ning läksin jala edasi koos Vaba Prantsusmaa võitlejaga, hoides ühes käes kuulipildujat, teises Prantsusmaa lippu. Kurnatuna ning püssirohust mustununa asetasin oma lipu kiriku sissekäigu ette.

Vabastus

Järgnevate nädalate jooksul liikusime põhja suunas, jälitades taganevaid saksa vägesid. Nii tulistamise kui ka peakõrgusele üle tee pinguletõmmatud trosside tõttu olime sunnitud edasi sõitma kinnipandud tankiluukidega.

Oktoobris jõudis meie väesalk Ramonchampi, väiksesse linna Vogeeside mäestikus Kirde-Prantsusmaal. Linn näis olevat mahajäetud. Kui seisin oma tanki turellil ning uurisin ümbruskonda, lasti korraga ühest aknast reaktiivmürsk, mis tabas meie tanki, ning selle plahvatuse tagajärjel hukkus silmapilkselt minu kolm meest. Mina sain koos teise sõduriga raskelt vigastada ning tankiga polnud enam võimalik edasi sõita. Hoolimata 17 šrapnellikillust jalas, võtsin kinni tanki juhtimisseadest samal ajal kui teine tank meid järgi vedas.

Selle teo eest sain ma kiirsõnumiga kiituse. Mõni päev hiljem, kui kindral de Lattre de Tassigny, Prantsusmaa 1. armee komandör, autasustas mind aumärgiga selle eest, mida ma olin Marseille’s korda saatnud, ütles ta: ”Me kohtume varsti.”

Üsna pea pärast seda määrati mind kindrali isiklikuks atašeeks. Kui Saksamaa 1945. aasta 8. mail kapituleerus, olin koos temaga Berliinis, kus ta Prantsusmaad esindas. Järgmised neli aastat olin tema käsutada ja kamandada.

Kuidas juhtus aga see, et olin Teise maailmasõja suurtesse sündmustesse nii kaasa haaratud?

Sain usulist ja sõjalist õpetust

Mind kasvatati üles harda roomakatoliiklasena ning mul oli soov teenida oma Jumalat ning kodumaad. 1939. aasta 29. augustil, vaid paar päeva enne seda, kui Prantsusmaa Teise maailmasõtta astus, astusin mina motoriseeritud väkke. Olin siis alles 18-aastane. Pärast seda, kui olin käinud viis kuud Pariisi sõjakoolis, saadeti mind noore allohvitserina Prantsusmaa idarindele.

Seda sõjaperioodi tuntakse nn. kummalise sõja nime all, kuna kogu meie tegevus seisnes teistel rinnetel võitlevate saksa vägede ootamises. Siis kui saksa väed meid lõpuks ründasid, võeti mind 1940. aasta juunis vangi. Kaks kuud hiljem sain põgenema ning lõpuks õnnestus mul ühineda prantsuse vägedega Põhja-Aafrikas.

Kui olime sõjaretkel Tuneesias, kus võitlesime saksa vägede vastu, keda juhtis kindral Erwin Rommel ehk Kõrberebane, sai 70 protsenti minu ihust põletada ning olin üheksa päeva koomas. Lamasin kolm kuud haiglas Loode-Alžeerias Sidi Bel Abbesis, kus asus Prantsusmaa võõrleegioni peakorter. Ajal, mil ma Põhja-Aafrikas viibisin, anti mulle mu teenete eest aumärk Croix de Guerre.

Katoliku kaplanid innustasid meid täitma oma kristlikke kohustusi. Kooskõlas nende õhutusega olin valmis andma oma elu Prantsusmaa eest. Alati, kui selleks võimalus oli, käisin enne lahingut armulaual. Ja kõige ägedamas võitlusmöllus palvetasin Jumala ning neitsi Maarja poole.

Ma pidasin lugu vaenlase sõduritest, kellest paljud olid samuti hardad roomakatoliiklased. Mõned neist kandsid vööd, mille pandla peale oli kirjutatud Gott mit uns (Jumal meiega). Kas pole kummaline mõelda, et Jumal peaks vastama nende sõdurite palvetele, kes võitlevad vastaspooltel ning kuuluvad samasse usku?

Sõjajärgsed muudatused

Pärast sõda 1947. aasta 10. aprillil abiellusin Reine’iga, tüdrukuga kindral de Lattre de Tassigny kodulinnast Mouilleron-en-Pareds’st Vendéest. Kindral oli minu pulmas tunnistaja. Kui kindral 1952. aasta jaanuaris suri, kandsin riiklikel matustel tema isikulippu.

Siis, ühel pühapäeva hommikul 1952. aasta lõpupoole, kui seadsime end naisega valmis, et koos oma väikse tütrega missale minna, helistasid kaks Jehoova tunnistajat meie uksekella. See, mida nad Piiblist rääkisid, äratas meis uudishimu. Kuigi olime naisega sügavalt usklikud, oli meil vähe piiblilisi teadmisi, kuna kirik ei pidanud Piibli lugemist heaks. Tunnistaja, kes pakkus meile piibliuurimist, oli Léopold Jontès, Jehoova tunnistajate Prantsusmaa harubüroo ülevaataja. Tänu piibliuurimisele sain lõpuks vastused küsimustele, mis olid lapsepõlvest saadik vastusteta jäänud.

Näiteks äratas minus alati huvi Meie Isa palve. Katoliiklasena uskusin, et kõik head inimesed lähevad pärast surma taevasse, seepärast ei mõistnud ma, miks me palvetasime Jumala poole sõnadega: ”Sinu tahtmine sündigu .. maa peal” (Matteuse 6:9, 10; meie kursiiv). Preestrid, kellega ma sel teemal rääkinud olin, püüdsid minu küsimusest kas kõrvale hiilida või ütlesid, et see palve läheb täide siis, kui kõik inimesed roomakatoliiklasteks saavad. See vastus aga ei rahuldanud mind.

Samuti ei rahuldanud mind preestrite vastused kolmainsuse küsimuses. Katoliku õpetus ütleb vastavalt kiriku usutunnistusele, et Isa on Jumal, Poeg on Jumal ja Püha Vaim on Jumal, siiski pole nad kolm Jumalat, vaid üks Jumal. Niisiis, kui saime aru Piibli selgest õpetusest, et Jeesus on Jumala Poeg, mitte aga Kõigeväeline Jumal ise, olime naisega väga rõõmsad (Markuse 12:30, 32; Luuka 22:42; Johannese 14:28; Apostlite teod 2:32; 1. Korintlastele 11:3).

Me mõlemad tundsime, et meie silmad avanesid esimest korda ning et olime leidnud hindamatu pärli, mis oli väärt kõiki ohvreid (Matteuse 13:46). Me saime aru, et peame tegema otsuse omandamaks selle aarde. Peagi võtsime omaks samasuguse seisukoha, mis oli Paulusel, kes ütles, et ta pidas ”kõik kahjuks oma Issanda Kristuse Jeesuse ülivõimsa tunnetuse vastu”. Tegime oma elus muudatusi, et teenida Jumalat (Filiplastele 3:8).

Võtan seisukoha

1953. aasta aprillis, vaid mõni kuu pärast seda, kui olime hakanud tunnistajatega Piiblit uurima, sain käsu ühineda prantsuse ekspeditsiooniväega, mis saadeti sõdima Indo-Hiinasse. Sel ajal teenisin komandöri adjutandina Pariisi senatis. Kuna sel ajal mõistsin ma juba Piibli neutraalsuspõhimõtet, sain aru, et pean langetama otsuse (Johannese 17:16). Andsin oma ülemustele teada, et keeldun täitmast nende käsku sõdida Indo-Hiinas, ning ütlesin, et ma ei soovi enam sõjas osaleda (Jesaja 2:4).

”Kas te mõistate, et sel juhul on teil must plekk küljes ning kõik uksed on teile suletud?” küsisid mu ülemused. Sellest hetkest peale pandi mind nii-öelda kõrvaltvaatajaks. Kuid see oli mulle kaitseks, kuna mind ei kutsutud enam sõjaväeõppustele. Paljud minu sugulased ja sõbrad ei suutnud mõista, kuidas ma võin hüljata selle, mida nemad pidasid ühiskonnas eesõigustatud positsiooniks.

Kuigi võimud ei suhtunud minu uskumustesse hästi, olin tänu oma sõjaväelisele teenistusele eelisseisundis. Kahel järgmisel aastal pikendati minu tervisepuhkust ning ma ei pidanud oma tööd jätkama. Vahepeal olime hakanud naisega kohalikus Jehoova tunnistajate koguduses koosolekutel käima ning jagasime isegi oma uusi uskumusi teistega.

Lõpuks Kristuse sõduriks!

Viimaks, 1955. aasta alguses, vabastati mind kõikidest sõjalistest kohustustest. Viisteist päeva hiljem, 12. märtsil, sümboliseerisime koos naisega oma pühendumist Jehoova Jumalale veeristimisega Versailles’ kokkutulekul. Kuna ma ei saanud enam endisel ametikohal edasi töötada, pidin otsima tööd kuskilt mujalt, et oma pere vajaduste eest hoolt kanda. Järgmise nelja aasta jooksul koristasin Pariisi turuhoonet. Sellise muudatuse tegemine polnud kerge, kuid Jehoova õnnistas mu pingutusi.

Aastate jooksul oleme saanud naisega aidata paljudel inimestel Piibli sõnumi vastu võtta. Mul on avanenud võimalusi selgitada oma kristlikke vaateid neutraalsusest paljudele sõjaväe- ja tsiviilvõimudele. Minu endine sõjaväelasekarjäär on tihtipeale osutunud kasulikuks, aitamaks paljudel saada üle eelarvamustest, mis neil on Jehoova tunnistajate vastu. See on andnud mulle võimaluse selgitada meie kristlikku neutraalsuse hoiakut seoses sõdadega ning näidata, et samasuguse hoiaku võtsid ka Kristuse esimesed järelkäijad. Näiteks kirjutas professor Cecil J. Cadoux oma raamatus ”The Early Church and the World”: ”Vähemalt kuni Marcus Aureliuse valitsemisajani [161—180 m.a.j.] ei läinud ükski kristlane pärast ristimist sõduriks.”

Üks kõige raskemaid katsumusi, mis mulle osaks sai, oli minu naise surm 1977. aastal. Ta suri pärast aasta aega kestnud haigust, kuid ta näitas julgelt oma usku kuni surmani. Imeline ülestõusmislootus andis mulle jõudu (Johannese 5:28, 29). Kurbusest aitas üle saada ka see, et hakkasin üldpioneeriks, nagu Jehoova tunnistajatest täisajalisi teenijaid kutsutakse. Alustasin pioneerteenistust 1982. aastal, mil jäin pensionile. Olin õnnelik, kui sain hiljem, aastal 1988, teenida pioneeridekooli õpetajana.

Oma naise surmast saadik olen pidanud võitlema perioodiliste depressioonihoogudega. Kuid minu lähedased ja vaimselt tugevad sõbrad on aidanud mind taas jalgele. Kõikides neis katsumustes olen alati tundnud jõudu ning heldust, mida on andnud Jehoova, kes hoolitseb alati nende eest, kes tema peale loodavad (Laul 18:3). Ma arvan ka, et sellised katsumused õpetavad meid selles vaimses sõjas edasi võitlema (1. Peetruse 1:6, 7). Kogudusevanemana olen omakorda saanud aidata teisi, kes on olnud masenduses (1. Tessalooniklastele 5:14, UM).

Kui olin väike poiss, unistasin sellest, et sõduriks saada, ning teatavas mõttes olen sõdur siiani. Lahkusin ühest armeest, et liituda teisega, saades ’Kristuse sõduriks’ (2. Timoteosele 2:3). Püüan praegu vaatamata kehvale tervisele võidelda oma võimete piires Kristuse sõdurina selles ”õilsas võitluses”, mis viib lõpuks võiduni ning toob au ja kiitust meie Jumalale Jehoovale (1. Timoteosele 1:18).

Louis Lolliot suri 1998. aasta 1. märtsil, kui seda artiklit avaldamiseks ette valmistati.

[Pilt lk 13]

Meie pulmad, kus viibis kindral de Lattre de Tassigny

[Pilt lk 15]

Louis Lolliot ja tema naine Reine aastal 1976