Piibli seisukoht
Kas me peaksime oma pattudes süüdistama Saatanat?
ESIMENE inimeste patt veeretati Saatana kaela. ”Madu pettis mind, ja ma sõin!” ütles Eeva (1. Moosese 3:13). Sellest ajast peale on ”see vana madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks”, raevukalt inimkonna vastu tegutsenud, teinud inimeste ”meeled .. sõgedaks” ja ’eksitanud kogu maailma’ (Ilmutuse 12:9; 2. Korintlastele 4:4). Ükski inimene ei saa tema survet vältida, ent kas tähendab see siis seda, et me ei suudagi tema mõjule vastu seista? Ja kui me patustame, kas on see siis alati tema süü?
Piibel selgitab, et Saatan tõepoolest pettis Eevat (1. Timoteosele 2:14). Pettuse tagajärjel hakkas ta arvama, et kui ta Jumala käsku rikub, saavutab ta samasuguse tarkuse ja sõltumatuse, nagu on Jumalal (1. Moosese 3:4, 5). Just see oletus viiski ta patuni. Ometi nõudis Jumal selle teo eest aru temalt ja mõistis ta surma. Miks? Sest kuigi Saatan valetas, oli Eeva siiski Jumala käsust täiesti teadlik. Keegi ei sundinud teda sõnakuulmatusele; vastupidi, ta säilitas kontrolli oma tegude üle ja oleks seega võinud Saatana mõjule vastu seista.
Seisa Kuradile vastu
Inimesed on võimelised Kuradile vastu seisma. Efeslastele 6:12 öeldakse, et meil on ”maadlemist .. taevaaluste kurjuse vaimudega”. Seega on ilmne, et Jumal ootab meilt, et me Saatanalt tuleva mõju vastu võitleksime. Ent kuidas suudab inimene Saatana ja ta deemonite üleinimlikule väele vastupanu avaldada? Kas meil mitte ei paluta võidelda ebavõrdset võitlust, milles me kindlalt kaotajaks jääme? Ei, sest Jumal ei käsi meil Kuradi vastu võidelda omaenda jõududega. Jehoova annab meile mitmesuguseid vahendeid, mis aitavad meil Kuradi ahvatlustele vastu seista ja sellest võitlusest võitjana välja tulla. Piibel räägib meile, kes Kurat on, kuidas ta tegutseb ning kuidas me saame end tema eest kaitsta (Johannese 8:44; 2. Korintlastele 2:11; 11:14).
Kuidas Kuradile vastu seista
Pühakiri soovitab meile Kuradile vastuseismiseks kaheosalist teed. Meid manitsetakse: ”Siis alistuge Jumalale! Seiske vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest” (Jakoobuse 4:7). Esimene samm, mis seisneb Jumalale alistumises, hõlmab tema käskudele kuuletumist. Kui hoiame pidevalt meeles Jumala olemasolu, tema headust, tema aukartustäratavat jõudu ja autoriteeti ning tema kõrgeid põhimõtteid, annab see meile jõudu, et Saatanale vastu panna. Ülitähtis on ka püsivalt Jumala poole palvetada (Efeslastele 6:18).
Mõtle juhtumile, mil Kurat Jeesust kiusas. Kindlasti aitas Jeesusel vankumatuks jääda see, et ta tuletas meelde ja tsiteeris mitmeid Jumala käske. Kuna Saatanal ei läinud korda teda patule ahvatleda, jättis ta Jeesuse rahule. Pärast seda rasket katsumust kinnitas Jehoova Jeesust oma inglite kaudu (Matteuse 4:1—11). Nii võis Jeesus rahuliku südamega julgustada ka oma jüngreid Jumalalt paluma, et Jumal neid ’kurjast päästaks’ (Matteuse 6:13).
See, et Jumal meid päästab, ei tähenda aga, et ta meid kaitsva kilbiga varjaks. Selle asemel käsib ta meil hoopis taotleda selliseid jumalikke omadusi nagu tõde, õiglus, rahu ja usk. Need omadused on otsekui ”sõjavarustus”, mis teeb meid võimeliseks ’seisma kuradi kavalate rünnakute vastu’ (Efeslastele 6:11, 13—18). Niisiis on Jumala abiga võimalik Kuradi kiusatustele vastu panna.
Teine samm, mida Jakoobuse 4:7 soovitab astuda, on ’seista vastu kuradile’. See hõlmab otsustavat tegutsemist, kahjuliku mõju eest põgenemist. Tuleb hoiduda jäämast tema petliku mõju meelevalda ja hüljata need materialistlikud ja ebamoraalsed filosoofiad, mis on tänapäeva maailmas nii valdavad. Niisugune vastupanu Kuradile ning oma elu pühendamine Jumalale, et talle meeldida, on meile võitluses Saatanaga hindamatuks abiks. Ent kas kõik patud on Kuradi mõju otsene tagajärg?
Seesmine võitlus
Piiblikirjutaja Jakoobus selgitab: ”Igaüht kiusatakse, kui tema enese himu teda veab ning ahvatleb; pärast, kui himu on rasestunud, toob ta patu ilmale” (Jakoobuse 1:14, 15). Kahjuks ei suuda me oma päritud nõrkustest ja ebatäiuslikkusest täielikult üle olla (Roomlastele 5:12). ”Ükski inimene ei ole maa peal nii õige, et ta teeks ainult head, aga mitte kunagi pattu!” ütleb Piibel (Koguja 7:20).
See ei tähenda aga, nagu ei suudaks me patustest tegudest üldse hoiduda. Mõnel juhul võime oma valede valikute kaudu endale ise kiusatusi tekitada. Ja isegi kui meie vale soovi taga on meie oma ebatäiuslikkus või Saatana mõju, sõltub see, kas me hakkame seda soovi hellitama või selle hülgame, täielikult meist endist. Apostel Paulus kirjutas sobivalt: ”Mis inimene külvab, seda ta ka lõikab!” (Galaatlastele 6:7).
Võta vastutus enda peale
Inimestel on tihti raske enda nõrkusi, ebaõnnestumisi ja vigu ehk patte tunnistada (Laul 36:3). Üks asi, mis võib meil aidata vastutuse oma pattude eest enda peale võtta, on teadmine, et Jumal ei nõua meilt praegu täiuslikkust. ”Tema ei tee meile meie pattu mööda ega tasu meile kätte meie pahategusid mööda,” teatas laulukirjutaja Taavet (Laul 103:10). Ehkki Jumal on andestav, ootab ta siiski, et peaksime end distsiplineerides kõva võitlust, et Kuradi ahvatlustele ja oma patustele kalduvustele vastu seista (1. Korintlastele 9:27).
Meil tuleb mõista, et ehkki Jumal tunnustab seda, et Kurat võib meie tegusid mõjutada ning et ta on inimkonna patuse seisundi eest suurel määral vastutav, ei vabasta see meid isiklikust vastutusest. Seetõttu ütleb Roomlastele 14:12: ”Nõnda tuleb meil igaühel anda aru iseenesest Jumalale” (Roomlastele 14:12).
Ent kui me ’hoidume kurjast eemale’ ja ’kiindume heasse’, võime kurja üle võidu saavutada (Roomlastele 12:9, 21). Esimene naine Eeva seda ei teinud ning ta sai oma sõnakuulmatuse eest karistada; ta oleks võinud jääda vankumatuks ja olla Jumalale sõnakuulelik (1. Moosese 3:16). Jumal ei jätnud tähelepanuta ka Kuradi osa tema petmises. Kurat neeti ja lõpuks ta hävitatakse (1. Moosese 3:14, 15; Roomlastele 16:20; Heebrealastele 2:14). Varsti on käes aeg, mil meil pole vaja enam tema kurja mõjuga võidelda (Ilmutuse 20:1—3, 10).
[Pildi allikaviide lk 26]
Erich Lessing/Art Resource, NY